Mis mõttes?

Ma ei julge helistada!!! Appi!

Kent helistas mulle paar nädalat tagasi ja teatas, et Tallinnas saab nüüd krüptoraha eest Tallekeses ja Pullikeses söömas käia ja tema ostis mulle 150€ eest kinkekaarte. Kinkekaardid sain ma ilusti kätte, kuid ma ei ole siiamaani seal söömas käinud. Mitte sellepärast, et ma liha ei söö. Söön küll. Probleem on selles, et ma lihtsalt ei julge helistada, et endale laud broneerida ja kinkekaardid ära registreerida. Kas see on normaalne? Ei ole! Oh juudas! Kas seda viga saab kusagil ravimas käia?

Õnneks ei ole ma kogu oma elu vigane olnud. Lapsepõlves polnud mul probleemi ei helistamisega ega ka telefonile vastamisega. Toona olid ju kõik telefonid seina küljes kinni ja vastu võttis see, kes parasjagu kõige lähemal oli. Mis siis juhtus?!?!??

Ma ei tea! Alguses tekkis väike hirm helistamise vastu. Ma lihtsalt ei tahtnud võõrastele helistada. Mingi hetk avastasin ma, et ma olen oma paanikaga nii kaugele jõudnud, et ma ei julge enam isegi perearstile, lasteaeda või hambaarstile helistada. See ei ole ju normaalne. Silmast silma võisin ma nende inimestega pikad jutud maha rääkida, aga ma lihtsalt ei suutnud võtta telefoni kätte ja teha kõne lasteaeda, et öelda, et laps on haige ja ei tule täna lasteada. See kõlab täiesti ajuvabalt, ma tean! Ma olen ju täiskasvanud inimene ja peaks suutma selliseid kõnesid teha. Aga ma ei suuda! Mu hakkavad käed värisema ja süda puperdama. Kuidas siis need kõned tehtud saavad? No enamuse ajast ma lükkan sujuvalt kõik helistamised Kenti õlgadele ja teesklen, et mul hääl täiega ära või ma köhin ja ei saa helistada 😀 Nagu väike laps 😀 No ja siis Kent helistab ja pärast kõne olen ma imeväel tervenenud. Aga vahepeal ma PEAN helistama, sest oleks üsna totter, kui Kent helistaks näiteks naistearstile minu asemel 😀

Kui tuleb see hetk, kui ma tõesti olen sunnitud helistama, siis ma lükkan kõigepealt helistamiset nii kaugele, kui vähegi võimalik. Kui jõuab kätte see viimane hetk, siis ma kõigepealt ketran oma avalauset 500 korda peas, et ma täiesti vait esimesed sekundid telefoni otsas ei oleks. Siis ma võtan värisevate kätega telefoni kätte ja palvetan, et teisel pool inimene vastu ei võtaks…ja kui minu palveid eiratakse ning teiselt poolt “Hallooo” kõlab, siis ma üritan oma päheõpitud lause kiirelt telefoni vuristama ja siis…siis on kõik hästi. Pingelangus! Ülejäänud kõne suudan ma rääkida nagu normaalsed inimesed..Ja kohe, kui ma telefoni olen käest pannud ja uuele inimesele pean helistama, siis hakkab kõik otsast peale. Paanika!

Mida ma tegema peaks, et sellest jamast lahti saada? Kas ma olen ainuke, kes ei suuda telefoni kätte võtta? 

15 kommentaari

  • Triin Kasekamp

    Kõigepealt tänan sind sest sain kõvasti naerda 😀 Kuigi tean, et see pole naljakas sest mul on endal sama probleem. Mitte küll nii tõsine nagu sinul aga siiski ka mul on probleeme helistamisega ja samuti kõnedele vastamine 🙂
    Ma isegi ei tea, millest see on tulnud, võibolla sellest, et töötasin kunagi firmas, kus sain tel teel pidevalt sõimata nagu klienditeenindajad ikka 🙂
    Loodan, et saad jagu oma hirmust ja harjuta seda helistamist sõprade peal 🙂

    Päikest

    • Liisbett

      Tegelikult on ikka naljakas küll 😀 Ma reaalselt valisin hambaarsti selle järgi, kus oleks online regamine, et ma ei peaks helistama 😀 Aga ma ka loodan, et ma saan üle sellest jamast 😀 Kaua võib 😀

  • SSS

    Mul on tihti sama jama. Isiklike kõnedega. Ma ei julge vahel perearstilegi helistada ja lükkan seda edasi. Ja kõige naljakam asja juures on see, et ma olen telemarketeer. Kuidas ma seda tööd suudan teha? Ma ei tea 😀

    • Liisbett

      Hahaa 😀 See perearsti teema ongi kõige imelikum 😀 Mul on pereõde (tsau Liilia) facebooki sõbralistis ja ma eelistan talle helstamise asemel kirjutada 😀 Ma ei saa aru, mis jama on.

      • SSS

        Ma hakkasin mingi hetk ka perearstile emaili teel kirjutama. Alguses ta kurjustas, et emaili teel pole ikka õige. Aga nüüd ta vist leppind sellega. Kuigi eks ma üritan ikka helistada, aga vahel ei julge noo üldse helistada. Kõige rohkem kardan ma helistamist, kui ma olen üksi. Kui keegi on toas või lähedal, helistan ma parema meelega. Samuti müügitööd tehes, ma ka ei julge helistada, kui nt jään kauemaks tööle ja kolleegid läinud. Jube 😀

        • Liisbett

          Mul on vastupidi. Ma pigem helistan üksinduses. Kuidagi imelik on kellegagi samas ruumis olla, kui ma telefonigi mööda tube ringe teen ja oma teksti harjutan 😀 😀

  • A-Miri

    Arvasin pikka aega, et ma olen ainukene oma imeliku probleemiga, nii tore, et see nii pole 🙂
    Ma võin oma jutu enne välja mõelda, aga kui vastu võetakse, on kõik peast pühitud. Asi lõpeb tihtipeale sellega, et ma unustan midagi küsida ja lõpuks pean veel tagasi helistama. Tööl kirjutan reeglina emaili ja helistan siis, et kas õige inimene sai kätte selle ja kas asjaga tegeletakse. Vastupidiselt kellegi varasemale kommentaarile eelistan mina iga kell üksi helistamist, et keegi minu napakust ei naeraks 😀

  • Ly Aurely

    Inimestel on palju erinevaid foobiaid. Üks võimalus on jõuda algpõhjuseni, et miks kardetakse, mis tekitab seda ebamugavust jne. Ja siis tuleb ennast ümber häälestada. Sest tegelikult on foobia meie peas kinni. Midagi ju ei juhtu helistades, see on vaid info vahetamine igapäevane täiesti tavaline tegevus. Mina mingi periood ka ei saanud helistada, sest kartsin, et aju jookseb kokku ja hakkan hullult kokutama (mida reaalselt tervise tõttu juhtubki). Aga kaua sa ikka sedasi kardad, kui on vaja asju ajada. Siis lihtsalt õppisin vabandama. Kui on ajukokkujooks, siis on kiiresti seletav lause, et miks on jne. Sedasi kaob see kramp ja ebamugavustunne, mis enne tekitas helistamise hirmu. Ehk siis lahendasin algpõhuse probleemi. Nüüd maadlen aastaid ilutoodete foobiaga 😀

      • Ly Aurely

        😀 see on nii veider teema ja poolik postitus ammu mu blogis ootab valmimist. Aga lühidalt, see foofia tekkis siis, kui blogi raames sattusin uurima ilutööstuse talgitaguseid. Siis alles jõudis kohale, et mis jama me tegelikult endale peale määrime jne. Et siis nagu hirm ilutoodete osas, et kui ma neid peale määrin, et ala kui palju kahjulikke ained siis mu keal on või kehasse imbub 😀 mingi aeg kirjutan sellet, võtan hoogu 😀

  • Irx

    Mul ka täpselt sama lugu. 😀 Nii tuttav on see kõik. Eelistan alati kirja teel või näost näkku suhelda. Isegi sugulastega ei suuda telefoni teel suhelda. Kui kellelgi on sünnipäev ja pean õnnitlemiseks helistama, siis põen enne pool päeva. Arstile helistamisest ei maksa rääkidagi, viimati valmistusi pool aastat, et teha kõne hambaarstile. 😀

    • Liisbett

      Mul on ka selle hambaarstiga jama 😀 Käin ära ja siis panen uue aja kinni, aga kui minna ei saa, siis kohusetundest suudan ajast loobuda, aga uut ei suuda enam kokku leppida. Appi! 😀

  • Häly

    Appi, ma mõtlesin, et ma ainuke olen, kes telefoniga helistada ei julge 😀 Näost näkku võin rääkida, telefonikõne võin vastu võtta, aga ise helistada ei julge. Õnneks on asi paremaks läinud, kuna tööl peab tahest tahtmata helistama ja klientide kõnesid vastu võtma jms. Kõige parem töö juures on alati see, kui võõras number helistab,siis tuuakse telefon enamasti minu juurde, kuna keegi ei julge vastu võtta 😀 Aga ikkagi näiteks kui arstile vaja helistada, siis ma mingi tükk aega kogun enne julgust 😀

    • Liisbett

      Ma pean ka kusagile tööle minema, kus helistama peab. Sellest peab kuidagi lahti saama. Eile sõbrannal oli mingi jama silmaga ja siis me istusime kahekesi ja mõtlesime, et kui silm peast kukuks, siis kumbki ei julgeks kiirabisse helistada 😀 😀 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga