Elu

See päev kui Kent triikimislaua puruks peksis

Järjejutt.

Kogu müügiprotsess oli kujunenud väga meeldivaks ja rahulikuks. Kõik läks sujuvalt. Kuulutuse kokku panemine ja postitamine, logistika ja delegeerimine, et kaks huvilist ei satuks samale ajale ning et maja püsiks puhtana ja ka notaris käimine sujus probleemideta. Ma ei näinud ühtegi märki, mis oleks mind ette valmistanud päevaks, mil me maja üle andsime.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päevast mil me veel huvilisi vastu võtsime.

Meil käis väga lühikese aja jooksul meeletult palju huvilisi, kellest enamus avaldasid soovi maja ära osta. Seega pole ka imestada, et paljud neist üritasid sama päev meiega mingeid läbirääkimisi teha. Kes tundis huvi trummikomplekti vastu, kes küsis külmkapi ja pliidi kohta. Päeva lõpuks ma enam ei mäletanud, milline nendest huvilistest trumme soovis ja kes pani külmkapile ja pliidile silma peale. Minu vastus oli üldjuhul alati, et kui on kindel huvi, siis saab hakata läbirääkimisi pidama. Enamus neist tundis suurt huvi mööbli vastu, sest maja on hiigelsuur ning selle täitmine võtab aega.

Kui meile tekkisid kindlad huvilised, siis oli neil soov tulla maja üle vaatama, et teha kindlaks, milliseid uuringuid oleks mõistlik teostada. Nad viibisid siin minimaalselt pool tundi ja käisid risti ja rästi läbi terve krundi. Seega olid nad vägagi teadlikud, mida nad täpselt soetavad.

Notar oli meil lepitud aprilli keskpaigaks. Kuna minu elukaaslane jõudis Eestisse päev enne notarit ja oli enne seda eemal olnud kuu aega, siis ma palusin enne notarit võimalust maja üleandmiseks kaks nädalat pikendust. Ostja oli sellega nõus, mingeid kommentaare antud teemal ei tulnud.

Notaris võeti üsna põhjalikult läbi paragrahv, millega määratletakse üleantava maja seisukord koos kõige majja jäädavaga. Ma kinnitasin, et kõik, mis on seinte ja põrandate külge kinni kruvitud, jäävad seinte ja põrandate külge. Notar küsis ostjatelt ka täpsustusi asjade kohta, mida nad soovivad või ei soovi maja kätte saades seal näha, kuid nende kommentaar piirdus lausega, et peaasi, et midagi juurde ei tooda. Meie omalt poolt lisasime, et  midagi juurde me kindlasti ei too ning ka küttepuud, mis on alles üleandmise hetkeks, jäävad kuuri.

Nagu te aru saate, siis kogu eelnev jutt räägib sellest, et meil ei olnud kokkuleppeid, mis tohib ja mis ei tohi majja ning krundile jääda. Seega ei võtnud me antud teemat just eriti tõsiselt. Eelmisest postitusest saab lähemalt meie kolimise ja ajapuuduse probleemidest lugeda.

Kogu jama hakkas pihta juba pisut varem, kui nad helistasid mulle, et küsida, kui kaugel ma oma väljakirjutamisega olen. Ma ütlesin, et asi saab tehtud. Juba siis väljendasid nad üsna selgelt enda pahameelt, et ma olen kuritarvitanud kahte viimast nädalat, mida nemad nii heldelt mulle andsid.

Kui kätte jõudis see saatuslik päev, mil maja tuli üle anda ja nad keskpäevaks kohale veeresid, siis palusid nad kiirelt meie autod krundilt eemaldada. Selgus, et üks autodest tööle ei läinud ning eelmisel õhtul olime kinkinud suure südamega ära kõik krokodillid. Kent läks mööda küla laenuks uusi otsima ning jättis mind õndsas teadmatuses nende inimsööjate kätte.

Me alustasime tiiru kuuri poole sammudes, kui ma juba tundsin, et õhk on elektrist paks. Püüdsin oma südame peksmist pisut vaigistada, et ma kuuleks oma kõrvades peale oma südamelöökide nende õelaid kommentaare.

Kuur oli vist ok. Kuigi seal oli hunnik küttepuid, paar tõukeratast ning sellised tavapärased asjad, mis kuuri käivad, ei paistnud, et nad häiritud oleksid. Aga õnnest lakke nad ka ei hüpanud. Mõtlesin kõikide nende laste peale, kes oleksid tõukerattaid väärinud. Ja ka nende peale, kellele oleks 10 kotti krohvi ära kulunud. Ajasin mõtte peast ära ja astusime edasi. Sauna. Selle oleks võinud vist enne minekut maha põletada, sest ainuüksi selle ukse juures selgus, et ma olen maailma kõige nigelam õhust võetud kokkulepete kinnipidaja ja lisaks sellele ka suhteliselt vastutustundetu ja rõve. Saunas olid kilekotid. Osadest nendes oli klaas ja ülejäänutes plekkpurgid. Nad teatasid, et selline küll meie kokkulepe ei olnud. Nad peavad hakkama nüüd neid sorteeritud asju sorteerima ja see on ajamahukas. Ma julgesin mainida nendele, et meil tegelikult polnudki kokkuleppeid, mille peale vastas üks nendest, et suusõnaline kokulepe on ka kokkulepe. Siis avastas üks nendest, et me oleme julgenud jätta sinna ka taarakoti. Ma usun, et ta oleks 50 eurosele ka jalaga löönud ja kirjeldanud mind kui rõvedad inimolendit, kes julgeb mingeid räpaseid rahatähti vedelema jätta. No kui nad veel kuuri taga rehve ka nägid, siis lubasid nad mulle arved saata nende utiliseerimise eest. Ma kuulsin, et mu hääl pole enam kõige teravam, kui ma heleda häälega neile mainisin, et vaatame enne arvete esitamist selle notariaalse lepingu üle. Ärge nüüd mõistke mind hukka. Ma olin ikkagi üksinda nende kahe vastu.

Majja minnes tundsin, et kuna sellest hullemaks enam minna ei saa, siis võin ma ikkagi head nägu teha ja ma püüdsin neile nii hästi, kui vähegi võimalik majja jäänud asjad maha müüa. No teisel korrusel oli suur madrats koos kattemadratsiga, 3 diivanit ja mõned kapid. Kui nad märkasid ühes nurgas lapse mänguasju ja ma julgesin mainida, et näete, väga asjalik raudtee koos rongide komplektiga, siis kuulsin selja taga vaid sisinat, et ega nende laps raudselt selliste asjadega ei mängi. Pesumasina kohta küsiti, et kas see ka siis utiliseerimist vajab või me tõesti jätsime neile terve pesumasina. Kui me köögi poole astuma hakkasin, siis mul tuli meelde, et eilsest jäi prügikast tühjendamata . Suure kisa saatel, millest ma registreerisin ära sõnad “olmeprügi”, “kindlasti mitte”, “õudus, õudus” ja “rõve”, haarasin kilekoti ja tühjendasin kiirelt prügikasti. Kadusin välkkiirelt kotti auto juurde viimane…enne kui veel midagi öeldakse. Kent just jõudis tagasi, mis oli ilmselgelt suur kergendus. Nähes minu lumivalget nägu ning killerpilkudega ringi kõndivaid raisakotkaid, astus rahulikult autost välja ja siirdus põrguväravate poole. Küsimuse peale, et milles mure ja kas me saaksime selle lahendada ka ilma teineteisele sitta pildudes, tuli sealtpoolt vastuseks, et kõik on täis ebavajalikku pahna ja sellele nemad alla ei kirjuta.

Kent tegi neile ettepaneku tuua lagedale kõik asjad, mis neile ette jäävad ja lubas need majast ära viia. Tundus, et sellega olid nad nõus ja hakkasid kibekiirelt nurgataguseid mööda asju trepi peale vinnama. Loomulikult käis kogu pahna vedu selektiivselt. Laste toas tekid/padjad sobisid, aga karp laste mänguasjadega ei sobinud. Elutoas suur villavaip sobis, aga nurgas olev kaal ei sobinud. Köögis siirupipudelid sobisid, aga kompotid olid prügi. Lagedale veeti ka kõrvits, mis oleks olnud supi või siis halvemal juhul kompostihunniku vääriline olnud. Mis seal ikka, lükkasin kõrvitsa endale kaasistujaks.

Kogu see situatsioon oli meeletult pingeline. Ma sain aru, et neid häirib miski, aga nad vist ei suutnud ise ka aru saada, mis see täpselt on. Me olime valmis igati olukorda lahendama, kuid see oli üsna keerukas, kui neist enamus mõrvarlike pilkudega edasi-tagasi sisisesid. Ma mõistan, et me olime teineteisest valesti aru saanud, kuid ma ei seedi ebaviisakusi. Enda pahameelt saab väljendada ka konkreetselt. Sa võid öelda, et “Ma kahjuks ei saa leppida olukorraga, kus majas on asjad, mis ma eeldasin, et on ära viidud. Kuidas see probleem lahendada?”. Või siis sa võid öelda, et “Me täna alla ei kirjuta, sest te olete rõvedad prügikollid, kes ei suuda kokkulepetest, mida me kusagilt õhust korjanud oleme kinni pidada ning jätate meile igasugust pahna. Me tuleme homme tagasi ja proovime uuesti.” Hiilgav oskus probleeme lahendada.

Kõik see fiasko lõppes sellega, et Kent ütles viisakalt, et triikimislaud meile peale ei mahu, mille peale kõige elukogenum neist teatas, et tahad ma panen selle su auto peale mahtuma. Ilmselgelt olid Kenti ebaviisakuse taluvuse karikad täis tilkunud ning ta peksis rahuliku südamega triikimislaua juppideks. No mahtus. Elukogenud naisel oli siiski õigus. Asi mahtus peale. Näitasin veel kiirelt neile üle, kus on pirnid ja kus õunapuud. Kus leidub kirsse ja kus kreeke ning seejärel hüppasin autosse. Ja lahkusin. Tagasi ei vaadanud.

Tegelikult küll ei olnud fiasko veel lõppenud ja mõned järeltõuked tulid veel meili teel.

Lõpetuseks võiks öelda, et ma saan aru, et mitte miski ei olnud nii nagu nad eeldasid ja omavaheline suhtlus ning mõistmine jäi puudulikuks. Asju on alati võimalik lahendada inimlikult. Positiivne on muidugi nende puhul see, et kui esimene päev uues majas algas nii õnnetult, siis edasi saab ju ainult ülesmäge minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga