hispaania

Kuus nädalat koduõpet Hispaania moodi

Kuidas meil siis läinud on? Lähme nüüd 6 nädalat ajas tagasi hetke, kui kodukoolini oli paar päeva aega ja mina mõtlesin naiivselt, et ma kogu selle karantiini aja (mis pidi ju AINULT kaks nädalat olema) koristan ja puhkan. Ma arvan, et minu naiivus tuli lihtsalt sellest, et mul ei olnud mahti nii lühikese ajaga seda meeletult suur kogust infot korraga seedida. Nüüd peab koju jääma, lastel algab kaugõpe, tänavale tohib minna ainult üksinda ning hoida teistega kahe meetrist distantsi, millised poed jäävad avatuks, mis kellaaegadel nad lahti on, lapsed ei tohi üldse õue minna jne jne. Ehk siis oli palju muud, mis too hetk oli tähtsam läbi arutada, kui see, et lapsed alustavad kodus õppimist ja kuidas see nüüd välja hakkab nägema. Oleks mul aega olnud, oleks ma kindlasti palju realistlikumalt mõelnud ning aru saanud, mis meid tegelikult ees ootab.. väääääga närvilised ajad.

Miks? Meil ei ole siin just eriti kaugele arenenud infoühiskond. Praktiliselt kõik käib endiselt näost näkku ja suure paberipataka peal. Nagu näiteks kool! Iga jumala aasta pean ma oma mõlemad lapsed uuesti kooli registreerima, et nad ikkagi sügisest klass kõrgemal oma kooliteed samas koolis jätkata saaksid. Oleks siis välja leiutatud süsteem, kus mingis programmis kõik esimesel aastal täidetud augud oleksid salvestatud ning kui midagi muuta vaja, siis seal samas kiirelt trükid uued andmed sisse ja edastad…aga ei! Ooooooeiiii. Meil saadetakse siin koolist koos lapsega märtsi paiku suur hunnik pabereid koju, mida siis käsitsi täitma peab ja no vähe ei ole tüütu iga jumala lehe peale uuesti ja uuesti kirjutada lapse nime, aadressi ja dokumendi numbri, vanemate nimed, numbrid, aadressid, dokumendi numbrid ja e-maili aadressid ja siis mitte kettasse minna, kui esimese asjana kaugõppe alguses küsitakse lapsevanemate käest jälle neid kuradi e-maili aadresseid :DAga noh. Ju siis reedel kiiruga koolist lahkudes ei jõudnud pabereid kaasa haarata 😀 

Ehk siis. Kui Eesti käivad tunnid läbi zoomi või jumal teab mille ja kõik kodused tööd edastatakse läbi e-kooli, siis meil on see kõik vaid helesinine unistus. Tunde annan oma lastele mina ja koolitöid edastatakse läbi e-maili, kus mul tuleb siis kuidagi moodi ise aru saada, mida see õpetaja täpselt tahab ja millised nendest 20st failist on tähtsad kodutööd ja millised need, mis on niisama ekstra saadetud…baaah!! 

Aga okok! Alustame esimesest nädalast…

Esmaspäeval sain ma siis teada, et mina olen see, kes peab oma lapsi järgmised nädalad edukalt harima ning abi pole kusagilt loota. Mina? Mina, kes ma digimuutun tuld purskavaks draakoniks, kui ma olen oma lapsukesele juba kaks tundi jutti üritanud selgeks teha, mis asi on täisnurkne kolmnurk ja joonistanud talle vähemalt 200 näidet ja näidanud talle ette kõik kodus olevad täisnurgad ja ta ikka ei saa aru! Mina pean oma lastele õpetama prantsuse keelt, kes ma oskan heal juhul paarkümmend sõna ja neidki väääga halva häädusega. Või matemaatikat? Mina, kes ma siiamaani pole korrutustabelit selgeks saanud ning sain reaalselt keskas kõik kontrolltööd ühed ja vedasin ennast läbi ainult sellepärast, et õpetaja halastas ja lubas vigade parandustega ühed kolmede peale parandada ja isegi need vigade parandused tegin ma natuke targema klassikaaslase pealt maha. Ma ei ole pädev oma lapsi õpetama!!! Aga mis mu muud üle jäi, eks ole!

Kamandasin siis lapsed laua taha ja palusin neil mulle ette tuua kõik õpikud ja vihikud, mis koolist kaasa anti, et ma saaksin olla kui mitte hea, siis vähemalt organiseeritud õpetaja! Chris ladus mu ette ilmatuma kõrge virna ja Kenneth…Kenneth tõi täpselt 4 töövihikut ja ühe vihiku. Palusin tal selle pealel heaga ülejäänud asjad ka kiirelt minuni toimetada, kui ta mulle pisut üllatunud näoga otsa jäi vaatama ja teatas, et rohkem pole midagi. Mis mõttes ei ole midagi. Meil oli kodutöid ühiskonnaõpetusest, matast ja hispaania keelest ju! Kus õpikud on?????????? Pole. Lihtsalt pole. (Hingan sügavalt sisse ja sügavalt välja, et mitte juba esimese kahekümne minutiga närvi minna). Ok. Ei ole, siis ei ole. Õnneks õpetaja saatis vajaminevatest lehekülgedest pildid, seega saame hakkama küll! Riiuli peal vedeles ka hunnik minu vanu tühju äriplaani ja motivatsiooni vihikuid, seega kasutame siis neid!

Chrisile oli saadetud korraga paari nädala tööd, seega andsin talle need ette ja ta hakkas usinalt mata ülesandeid tegema. Jumal tänatud, et ta matemaatikat armastab ja et tal minu abi vaja ei läinud, sest nagu selgus..ei oleks mul tema jaoks lihtsalt seda aega olnud, sest Kennethiga oli olukord kõvasti nutusem. Lugu nimelt selline, et kõik ette antud kodused tööd olid kordamine ja vanade teemade kokkuvõtmine, aga Kenneth ei saanud mitte midagi aru. Ja kui mina alguses mõtlesin, et mul õnnestub samal ajal, kui nad kahekesi õpivad, pool korterit puhtaks küürida, siis reaalsuses tõusin ma sealt laua tagant järgmise 7 tunni jooksul üles vaid siis, kui oli vaja vetsu minna, süüa või kui Kenneth puhkust tahtis. Kogu ülejäänud aja proovisin ma talle tundide viisi selgeks teha inimese elutähtsaid funktsioone ning kolmnurkade nurki. 

Teisipäeva õhtuks oli Chris oma kahe nädala matemaatika ülesannetega lõpuni jõudnud. Kennethiga läks meil aga koduste tööde peale täpselt sama palju aega nagu eelmine päev. Võtsime kiirelt uuesti üle eelmise päeva teemad ja siis terve järgmise päeva proovisin ma uusi teadmisi talle pähe suruda. Ja nagu ma juba enne mainisin, siis ma pole absoluutselt õpetaja tüüpi. Ma lihtsalt ei suuda rahulikuks jääda ja mu kannatus katkeb kiirelt. Ja sel päeval katkes ta kindlasti kordades rohkem, kui ma endale tunnistada tahaksin. Ma olin väsinud ja segaduses ja ma ei saanud aru, kuidas Kenneth aru ei saa ja kuidas meil see õppimine nii kaua aega võtab ja kuidas ma talle midagi selgeks teha ei suuda. Ja nõnda ma karjusin. Ja Kenneth nuttis. Ja mina vabandasin miljon korda. Ja siis kõik jälle otsast peale. Ma reaalselt nutsin ennast magama too päev, sest ma ju nii väga tahtsin teda aidata ja selle juures ka normaalseks jääda, aga ma lihtsalt ei suutnud.

Kolmapäeval saabus lõpuks selgus, et miks meil ikkagi Kennethiga nii raske on. Et see arusaadav oleks, pean ma pisut selgitustööd tegema. Kenneth on meil laps, kellel on suur fantaasia ning ta on andekas pigem loomingulistes töödes, kui matemaatikas või ühiskonnaõpetuses. Talle lihtsalt ei sobi sellised kuivad ained. Seega ei läinud tal koolis just kõige paremini. Otsustasime siis õpetajatega, et olukorra parandamiseks saab Kenneth endale abiõpetaja, kes temaga pooled tunnid individuaalselt tegeleb. No ja mina oma peaga mõtlesin, et ta õpib seal samu asju, mida kõik ülejäänud tema klassis..lihtsalt omas tempos ja lihtsustatud kujul. Lisaks sellele soovitas klassijuhataja Kennethi panna programmi, mille raames ta kaks korda nädalas õhtuti ekstra koolis käis, et matemaatikas ja hispaania keeles abi saada. Ma olin kusjuures juba pool aastat üsna skeptiline selle kõige suhtes, sest Kennethi hinded ei olnud grammikestki paranenud, aga iga kord, kui ma õpetajate käest uurisin, et mis värk on, siis nad ütlesid, et Kennethiga on kõik hästi, ta on tragi ja tubli, töötame samamoodi edasi, küll need hinded paranevad ja blablablaaaa.. Ehk siis ilma polnud nagu kasu miskit!

No ja nüüd me jõuame siis tagasi sinna kolmapäeva, kui Kennethi klassijuhataja oli mulle kirja saatnud, kus ta mulle teatas, et me ei tohiks Kennethit üle koormata ning ta ei peaks tegema ühtegi ülesannet, mis ta mulle saadab. Kennethil on spetsiaalsed töövihikud, mida tal igapäevaselt täita tuleks. Ja ma reaalselt tundsin, kuidas mul veri keema läheb sees. Nagu ma varem mainisin, siis Kennethile anti koolist kaasa neli töövihikut. Üks nendest oli suht titekas, kus enamus ülesanded olid mõeldud käekirja parandamiseks. Ehk siis kopeeri, värvi, tõmba jooni. Üks oli pisut mõistlikum hispaania keele töövihik ning kaks viimast matemaatika omad, kus oli liida-lahuta-korruta ülesanded. Ja ma oleks mõistnud, kui need oleks mõeldud ekstra ajutrenniks. Aga et Kenneth mitte midagi muud peale nende töövihikute tegema ei pea, samal ajal, kui kogu ülejäänud klass edasi liigub…what?? Ja tol hetkel sain ma pihta, miks meil Kennethiga nii kuradi raske oli ja miks ta mitte millestki aru ei saanud. Ta on omadega tõenöoliselt lootusetult maha jäänud, sest samal ajal, kui teised pidevalt edasi liiguvad, siis Kenneth tegeleb liitmise ja lahutamisega või otsib tähtede merest loomade nimetusi. Ja ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas niimoodi edasi minnes ei saa Kenneth kunagi uute kooli 7ndasse klassi sisse või isegi, kui saab, siis ta ei saaks seal oma kesiste teadmistega hakkama!

 Kusjuures see teema ka, et kuigi Kenneth sai ekstra abi just eelkõige matemaatikas ja ta oli teinud meeletus koguses liitmise ja lahutamise harjutusi INDIVIDUAALSELT, siis vaatamata sellele ei osanud ta ikkagi ülevalt alla lahutada! Talle oli “selgeks õpetatud” mingi veider redelisüsteem, kus tuleb ülemistele numbritele vajadusel ühtesid ette panne, et neid suuremaks teha ja et seejärel saaks kenasti väiksema maha lahutada. AGA! Ta ei saanud aru, kust need ühed tulevad ja kuhu neid täpselt panema peab ja mis juhtub nende teiste numbritega, kust need ekstra ühed tulevad. Ja nõnda olid tal 95 prossa vastustest valed.  Ma nägin temaga tundide viisi vaeva, et talle omal ajal selgeks õpitud laenamise süsteem selgeks õpetada ja talle näidata, et kust me laename, kuhu me laename ja MIKS me laename. Et nagu..mida see abiõpetaja temaga üldse tegi seal koolis??

Vot sellised lood. Ja tol hetkel võtsin mina oma südameasjaks Kennethi harimise ja me koos otsustasime, et me hakkame igapäevaselt tegema nii õpetaja saadetud koduseid ülesandeid kui ka ekstra neid töövihikuid. Ja juba nädala lõpuks oli tulemusi näha! Kennethil oleks justkui mingid hammasrattad peas liikuma hakanud. Ta oli teravam, kiirem, tal hakkasid asjad meelde jääma ja ta suutis mõned harjutused ka iseseisvalt ära teha! Muidugi polnud nii, et me üldse ei oleks kakelnud ja enamus päevad venisid ikkagi üsna pikale, aga mingi mõnus rütm oli juba sisse tulnud ning me tunnetasime teineteise emotsioone palju paremini. Kenneth saatis mu vahepeal närve puhkama ja mina omakorda teda millegi muuga toimetama, kui ta liiga pikalt unistama hakkas. 

Nii! Teine ja kolmas nädal olid päris mõnusad juba! Meil oli kindel rutiin, mina olin kõvasti rahulikum ja mul oli lõpuks aega ka enda asjadega tegeleda. Eelkõige sellepärast, et Kenneth suutis pooled oma ülesanded iseseisvalt ära teha ning vajas kõvasti vähem abi. Teisel nädalal oli Chrisiga eriti lebo, sest ta suutis ühe nädalaga oma kahe nädala tööd ära teha ning kolmandal nädalal oli tal küll hispaania keelega abi vaja, aga õnneks oli Alberto valmis teda aitama. Ma ei tea, mis vastasel juhul saanud oleks, sest ma ei tea hispaania keele reeglitest midagi ja sellised sõnad nagu diptongo või estrufula ei ütle mulle mitte midagi 😀 

Neljandal nädalal algas vaheaeg, seega Chrisi oli vaja aeg-ajalt lugema suunata ning Kennethiga jõudsime selle ajaga lõpetada kõik töövihikud. Kusjuures neljas nädal oli see, kui ma hakkasin eriti suuri edusamme nägema ja seda, kuidas meie raske töö hakkab ära tasuma. Kenneth hakkas lõpuks enamus ajast peast arvutama (kui ta mul koju jäi, siis arvutas ta eranditult näppude pealt..ka 5+5 või 2+2) ning tegi seda üsna tihti kiiremini, kui mina! Ta oli kordades iseseisvam ning enamus hommikuid, kui mina veel magasin, alustas tema oma töövihikute täitmisega ning tema tehtud töö oli 90 prossa vigadeta!! Nii uhke, noh!! Ma teadsin, et me koos saame hakkama!

No ja nüüd me jõuame viimasesse kahte nädalasse, kus mul on tunne, et mitte mina ei ole väsinud, kes ma oma lapsi elu eest harinud olen..hoopis õpetajad on väsinud! Esiteks hakkasid nad koormust vähendama ja jagasid õppeained erinevate päevade vahel laiali. Mis mõnes mõttes on mõistlik, aga kui mu neljanda klassi laps peab kaks korda nädalas tegema ainult 12 mata ja 12 hispaania keele ülesannet, siis seda on ikka pisut vähe. Kaks korda nädalas on meil võõrkeeled (kust on üldjuhul vaid paar väga lihtsat harjutust) ning ühiskonnaõpetus(kus pooled korrad peab mingeid pilte joonistama) ja siis reedel on meil ainult kunstitund! Vähe on minu arvates seda kõike. Ma olen neile ikka pidevalt lisaülesandeid nuputanud, aga endal hakkab ka tasapisi motivatsioon otsa lõppema. 

No ja teine muudatus, mis on eriti absurdne. Me ei pea enam koduseid töid õpetajatele saatma. Nad nüüd saadavad meile reedeti kogu nädala ülesannete õiged vastused meili peale ja poisid peavad need ise ära parandama. Eeehmm…äkki peaksid õpetajad üldse puhkusele minema, sest ma ei saa päris täpselt enam aru, mis nende ülesanne on? Me nagunii põhimõtteliselt teemadega edasi ei liigu, seega ma võin ju ise ka vanad kodutööd ette võtta ja seal numbrid ära muuta.. Ja mis põhiline! Meil on niigi olnud probleeme sellega, et paljud lapsevanemad ei tee oma lastega koduseid töid. Kui nüüd see igapäevane “kontroll” ka elimineerida, siis paljud meist viitsivad enam oma võsukestega jännata? Chrisi kooligrupis on haudvaikus pärast seda muudatust. Keegi ei küsi enam midagi. Ma usun, et paljudel on lihtsalt kergem käega lüüa ja laps teleka ette suunata. 

Ma ei tea. Ma siin juba mõtlesin, et hakkan tasapisi ise uusi teemasid poistega läbi võtma, et neil natukenegi tegevust oleks. Aga samas võib see kooli naastes tekitada situatsiooni, kus neil tunnis hakkab igav. Ei teagi, mis see õige lahendus oleks. Mis te välja pakute? 

Aga jah! Süsteem sakib. Elu oleks ikka palju lihtsam, kui meil kasvõi mõnedki tunnid online´s oleks. Nagu näiteks prantsuse keel! Ausalt! See on naljanumber, kuidas ma ükshaaval sõnu google translate´i trükin ja kuidas me siis koos poistega neid koos kuulame 😀 Saan ise ka muidugi targemaks, aga noh..Ei ole näha, et poisid millestki rohkem aru saaks. Või hispaania keel. Meil enamus, kes seal koolis käivad, pole ju hispaanlased. Ja enamustel ei ole kedagi abiks võtta, kes nende lapsi aidata saaksid. Seega suht paigalseis!  Mulle tundub, et kui lapsed kunagi kooli tagasi saavad, siis nad lihtsalt jätkavad sealt, kus pooleli jäi! Praegu on muidugi suure küsimärgi all, et kuna lapsed siis ikkagi kooli tagasi lubatakse. On jutte, et 15. mai, on teisi jutte, et lähevad suvel kooli (mis oleks 40 kraadises kuumuses vähemalt minu jaoks mõeldamatu) ja on jutte, et enne septembrit ei ole lootustki. Aga noh..elame päev korraga, eks tulevik näitab!

Ma ei teagi, kuidas seda hiiglama pikka postitust nüüd lõpetada. Mõnes mõttes on vinge kogemus olnud! Ma olen ise palju targemaks saanud! Ma olen Kennethi edusammude üle nii kuradima uhke ja ma tunnen, et saime ikkagi õigel ajal jaole ning kooli naastes tuleb mul õpetajatega väga tõsine jutuajamine ette võtta. Aga samas on see protsess olnud ikkagi väga stressirohke ning ma olen korduvalt läinud oma emotsioonidega üle igasuguse piiri ja sellest on juubee kahju! Et noh..õpetajat minust ikka ei saa. Aga samas on mul väga hea meel, et poisid just minuga lõksu jäid, sest ma ei usu, et keegi teine oleks nii põikpäiselt tundide viisi Kennethiga laua taga viitsinud istuda!

Vot..ma nüüd lõpetan! Tsau-pakaaa ja ma nüüd üritan järgmise kahe nädalaga kirjutada, mis vingeid asju me selle koroona vangistuse ajal korda oleme saatnud!

3 kommentaari

  • Heidy

    Tubli oled!
    Lõbus ja põnev on lugeda sinu lugusid siit kaugelt Eestist.
    Mul ei ole õnneks tütar enam kooliealine, muidu läheks vist hulluks😂
    Ise sooviks kunagi Malagasse reisida, kuulates teisi, tundub unistuste koht🙂

    • Liisbett

      Ma olen lihtsalt õnnelik, et mul kolmanda ja neljanda klassi lapsed on.Oleks nad natuke vanemad, siis ma vist ei suudaks enam abistada neid 😅😅😅 Aga jaaaa!! Muidugi pead siia reisima. Imeilus ja kodune linnake 🥰

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga