Elu

Palun mulle motivatsiooni!!

Kõige raskem periood minu jaoks on alati see, kui ma avastan, et ma vaevlen meeletu motivatsioonipuuduse all. Päevas on ju 24 tundi ja selle ajaga peaksin ma kõik soovitud asjad suutma ära teha. Aga siis on need miljon asja, mis ju nii meeletult takistavad ja mis elus kusagile edasi ei vii. Nagu näiteks koristamine ja pesu kuivama viimine või basseini puhastamine. Aga neid tuleb teha, sest kes meist ikka oma enda tekitatud segaduse osta vigaseks tahab kukkuda või basseinist mõne bakteri üles korjata ja siis haiglasse sattuda… Ilmselt mitte keegi. Aga iga kord, kui ma üritan väga keskenudnult midagi teha, siis ma avastan korraga, et on aeg juba süüa teha ja pärast seda peab ju nõusid pesema ja siis korraga, kui ma parasjagu taas sipelgaid oma köögi põrandalt minema üritan mürgitada tuleb mulle meelde, et ma kunagi tegin midagi väga olulist ja kuhu need viimased 5 tundi kadusid ja miks on sipelgatega kaklemine suurem prioriteet, kui too asi?!
No igatahes sattus mulle täna ette hunnik erinevaid motiveerivaid videosid, kus figureerisid tippsportlased, kes kohe kindlasti kogemata nii kaugele ei jõudnud. Näiteks ühes videos oli naine, kes vedas end üle finishijoone, kuigi ta oli enda ribi puruks kukkunud ja see oli omakorda ta kopsu augu torganud. Aga nii kõva mutt oli, et alla ei andnud ja lõpuks võitis proksmedali. Läbi valu suusatas end oma eesmärgini.
No ja sellistel hetkedel mõtled, et kuidas mina millegagi hakkama ei saa. Tema vedas end katkise kopsuga kümneid kilomeetreid ja ma ei suuda siis ühte videot kokku panna, mida ma kuu aega edasi olen lükanud. Ta oleks samal ajal ilma videokaamera ja katkise ekraaniga arvutil ka rohkem videosid üles saanud…
Enese motiveerimine aga ei ole üldse nii lihtne, kui ta ehk mõnele tunduda võib..
Tegelikult algab kõik visioonist. Kus ma tahan end 5 aasta pärast näha. Mida ma tahan elus saavutada, milline inimene ma tahan olla?!!? Ja kui see on selge, siis hakkad eesmärke panema. 
No ja see on see koht, kus ma ikka väga hätta jään. Ma tean umbes mida ma tahan, aga ma ei ole suutnud end kokku võtta isegi nii palju, et seda kusagile paberile kirja panna. Esiteks peaks selle siis kirja panema ja pärast seda võiks teha nii lühiajalised kui ka pikaajalised eesmärgid, mis peaksid sind sinu unistuseni viima. Kogu selle toreduse võib veel eriti keeruliseks ajada ja panna sinna juurde veel finantsanalüüsi ja muu sellise ja siis saadki oma elu äriplaani. Ja kui selle valmis saad, siis peaks ju nende eesmärkideni püüdlema hakkama..
Aga fakt on see, et mina olen hetkel kohas, kus ma lubasin endale, et Hispaaniasse tulles hakkan ma iga päev jooksmas käima, sest siin ei ole ühtegi vabandust ja reaalsus on see, et ma vean ennast liiga hilja voodist üles ja ei suuda hommikul isegi tagaaias asuvasse basseini hüpata. See on ju seal samas ukse taga ja ma suudan isegi seda vältida mõttega, et vesi on raudselt külm. Külm?!? Siin ei ole vesi kohe kindlasti külm! 
Ja nii ma siis istun ja unistan sellest, et kuidas minust saab keegi ja kuidas ma olen selles keegi olemises niivõrd osav ja ma teen seda mida ma armastan ja saan selle eest veel palka ka. Ja samal ajal istun diivani peal ja ei suuda väljast isegi riideid kuivamast ära tuua…
See viimane asi on tegelikult väga tõsine, sest kui Eestis sa unustad oma pesu liiga kauaks välja kuivama, siis halvim, mis tõenäoiselt juhtub on see, et nad jäävad 10 korda järjest vihma kätte. Siin aga jääb mul iga korraga aina vähem riideid, mida selga panna, sest need pleekuvad seal riidenööri peal ära ja siis avastad, et sul on nüüd üks t-särk, mis on pooleldi must ja pooleldi hall.
Hispaania keel pidi mul ka juba kuu aega tagasi selge olema. Kent just küsis eile, et kuule Liis..kuidas on “Mis see sõna hispaania keeles on?”. No kui ma isegi seda ei oska öelda, siis ilmselgelt olen ma üsna lootusetu. Aga vähemalt ei jää ma poes hätta, kui mul lusikaid läheb vaja. “Disculpe. Donde cucharas?!? Gracias.” Aga ma muidugi ei plaani lähiajal lusikaid ostma minna nii et ma ei tea, kas mul sellest teadmisest mingit kasu on. Aga lapsed lähevad kooli ja MA PEAN hispaania keele ära õppima. Motivatsioon, kus sa oled?
Ja nii jäi mulle meelde, kuidas on hispaania keeles “Mis on sinu nimi?” 😀

Aitab nüüd motivatsioonist.
Teate seda riimikest: “I spy with my little eye…”? No igatahes märkasin ma eile oma silmas mingisugust asjandust, mis nägi välja täpselt nagu midagi, mida sai uuritud mikroskoobi alla kunagi ammu bioloogia tundide ajal…No midagi sellist:
Ma siis rääkisin täna Kentile, et mu silmas elab keegi ja et ma olen väga paanikas ja et ma kohe raudselt jään varsti pimedaks. Kent siis rahustas mu maha, et käime silmaarsti juures ja et ma nii kaua võtaks asja rahulikult. Rahulikult? Mul on mingisugune leid bioloogia tunni mikroskoobi alt silma sattunud ja ma pean nüüd rahulik olema? Ma arvan, et vaevalt Kent oleks samas olukorras mõelnud, et oooh…ussike silmas. Küll ta sealt välja roomab. Ma siis otsustasin seda “google on parim arst” asja kasutada ja kergenduseks avastasin, et mu silmas ei olegi mingit olevust vaid mingisugune valgu kogum. Selgus, et see polegi väga ebatavaline ega haruldane. Neid kogumeid näeb mingi kindla nurga all ja ainult eredal taustal. Family Guy Stewie on isegi luuletuse sellest kirjutanud 😀
Igaks juhuks hüppame silmaarsti juurest ka läbi. Mul on siis mingisugused hõljukid silmas…
Kuidas Teil motivatsiooniga on? Ja kas ma olen ainuke, kellel mingid asjad silmas ringi ujuvad?

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga