Mõtisklused

See päev aasta tagasi, kui Kent triikimislaua puruks peksis

Uskumatu! Maja müügist on möödas täpselt aasta! See oli üks omamoodi päev, mis oli täis rõõmu, kurbust, ärevust, segadust, pettumust, pisaraid ja ahastust! Kui kõik see nüüd ühe lühikese päeva sisse toppida, siis ma imestan, et ma õhtul üldse magama suutsin jääda. Äkki ei suutnudki? Kes seda enam mäletab.

IMG_2904
Viimased hetked majas

Kes pole minu väga väga pikaajaline lugeja, see võib siia klikkida ja kogu päeva sündmused läbi lugeda ning alles siis tagasi tulla.

Kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, siis see segaduse tunne oli ja on siiamaani ikka põhline. Ma lihtsalt ei saanud aru, mis toimub ja miks toimub ning kuidas see nüüd nii läks, et me nii valesti aru saime ja sellise supi sisse sattusime. Kõik sujus ju nii hästi! Mitte, et me oleksime väga palju uute omanikega suhelnud, aga nii palju, kui seda oli, siis oli kõik ainult positiivne. Notar läks sujuvalt ja kiiresti ning ei olnud hetkegi tunnet, et maja üleandmine katastrofaalseks kujuneb. Ühtegi märki ei olnud. Kuni selle hetkeni, kui nad autost välja astusid, olin ma 100% veendunud, et me lähme sõbralikult lahku. Aga no siis tuli see hetk, kui nad autost välja astusid ja ma sain kohe aru, et midagi on valesti. Mulle tundus, et nad olid ennast juba enne kohale jõudmist korralikult üles keeranud, sest esimese asjana lennati kohe peale, et miks see ja too tegemata on, mille peale mina, too hetk veel täiesti rahulik, vastasin, et kõik on ammu korras. Ja sealt edasi läks kõik ainult allamäge.

Tervest päevast on mul kõige eredamalt meeles täpselt kolm asja. See, kui Kent krokodille läks otsima ning mina korraga üksi jäin ning kogu peapesu enda õlgadele sain ja kuidas mu süda saapasäärde vajus ja ma püüdsin endale sisendada, et ma olen juba suur tüdruk ja oskan enda eest seista küll. Ja samal ajal piilusin kogu aeg silmanurgast, et äkki Kent on ikkagi tagasi ja tegeleb ise selle supiga edasi. Teiseks see, kui Kent triikimislaua puruks peksis ja kuidas neid tükke lendas siia ja sinna ning ta seejärel oli jälle vana rahu ise, kui ta neid tükke autosse pressis. Ja siis see kõrvits! See kõrvits ei lähe mul vist mitte kunagi meelest ära. See oli see kõrvits, mis olevat läbi mädanenud ja mille ma sealt kaasa pidin võtma ja mille ma suure vihaga lähima küla juures kraavi viskasin. See oli üks hiiglama suur kõrvits ja seda oli nii raske sealt kõrvalistme vahelt välja kangutada, aga vihaga kangutasin ja veel suurema vihaga viskasin. Viskasin ja vaatasin, kuidas see suur kollane kera mööda mäge alla veereb ning tundsin, et kergem hakkas. Pisarad ei tulnud enam nii kergelt kurku ning käed ei värisenud enam nagu haavalehekesed.

smack_clocks

Ülejäänud päev on ka loomulikult meeles, aga mitte enam nii eredalt. Palju olen minna lasknud ning seda esimest postitust nende esimeste emotsioonidega pole enam uuesti lugema läinud. Las ta praegu olla ning ehk kunagi tulevikus, kui on tunne, et elu on nii igav, et oleks vaja natukene vürtsi lisada, siis loen.

Ma mäletan veel nii hästi jutuajamist Ly-ga ning seda, kuidas ma küsisin nõu, kas müüa maja uusrikkale Soomest, kes raharulliga vastu pead tahab lüüa või suurele perele, kellest üks veel Kennethi haiglas oldud ajaga seotud. Kui suur on tõenäosus, et hakkad maja müüma ja korraga ilmub välja keegi kaugelt minevikust ning tahab seda ära osta. Mina igatahes olen kogu oma elu uskunud märkidesse ning Ly täpselt samamoodi ja nõnda üheskoos otsustasime, et siin ei ole mingit küsimus. Raharull võib uut kohta otsima minna, sest see maja peab minema headesse kätesse ja heale perele. Ja siis juhtus nii. Mitte, et ma enam ei arvaks, et maja headesse kätesse läks vaid lihtsalt ajab närvi, et üks pikk eluetapp sellise lõpu sai. Võib-olla oleks raharulliga kõik palju lihtsamini sujunud ning ei oleks seda kibedat maitset suus sellele päevale tagasi vaadates. Võib-olla oleks hoopis enne lahkumist õlleklaasid kokku löönud ning edu soovinud. Mis siis, et sellest majast oleks saanud ehk järgmine puidutöökoda või vaheladu. Vähemalt saaks majast mööda sõita, kinni pidada ning uusrikkale Soomest patsu lüüa ja arutada, kuidas elu kulgenud on. Nüüd ei julge isegi mööda sõita. Aga no vähemalt mul on mu video, mis me enne maja üleandmist Chrisiga koos kõikidest tubadest ja krundist tegime. See oli veel see moment, kui kõik hästi oli. Kui nostalgia peale tuleb, siis vaatan toda.

Ma ei hakka seda kõike otsast lõpuni läbi hekseldama. Kokkuvõtlikult on emotsioonid loomulikult kõvasti lahtunud ning eluga edasi mindud, aga päris lõplikku lahendust antud lugu pole saanud. Tõenäoliselt ei saagi. Pigem lihtsalt hea õppetund edaspidiseks kõik asjad kümme korda üle küsida, et selliseid olukordi enam tulevikus ei juhtuks.

Mul ausalt oli plaanis teha selline toredama poolsem postitus, aga niimoodi kirjutama hakates tuleb ikka välja, et see on minu mällu jäänud pigem ühe nutuse päevana, mida võiks mitte rohkem, kui kord aastas meenutada.

Bad-Memories-150

Kätte on jõudnud see hetk, kui on võimalik hääletada oma lemmiku blogi poolt! Kui teile meeldib minu lugusid kaugelt Hispaaniast lugeda, siis andke oma hääl SIIN! See aasta kandideerin reisiblogide kategoorias.

Mind leiab ka Facebookist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga