Mis mõttes?

Tüdruk sai teed ületades löögi

Täna käisin pakki viimas See on viimasel ajal juba igapäevaseks rutiiniks saanud ning seega ma olen sidunud pakkide viimise jooksutrenniga. Kaks kärbest ühe hoobiga. Umbes kella 3 ajal teen ma kiire soojenduse ning pärast seda kontrollin meili üle, et veenduda, kas kõik vajalik kaup on mul kaasa pakitud ning kell 15.30 hakkan ma mööda Sõpruse puiesteed Kristiine suuna sörkima. Üldjuhul jõuan ma esimesest jalakäijate foorist läbi tuhiseda veel viimase rohelise vilkuva tulega ja jään siis enne Kristiinet foori taha stoppama.

Täna aga ei olnud üks sellistest päevades. Täna ma ei läinud joostes ja jäin juba esimese foori taha stoppama..Ma kuulasin muusikat ja ootasin rahulikult rohelist tuld, kui korraga kostus mu kõrvu kõva mats, mis mu tähelepanu köitis ning pilgu vasakule tõmbas. Ja see, mis edasi juhtus..see on mulle pähe kordusena kinni jäänud. Uuesti ja uuesti näen ma väikest noort tüdrukut õhus lendamas ning seejärel vastu maad prantsatamas..

See pidi olema KÕVA löök. Arvestades, et mul olid peas kõrvaklapid, kus tuli üsna vali muusika, siis see pidi olema väga kõva löök. Minu kõrvu kostus selline heli, nagu oleks keegi teisel korrusel ukse pauguga kinni löönud.

Kui ma oma pilgu vasakule pöörasin, siis jäi aeg seisma. Mulle tundus, et ta oli terve igaviku õhus enne, kui ta vastu maad lendas. Mulle tundus, et ta lebas terve igaviku seal külma asfaldi peal enne, kui ta toibus, end püsti ajas ja ohutussaarele lonkas, kus ta istuli vajus ja nutma hakkas. Paljud hüppasid autodest välja ning jooksid tüdrukule appi. Paljud teised olid shokis. Foorituled läksid roheliseks, kuid inimesed seisid edasi ning autod ei liikunud kuhugi. Kõik olid tardunud sellesse õudusesse, mis meie ümber toimus. Korraga haarasid üks naine ning mees ta sülle ja viisid ta oma auto peale. Autoukse mats äratas inimesed üles. See kõik tundus kestvat piinavalt kaua, kuid alates löögist kuni tüdruku auto peale tõstmiseni oli möödunud vast mõni minut. Alles siis panin ma tähele seda autot, mis tüdrukule otsa sõitis. Suur ja must maastur. Kapott oli kas lahti või paindes..tõenäoliselt seda viimast ning see taaskord kinnitas, et tüdruk sai väga kõva matsu. Ja see oli ka kõik. Sama kiirelt, kui see kõik algas..see ka lõppes. Maastur veeres koos vigastatud tüdrukuga minema ning paar minutit hiljem sündmuspaika jõudnud kiirabil polnud enam kedagi ees, keda peale korjata. Ma ei saa aru, miks nad tüdruku ära viisid. Miks nad kiirabi ära ei oodanud. Arvestades, et tüdruk võis saada väga tõsiseid selja- või kaelavigastusi, siis ma ei suuda pähe mahutada, kuidas nad selle mõtteni jõudsid, et ta ise paigast liigutada. Paanika?

Paanika..Ma olen mõelnud, et kuidas ma ise käitun kriitilistes olukordades. Täna oli julm õppetund. Ma ei suutnud helistada, ma ei suutnud appi joosta, ma ei suutnud ühtegi sõna oma suust välja saada ning ma ei suutnud ennast liigutada. Ma olin tardunud, shokis ja ma tundsin end kasutuna. Kui ma sealt minema kõndisin siis tulid pisarad silmi. Tüdruku pärast. Ma loodan, et tüdrukuga saab kõik korda.

Kui keegi teab või tunneb seda tüdrukut, siis palun andke mulle teada, kas temaga on kõik korras!

Inimesed. Olge ettevaatlikud! Isegi, kui põleb roheline foorituli. Veenduge, et saate ohutult teisele poole teed! Mina kindlasti sain õppetunni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga