Määratlemata

Koroona

Ma mäletan väga eredalt, kuidas ma lugesin esimesi uudiseid koroonaviiruse kohta. Mis on veider. Veider seetõttu, et ma olen viimane aasta pigem vältinud uudiste lugemist, sest ma mingi hetk avastasin, et seal on kõik nii kuradi pessimistlik. Aga too nädal olin ma mingil põhjusel taaskord hommikul kohvitassi taga uudiseid lugemas ja nõnda see silma jäi. Ja ma pean ausalt tunnistama, et ega ma sellest midagi erilist ei arvanud. Ma olin veendunud, et tõenäoliselt ootab koroonat sama tulevik, mis näiteks linnugrippi. Kiirelt tuleb ja kiirelt läheb ning paari kuu pärast on koroonast alles vaid kauge mälestus. Et noh…oli jah mingi gripp. Kuhu ta kadus? Keegi ei tea.

Aga seekord ei läinud nii. Möödus mõned nädalad ja juba oli koroona kahest küljest peale pressimas.  Inimesed mu ümber hakkasid paanikasse minema ning sõbrants helistas juba vähemalt kord päevas, et uurida, kuidas mul toiduvarudega lood on. Kas on piisavalt? Kas ma ikka makarone, riisi ja konserve olen varunud? Kas kapid on täidetud? No ei olnud. Ja ma ei tahtnud. Ja ma teadsin, et Itaalias on asjalood üsna hapud ja Itaalia on ju siit kiviga visata, aga ma ei tahtnud too hetk veel paanikasse minna. Mul oli täielik eituse faas ja seda kuni viimse hetkeni välja.

Siis, kui koroona veel tõsine teema polnud

Ja kuidas siis teisiti? Siin Andaluusias ei andnud mitte miski märku sellest, kuhu me hetkel omadega jõudnud oleme. Rahvas tšillis rõõmsalt baarides, tänavad olid turiste täis. Hispaanias polnud veel ühtegi juhtumit!! Mitte ühtegi. No ja poed olid vetsupaberid täis. Seega kõik hästi ju! Ainult hiinakad olid enda poodides lettide ette kiled tõmmanud ja kandsid maske ning kindaid. Aga muus osas läks elu vana rütmi mööda edasi. Muidugi me kõik rääkisime sellest. See oli nädal enne karantiini kõige kuumem teema! Aga me võtsime seda kõige pigem huumoriga…

Ja siis korraga ei olnud enam naljakas. Õhkkond muutus päevapealt. Neljapäeva hommikul oli kõik korras. Viisin kella viieks lapsed sünnipäevapeole ja läksin ise koeraga jalutama ning helistasin Kentile, kes oli just nädal tagasi Indiasse tööreisile lennanud. Ja ma mäletan, et ta ütles, et äkki peaks lapsed koju jätma ja ma ütlesin, et ei ole hullu midagi. Meil on siin kõik korras. Pärast seda korjasin lapsed peale ning läksime Picasso baari istuma, kus Alberto oma isaga meid ootas. Ja ma jõudsin vaevu maha istuda, kui juba tuli uudis, et esmaspäevast pannakse koolid kaheks nädalaks kinni. Ma reaalselt lihtsalt vahtisin oma telefoni suu ammuli ja ei osanud esialgu midagi selle peale kosta. 

No ja siis tuli reede. Ja reede oli selline päev, kus kogu Malaga kihas kuulujuttudest. Räägiti sellest, kuidas lende tühistatakse. Ja kuidas paljud võib-olla ei saagi koju tagasi. Ja ma mäletan, kuidas me arutasime seda sama teemat kamba saksa turistidega ning seda, kuidas nad naersid, et pole hullu midagi..Malagas ju elu ilus ja mis ta siis on, kui peaks paariks nädalaks veel siia jääma. Siis me veel ei teadnud, et üsna pea istume kõik oma kodudes karantiinis ning hotelle pannakse kinni ning turistid on koduta ja järgmine lend kodumaale on jumal teab kuna. Üks asi oli aga kindel sel reedesel päeval. Baarid sulgevad laupäeval oma uksed ning Alberto on teadmata ajaks töötu. Õhtul läksime baari istuma. Veel viimast korda. Jumal teab, kuna jälle saab! Ehk oleks pidanud minemata jätma, aga too hetk ei tundunud asi veel nii hull. Too hetk oli koroona ikkagi veel viirus. Too hetk olime meie ikka veel noored, kes selle kergelt läbi põevad. Too hetk me ju ei teadnud!! Tänavapilt oli juba katastroofiliselt teine. Enne oli haruldus kedagi maskis näha. Nüüd oli pooltel näod kaetud. Ja õhk lõhnas nagu kange piiritus. Iga laua peal oli pudelike desinfitseerijat. Aga kui see piiritus kõrvale jätta, siis oli õhus veel tunda positiivsust. Sest me ju veel ei teadnud.

Lapsed kõik ühe laua taha. Ühest taldrikust söömas..face palm 🤦🏼‍♀️🤦🏼‍♀️🤦🏼‍♀️

Me veel ei teadnud, et järgmine päev tuleb uudis, et esmaspäevast on Malaga kinni. Kõik poed, muuseumid, kinod, teatrid. KÕIK! Ka inimesed. Lukus oma kodudes. Esialgu kuni kaks nädalat. Selles mõttes lõi ikka pinna jalge alt kõikuma. Neljapäeval oli ju kõik ok ja nüüd korraga niimoodi. Välja minna ei tohi. Muidu saab minimaalselt 160 euri trahvi. Maksimaalselt aga 30 000. Kõige karmim karistus on aastane vangistus ja seda juhul, kui teadlikult viirust levitama lähed. Ehk siis sellel tädikesel Eestist, kes positiivse koroona diagnoosiga poodlema läks, poleks siin nii kergelt läinud. 

Laupäev. Alberto läks tööle ja ma siis vedasin ennast lõpuks poodi vetsupaberit ostma. Viimane poolik rull oli alles jäänud ja nüüd polnudki muud, kui loota, et ehk on veel midagi saada. Selles mõttes läks mul hästi, et 10ne minutiga sai veel poest välja. Suurem hullus käis minu kodu lähedal asuvad poes vist reedel läbi. Aga liha oli otsas. Ja piim. Ja sai. Aga paar pakki vetsupaberit ja paki majapidamispaberit sain. Seega mission completed. Otsustasin, et enne teisipäeva uuesti poodi ei roni, sest vaevalt seal vahepeal midagi saada on ja pole nagu tahtmist paanikas rahvamassi sisse tunglema minna. Ühes Hispaania populaarsemas poes juba oli asi käest ära läinud, seega ma teadsin, mida karta. Õnneks saime hunniku toidukraami baarist, kus Alberto töötas. Seega polnud vajadustki!

Pühapäevast olime kogu perega juba kodused. Karantiinis. Koduõppel. Oeh. Aga sellest, mis me vahepeal teinud oleme..sellest juba homme.

 

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga