hispaania

Me leidsime paradiisi!

Pühapäevad on meil välja kujunenud perepäevadeks. Mõnikord me passime lihtsalt kodus, mõnikord lähme sõidame kuhugi ja avastame uusi kohti. Kuna eile oli laste ujumistrenn, siis otsustasime, et võtame taas ette teekonna Tarifale. Esiteks sellepärast, et Kent ei olnud seal käinud ja teiseks sellepärast, et mulle tundus, et midagi jäi eelmine kord nägemata.
Nimelt lubati mulle viimane kord imelist randa, aga ainuke, mida ma nägin oli hiigelsuur liivane ala, kus üritasid oma elu päästa beebikrevetid, kelle tõus oli julmalt liivale uhanud. Ma tegelikult kahtlesin juba alguses plaani headuses. “Lähme sõidame 20 minutit, et kusagile randa minna.” Ma pole mitte kunagi aru saanud, et miks on vaja sõita Tallinnast Pärnusse, et siis seal päikest võtta. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma pole kunagi päevitamises väga tegija olnud ja lihtsalt ei mõista, milline ülisuur erinevus on Tallinna ja Pärnu liival ja kui palju tõhusam on end päevitada just nimelt Pärnu rannas süües samal ajal Steffani pitsat. Võrukatest ma saan aru. Neil on ka õigus end aastas korra merevette kasta ja seega on täiesti ok istuda 2 ja pool tundi selle nimel autos…
Pärnu versus…
Tallinn
Igatahes tulime me siis Tarifale tagasi eesmärgiga need imelised rannad üles leida. Vanalinnas me pikalt ei peatunud, sest meil kõigil oli lihtsalt liiga kuum ja kui Kent lõpuks teatas, et ta on kitsaid tänavaid ja vanu maju varem ka näinud, siis see oli märguanne, et me ei pea tema pärast kannatama ja proovime nüüd parem kähku mõne imelise ranna leida. Kent oli valmis esimesse ettejuhtuvasse randa sisse sõitma, et kasvõi korraks end jahedasse vette kasta, aga mina röökisin, et ma ei taha rohkem beebikrevette suremas näha ja et leidku mulle parem kohe ja kiirelt üks imeline kuldse liivaga rand. 
Suundusime Tarifalt edasi. Kuna maanteelt oli ilusti rannajoon näha, siis proovisime eemalt hinnata, milline neist kõige kuldsem on..Suundusime kõige kaugemal asuvasse randa, kus tundus olevat mingi suuremat sorti liivamägi. 
Keerasime maanteelt sisse viida poole, mis juhatas meid “Punto Paloma” poole. Kõigepealt sõitsime läbi järjekordse camping ala. Ühel pool teed sai paintballi mängida ja teisel pool hobustega ratsutada. Ranna äärde viis korralik asfalteeritud maantee, kus kahel pool teed jooksis kõrgetest puudest alle. Polnud ammu nii kõrgeid puid näinud. 
Allee. Polnud ammu suuri puid näinud..oli pildistamist väärt. 😉
Ja siis korraga nägime eemalt…kõrbe? Asfaltee, mida mööda me sõitsime oli liiva täis tuisanud ja üks vahva kopamees nägi kõvasti vaeva, et seda kasvõi enam vähem puhtana hoida. Kahel pool kõrgusid suured liivamäed ja kui Kent nendega kõrvuti jõudis hakkas tema lahtises aknast liiva sisse tuiskama. Kent sules kiirelt oma akna ja üritas samal ajal kopast mööda manööverdada. Tee ei olnud just eriti lai. Parkisime auto välja ja seisime mõned sekundid auto kõrval ja lihtsalt vaatasime. Liiv. Kõikjal, kuhu me vaatasime. 
Paradiis

Kohustuslik hüppepilt 😀

Poisid viskasid oma mütsid(mis tuulega peas ei püsinud) ja jalanõud autosse ja jooksid liivamägede poole. Üsna kiirelt selgus, et see viimane oli väga halb mõte, sest liiv oli tulikuum. Kui me seda mõistsime, siis me olime aga autost juba liiga kaugel, seega loovutasime oma plätud lastele. Just sel hetkel märkasime liiva peal pisikesi puidutükke ja roostes naelu. Mida need siin teevad?? Aga kuna laste ohutus on enda omast tähtsam, siis astusime ettevaatlikul sammul roheluse poole, mis tundus ohtum, kui mööda roostenaelu täis liivatee. 
Jäljed liival…
Enne muidugi väike photoshoot.

Kenneth keerutas alla end. 

Ja siis panime rohelusse suunaga ranna poole.
Plätud. 😀

Suured. Aga parem, kui kõrbenud jalad. 
Leidsime ka naelte ja puidutükkide põhjuse. Need liivamäed on tekkinud sellest, et tuul puhub mere poolt liiva eemale. Kunagi otsustas valitsus, et seda on vaja takistada ja nõnda ehitati pikad aiad, mis pidid liiva edasi lendlemist takistama. Tänaseks on need aiad aga kõik liiva all ning liiva pealt on paista vaid teravad aia jäänused. Tuul on omakorda lagunenud aia puutükid ja naelad laiali lennutanud. Mis on aga erit põnev. Kunagi kasvasid puud selle ala peal, kus täna kõrguvad liivamäed. Seega, kui jalutada nende mäe tippudes, siis jalutad sa tegelikult puude peal. Liiv on enda alla matnud kõik elava, mis seal kunagi oli..Natuke eemal paistab tegelikult mets. Seega piltlikult öeldes kõnnid hoopis metsas….
Aia jäänused.
Lumi?!?
Lõpuks jõudsime randa. Jooksime kiirelt vette, sest jalatallad juba kärssasid sellest kuumusest. Kent õpetas tee pea auke kaevama. Et kui väga kuumaks läheb, siis kaevad liiva sisse väikese augu ja seal seistes saavad jalad natuke jahtuda. 
Rand ise oli mõnus. Solkimata tänapäeva uuendustest. Ei mingeid kohti, kus riideid vahetada. Mitte ühtegi vetsu ega kohta, kus oma liivaseid jalgu pesta. Ehk siis nii nagu vanasti. Kui jalad läksid liivaseks, siis tuli lihtsalt oodata, et nad ära kuivaks ja vaadata, kuidas liiv jalgadelt ära kukub. Rand ei olnud paksult rahvast täis, kõigil oli ruumi olla omaette. Ja rannas leidus kõiki. Kreemitatud ninadega turiste, kohalikke hispaania poisse, hipisid ja nudiste. Mõned jalutasid üleni savistena, mõned ehitasid liivalosse. Ja väga paljud surfasid. Lohesurf on siin väga populaarne ja poisid vaatasid suu ammuli, kuidas terve õhk oli lohesid täis. Mida ma veel tähele panin. Kotid olid järelvalveta. Liivakott oli pandud raskuseks, et asjad minema ei lendaks ja ma ei näinud ühtegi hingelist, kes oleks isegi vaadanud sellise “tahaks piistu panna” näoga nende üksikute kottide poole. 
Kõigepealt me jooksime mööda vett ja hüppasime üle lainete ja seejärel käisime ujumas ja lasime end lainetel kanda. Isegi Chris, kes jälestab soolast vett. Vette läks kisades ja röökides. Isegi kümnete meetrite kaugusele oli kuulda, kuidas ta Kenti süles kriiskas, et ta tahab ära. Aga tagasi tuli üle lainete hüpates. 
Kent ja Chris. Enam Chris ei vihka soolast vett. 

Kent põgeneb kohustuste eest lainetesse. 😀
Kui mina ujumas olin, siis ma sain mingi hetk aru, et midagi on muutumas. Muidu üsna rahulik vesi hakkas korraga laineid üle pea viskama. Suu soola täis sumasin tagasi mööda vett. Ja selle ajaga, kui me Kenti jalad liiva alla kaevasime, oli vesi meie selja taha jõudnud. Tõus! Lained olid vinged ja paljud surfarid tulid ära kaldale. Kahjuks enne-pärast pilte ei ole, aga poisid olid vee tõusust põnevil..
Ja siis oli aeg koju minna. Tuul oli nii kõva, et liiv lendas vastu jalgu. Nagu liivaprits. Üsna valus oli. Kuigi lapsed olid rõõmsad, siis need hapud näod tagasiteel oli vaid liiva pärast, mis julmalt vastu jalgu peksis.

Liivaingel. Täiesti ükskõik, et juuksed on siiamaani liiva täis. Nii mõnus oli! Ps! Kenneth vist üritab kõhuli mäest alla lasta. Kelku oleks vaja olnud.
Oleks veel pilte teinud. Aga aku sai telefonil tühjaks ja minu oma vedeles kodus kusagil. Seega Tarifalt kõik. Imeline oli. Võtan kõik sõnad tagasi selle randa sõitmise koha pealt. Sinna randa sõidaks ma uuesti selle maa maha. Me leidsime paradiisi. 
Pärast paradiisi suundusime Gibraltarile tankima. Sest see jäi tee peale ja seal on odav kütus. Keset Gibraltarit on lennujaam. Seega, kui sa tahad Gibraltarile minna või sealt lahkuda, siis võib juhtuda, et jääd foori taha ootama. Kui Eestis ootad rongi, siis siin ootad, et lennuk õhku tõuseks. Me siis ka ootasime. Ja siis koju. Väga lahe perepäev. 🙂
Tõuseb. See valge seal. Ajeeeee!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga