Pean trenni tegema vol1. Kõik on valus!

<a href=”http://www.bloglovin.com/blog/18255843/?claim=mvytdwd3xs6″>Follow my blog with Bloglovin</a>

Kõik algas sellest, kui ma eile kirjutasin oma läbikukkumistest, sest kõikidele ju meeldib lugeda, kuidas ma järjepidevalt ebaõnnestun oma elus. Ei? Miks teid eile mu lehele siis nõnda palju sattus, ah? 😀

No igatahes avastasin ma eile, et kogu mu blogi on üles ehitatud läbikukkumise peale. Ma alustasin seda blogi aasta aega tagasi mõttega, et sellest saab kõige vingem motivatsiooniallikas, kus ma näitan kõigile, kuidas jooksmine on lahe ja sügis ei ole takistuseks ja ma jooksen kasvõi läbi külma sügistuule ja..siis tuli sügis ja ma kadusin radarilt. Ma tegelikult ei tea täpselt, kas asi oli sügises, sest ma ju suurest häbist ei kirjutanud enam ühtegi rida ja nõnda ma ei saa ka kontrollida, milles asi täpsemalt oli ja kuna mul on üsna lühiajaline mälu, siis ma ei suuda meenutada ka.

Kuna ma olin endale Hispaanias lubanud, et ma hakkan Eestisse tulles taas jooksma ja ma olin juba kaks nädalat seda edasi lükanud, siis see avastus oli hea lüke, et lõpuks asi ära teha. No ja lisaks sellele mõtlesin, et pärast seda, kui ma oma trenniriided ja jalanõud oma imepisikesse käsipagasisse toppisin ja lennujaamas pisaraid valasin, et nad mind läbi laseks, siis oleks päris tobe, kui ma neid riideid kordagi selga ei paneks. Panin nad siis selga.

Hakkasin venitama ja avastasin, et ma ei suuda enam oma varbaid puudutada ja ei paindu mitte kuidagi ilma, et mu selg ei karjuks valust. Andsin siis alla ja proovisin kätekõverdusi teha ja kukkusin pärast 5ndat ninuli põrandale. Johhaidii! Asi on ikka halb.

Läksin siis õue ja esimene asi, mis ma mõtlesin oli, et ma olen ikka peast jumala sooda, et ma sellise külmaga jooksma tulen. Aga kui ma juba nii kaugele olin ennast vedanud, siis oli tobe tuppa tagasi ronida. Hakkasin siis jooksma. Ja mida rohkem ma jooksin, seda parem mul hakkas. Õnnehormoonid? Ma ka ei tea. Igatahes paarikümne minuti pärast olin ma juba pargis ja tegin seal kätekõverdusi, kõhulihaseid, venitusharjutusi ja mõtlesin samal ajal, et kuidas ma nii kaua aega küll trenni ei teinud, kui see NII MÕNUS on! Koju jõudes otsustasin ma üsna pea, et ma lähen ikka õhtul ka jooksma. Mida ma ka tegin. Ja kõik oli super ja tunne oli hea.

Ja siis tuli tänane hommik! Kui ma üles ärkasin, siis oli täpselt selline tunne, nagu ma oleks auto alla jäänud. Ja siis uuesti. Appi! No ja lisaks sellele sadas veel vihma ka hommikul. Aga ma vinnasin end voodist üles ja läksin jälle jooksma.

Ma tegelikult teadsin küll, et tänane hommik võib pisut valus olla..ma lihtsalt ei mäletanud, et nii valus. Ja ma ei mäleta ka seda, kui kaua peab trenni tegema enne, kui enam valus ei ole. Kaua need lihased harjuvad sellega?

Nüüd jääb ainult loota minu põikpäisusele, et ma alla ei annaks.

Kuidas valust kiiremini üle saada?