hispaania

Madridi suunas.

Hommikul vedasime end üles ja kuna meil otseselt kiire kusagile ei olnud, siis otsustasime natuke plaane korrigeerida. Esialgne idee oli jääda ööseks Barcelonasse, kuid kuna see jäi nagunii tee peale siis otsustasime kogu öö sõidus olla, et normaalseks ajaks Madridi jõuda. Teine idee oli taas tasulisi kiirteid vältida ja aeg-ajalt marsruut üle tšekata ja vaadata, kuidas mõistlikum sõita on.
Plaan tehtud, hakkas Kent oma juhiluba otsima. Seda, et me oleme kaks geeniust ja tuleme autoga Euroopa tripile ilma, et me kontrolliks juhilubade olemasolu avastasime juba Lätis. Tegime kusagil metsa ääres peatuse ja otsisime kõige loogilisemad kohad läbi, kuid luba välja ei ilmunud. Nüüd oli aeg uueks ja põhjalikumaks otsinguks. Mulle see sobis, sest ma sain siis jälle pagasiruumi ja salongi korrastada. Tõstsin tekida ja padjad ette, et lastel oleks öösel mugavam autos magada, viskasin prügi välja jne. Seega kõik olid õnnelikud. Kent muidugi lõpuks ei olnud, sest tema juhiluba tuli lõplikult maha kanda..
Hommik Itaalias.
Kuna meil oli vaja järgmised 24 tundi autos üle elada, siis suundusime kaubanduskeskusesse toidu- ja joogivarusid täiendama. Lisaks kraami ostmisele tegime ka üsna mitu tähelepanekut, mida nüüd hea meelega ka Teiega jagaks:
  • Itaalias käiakse poes nii, et kõik perekonnaliikmed auto peale ja koos poodi. Vanaema ja vanaisa ka tee pealt kaasa. Seega isegi, kui keskuse ees on parkla pooltühi, siis pood ise on rahvast puupüsti täis.
  • Kui Eestis näeb täis kuhjatud kärusid jõulude ja jaanipäeva paiku, siis siin tundus olevat tavaline osta endale nädala jagu sööki ette. Arvestades, et 95% ostlejatest rallitas kärudega ringi, siis see kahandas poes olevat vaba ruumi veelgi.
  • Alkohol oli odav. Liitri veini saab 1 euro eest kätte. 
  • Juust oli odav ja valida oli väga paljude erinevate sortide vahel. Makarone oli vähemalt 4 vahekäigu jagu, oliivide ja oliiviõli valik oli sama suur, kui Eestis lastevorsti valik.
Seal minu tähelepanekud lõppesid ja aeg oli maksma minna. Valisime iseteeninduskassa, mis meie kaarti ei tahtnud süüa ja mille pärast pidin ma ligi kilomeetri maha jooksma, et auto pealt sularaha tuua. Selgus, et itaallased on palju rahulikumad, kui eestlased, sest kui ma tagasi jõudsin, olid järjekorras ikka samad inimesed, kes enne. Eestlased ei viitsi väga kellegi tagant oodata. Räägin omast kogemusest. Asjad auto peale pakitud, sõitsime edasi.
Esimese osa sõitis Kent. Kui ma lõpuks rooli taha sain, õnnestus mul juba esimese 100 kilomeetri jooksul teha valepööre, pärast mida ei osanud ei GPS ega ka mina pihta saada, kuhu ma pöörasin. GPS pani sõiduajale tund aega otsa, mis Kentile kuidagi pähe ei mahtunud, seega me tiirutasime mõnda aega mööda liblikaid, kuni me lõpuks alla andsime ja GPS-i juhiseid jälle kuulama hakkasime. Kuidagi õnnestus mul jõuda kohta, kus pidi edasi sõitmise eest maksma. Ja need tasulised sissesõidud on ikka parajad lõksud. Ma saan aru, kui sa kiirteelt sisse kimad, siis pole tagasipöördel suurt mõtet. Aga kui linna poolt tuled, siis võiks ju mingi võimalus olla. Siis jääbki üle variant, et maksad, keerad teisel pool ümber ja maksad uuesti. Kuna mulle tundus, et ma pöörasin ringilt ikkagi vales kohas ära, sest ma ju panin GPS-i “väldi tasulisi teid”, siis ma hakkasin tagurdama, mis loomulikult ühelegi itaalasele väga ei meeldinud ja nad üsna kurjalt mulle signaali lasid ja mind tõenäoliselt vihaselt põrnitsesid, kui nad minust lõpuks mööda pääsesid. Kuidagi õnnestus mul igatahes ringile tagasi pääseda. Kõige iroonilisem oli see, et see ikkagi oli õige koht. Tegime paar tiiru ringteel ja panime ikkagi läbi väravate tasulisele kiirteele Milano suunas.
Kuna me olime nüüd ikkagi tasulisel kiirteel, kus ka meie sõiduaeg vähenes, siis saime veel igasuguseid plaanimuudatusi teha. Otsustasime, et teeme vahepeatuse Milanos, et kohvi juua. Milanosse sisse sõites märkasime üht toredat mänguväljakut. Otsustasime seal oma kohvipausi teha. Võtsime lähedal asuvast baarist kohvi ja võtsime suuna kiikude ja liumägede suunas. Mänguväljakul oli taas näha peresid koos. Naised olid ühe laua taga koos ja ajasid juttu, mehed teise laua taga ja mängisid kaarte. Lapsed mängisid kõik koos ja üritasid ka meie lastega kontakti saada. Lähedal oli jalkaplats, kus isad proovisid oma lastest uusi Messisid või Ronaldosid kasvatada.

Edasi järgnes sõit pimedal kiirteel läbi Itaalia ja Prantsusmaa. 
Kuna kõht oli vahepeal tühjaks saanud, siis otsisime kiirtee ääres kohta, kus me süüa saaksime. Kiirtee ääres asuvad kohvikud on aga üsna kallid. Väikese viinerisaia eest küsitakse 5 eurot. Otsustasime siis kiirteelt maha sõita ja kusagilt mujalt süüa osta. Maha sõitmise eest küsiti 1.50 ja hiljem peale sõitmise eest loomulikult taas 1.50. Aga koht, kus me söömas käisime oli seda raha väärt. Parimad rullid, mida ma oma elu sees söönud olen. 

Itaalia kiirteed:
Nii vaikset asfaldit pole ma mitte kusagil kohanud. Rehvimüra oli nullis. Tunne oli, nagu sõidaks elektriautoga. Siis tuli aga vihm ja rikkus selle vaikuse ära. Kui me hakkasime Prantsusmaa piirile jõudma, siis sealt ma mäletan kõige järsemaid kurve, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Paremale, vasakule, paremale, vasakule. 70 oli maksimaalne kiirus, millega ma kurvidesse julgesin minna. Itaallased kimasid samas 100ga minust keset kurvi mööda. Vähemalt rekad mõistsid mind. Ületades Itaalia-Prantsusmaa piiri oli hinges tühjus. Ühtegi sportautot ei näinud.
Auto, mis tõenäoliselt nende tõusude ja mõõnade ja kurvidega hakkama ei saaks.
Prantsusmaa kiirteed:
Mäed, tunnelid ja lukus kõrvad peaks asja kokku võtma. Ja asjaolu, et sõites tasulisel teel keset kottpimedust pead leppima, et Prantsumaa jäi nägemata. Kaugustes särav tuledemeri on kõik, mis mul Prantsumaalt kaasa on võtta. Sinna läheme kindlasti tagasi!
Prantsusmaa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga