Niisama juttu

Autod läbi aastate

Kui juba rääkida minu püsimatusest piisavalt kaua ühest asjast kinni hoida, siis võib juba rääkida autodest, mis meil läbi aastate koos Kentiga olnud on..ja millest me ka kinni ei ole suutnud hoida.

Enne mind oli Kentil võrr, Audi ning kaks Ford Sierrat. Audi olevat mingi vinge uunikum olnud, mille Kent lolli peaga vanarauaks müüs ning mille istmed nüüd siiamaani ämma pööningut ummistavad. Võrri või siis Sierraga oli veel mingi hea lugu, kuidas see esimesel päeval katki läks ning Kent selle siis võileiva hinnaga maha müüs.

Esimene auto, mida mina nägin, oli lumivalge Ford Sierra, mis oli kõvasti üle vindi tuunitud ja ei olnud tegelikult üldse Sierra moodi. Nii kahju, et ma pilti ei leidnud. Sellel olid küljekarbid peaaegu maani 😀 Tikutops vast mahtus vahele. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli selle autoga miljon häda ja ta müüs selle lõpuks maha.

Nüüd ma võin mõned asjad siin vahel sassi ajada, sest meil mõnda aega päris oma autot ei olnud. Selle aja jooksul me kasutasime kokku kolme autot..ma lihtsalt ei mäleta täpset järjekorda..

Mõnda aega sõitsime Kenti ema Ford Orioniga, mis oli umbes täpselt selline:

ford-orion
PS! Auto24 pilt. Ei oma mingeid õigusi sellele pildile.

Oh juudas, kuidas mulle selle auto värv ei meeldinud. Ülejäänud naisliikmed meie peres olid täiega sillas sellest värvist…mul tuli iga kord oksemaik suhu, kui ma seda autot vaatasin..Õõõh.

Seejärel oli meil hästi lühikest aega WV Sharan, millega me saime jõhkralt suure trahvi, sest Kenti load olid vahetuses ning nagu selgus, siis polnud sel autol ei kindlustust ega ka ülevaatust… Pärast seda õhtut oli selge, et mina pean endale load tegema, usaldada ei tohi kedagi ning kuulujutud Jõgeva usinate politseionud kohta vastavad tõele:D

Ning siis me sõitsime Opel Omegaga, mis plörises nii kõvasti, et politsei võttis meid pidevalt rajalt maha, et kindlustust/ÜV/lubade olemasolu/rehvimustrit/promilli ja mida kõike veel kontrollida. Üks kord võttis meid ka toll kinni. Vaatasi maru kahtlustava näoga meid, Opelit, pagasiruumi, uuesti meid, uuesti pagasiruumi(mis oli täis uhiuusi Lux tolmuimejaid, mida Kent toona müüs). Kent nägi kurja vaeva, et seletada, miks neid kaste ei saa lahti teha ja et me kohe kindlasti ei hoiusta nende sees salakütust 😀

Ja siis me ostsime lõpuks endale Nissani. Me ostsime selle oma tuttavalt, kes praktiliselt põlvili palus, et me ostaks seda autot, sest ta ei olnud üldse rahul selle seisukorraga, kuid meil oli vaja ja kiiresti. Nii saimegi me omale uue pereliikme..Rohutirtsu.
nissan

Mul pole Rohutirtsu kohta ühtegi halba sõna öelda. Kentil raudselt on 😀 Aga Kent on kaugel Hispaanias ja tal pole sõnaõigust hetkel. Igal asjal tuleb aga oma aeg ja nõnda tuli ka Rohutirtsul meie elust lahkuda ning me võtsime endale uue ja uhkema..Chrysler Stratus. Emalaev!

chrysler crysler

Selles autos oli NII palju ruumi! Ma arvan, et sinna oleks pool suguvõsa ära mahtunud 😀 See oli lihtsalt nii suur! Aga sellel auto oli üks suur viga. Nimelt varuosad maksid hingehinda. Ja kui tuli aeg ka see auto maha müüa, siis mitte keegi ei tahtnud seda 😀 Mitte keegi ei tahtnud erilist Ameerika autot, mille varuosad maksavad rohkem, kui kullast ehted. Aga keegi lõpuks tahtis. Ja nõnda tuli meie perekonda Audi A6.

img_0251

Ma tegelikult ka arvasin, et see auto on minu elu armastus! See oli tumesinine heleda nahksisuga iludus. Kiire ja mugav! Ja läikiv. Ja ilus! Haiglane kiindumus oli mul sellesse autosse. Aga mingi hetk tekkis meil väga väga liikuv töö ja meil oli ökomat autot vaja. Ma ei oska seletada seda tunnet, kui Audi meil hoovi pealt minema sõitis. Midagi murdus mu sees. AGA! See sai see sama öö superliimiga kinni pandud, sest me töime Pärnust koju endale sellise auto:

img_0282 img_0283

Selle autoga on vinge lugu, kuidas me hääletasime Pärnusse..aga sellest homme. Igatahes. Meie esimene diisel. Meie esimene Mercedes. Oh sa juudas! See oli nii mugav! Ja mida rohkem ma sellega sõitsin, seda rohkem mulle see auto meeldima hakkas. Kohe nii palju, et me hoidsime sellest autost peaaegu 2 aastat kinni. Rohkem, kui ühestki teisest autost. Kuna me selle Mercedesega nii rahul olime, siis me võtsime ka tööautoks suure musta Mersu bussi.

img_0973 img_0974 img_0743

Mul on ikka bussist ka pilte. Selline ilus tumesinine Mercedes V220 bussike oli. Aga no ma mäletan teda rohkem ülemiste piltide järgi. Need kaks köiepilti on tehtud täpselt ühel ja samal päeval, kui meil poole Võru pealt kütus otsa sai ning auto enam ka täispaagiga edasi ei liikunud ning üks maailma kõige toredam onkel meid Võrru tõmbas ning seal tankla juures lõpuks Kent mingeid trikke seal kapoti all tegi ja ühed kutid meid liikuma aitasid. See on ka muidugi kõvasti pikem lugu. See alumine pilt on ühest suvest, kui lõpuks kõik kapoti all pekkis oli..

Ja nüüd me siis jõuamegi meie viimase autoni. Minu uus armastus. Hõbedane Audi A8, mis meid tuhandeid kilomeetreid sõidutanud on ning mitte kunagi alt pole vedanud.

img_3233

Kui palju teil elu jooksul autosid on olnud?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga