hispaania

Kuidas ma Hispaanias tööle läksin

Alustame siis sellest, et miks ma üldse otsustasin tööle minna. Kõik sai alguse kusagil mai lõpus või juuni alguses, kui mu senimaani üsna stabiilsena püsinud rahaline seis tasapisi kõikuma hakkas. Ja see tähendas igasuguste maksete hilinemist, mis omakorda pani mind olukorda, kus mul oli vaja pidevalt korteriomanikuga ühenduses olla, et talle uusi kuupäevi ette sööta, kui ma ehk saan üüri ära maksta. Ja kõik see tekitas kohutavat stressi, sest ma kartsin, et äkki ma jään niimoodi oma kodust ilma, mida ma kohe üldse ei tahtnud, sest ma reaalselt maksin selle eest võileiva hinda! Nimelt sai see kolme magamistoaga korter üüritud kolm aastat tagasi 650 euri eest. Ideaalses piirkonnas (mis on minujaoks kesklinnas, kus pood on 5 minutit ühele poole ja laste kool 5 minutit teisele poole…NII MUGAV). Praegu ei saa sellise hinnaga kesklinna mitte midagi. Kusagile pärapõrgusse vast ühe magamistoaga uberiku saaks.

Igatahes. See rahaline seis läks aina hullemaks ja hullemaks kuni üks hetk ma nägin juba ette, et ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks ma augustis oma kohustustega toime tulla. Mis tähendab minu jaoks paanikaosakonda, sest maa lihtsalt ei funktsioneeri enam normaalse inimese kombel, kui ma kellelegi võlgu olen. Seega ma otsustasin, et ma pean tööle minema ja ma pean tööle minema KOHEEE! Õnneks oli mu ajastus finantsiliselt auku kukkumiseks ideaalne, sest kohe oli algamas feria, mis tähendab massiliselt turiste. Ja kui ma ütlen massiliselt, siis ma seda ka mõtlen! Nimelt voolab Feria ajal Malagasse 9 päeva jooksul tublisti üle miljoni inimese ja nad ju kõik tahavad midagi süüa või juua, seega abikäed kuluvad sel ajal igal pool ära. Mis tähendab, et tööle saamiseks piisab, kui natuke hispaania keelt osata.

No ja nõnda oligi mul juba mõni päev hiljem tööintervjuu ees ootamas. Ja oiiii, kuidas ma paanitsesin, sest äkki küsitakse väga keerulisi küsimusi ja ma ei saa mitte midagi aru või kui saan, siis ei oska vastata ja ma jään haledalt vahele oma nigela hispaania keele oskusega. Selgus aga, et muretsemiseks ei olnud mingit põhjust, sest minu käest küsiti täpselt kolm küsimust…kas sa oled varem seda tööd teinud?? Si!! Kas sa kandikuga oskad tööd teha?? Si! (Mis oli puhas vale, sest ma polnud mitte kunagi kandikuga tööd teinud ja mu randmed on sama peenikesed ja õrnakesed nagu kaseoksakesed..). Ja siis veel seda ka, et kas ma ikka tahan tööd teha? Si! Päriselt ka tahtsin. Seda ei valetanud…Ja olingi palgatud! Leppisime kokku, et kahe päeva pärast kell 6 õhtul olen tööpostil.

Esimene tööpäev oli masendav! Palju masendavam, kui ma olin ette kujutanud!! Ma kartsin täiega, et ma jään oma hispaania keele oskusega jänni, aga see oli mu kõige väiksem mure. Nimelt pandi mind üksinda tervet terrassi teenindama. 16 lauda. Üksinda. Esimesel päeval. Ma olin küll menüü omajagu kordi läbi sirvinud ja mõned korrad ka PDA-d käes hoidnud, aga ma lihtsalt ei suutnud vajaminevaid asju piisavalt kiirelt üles leida. Ma ei teadnud, et meil menüüs olevatest õllesid reaalselt ainult pooli müüme. Ülejäänud on lihtsalt iidamast aadamast menüüsse jäänud ja omanik ei ole nõus menüüde uuendamise peale raha välja käima. Ma ei teadnud, et osad praed ei olegi praadide alla vaid on hoopis kusagil snäkkide lisamenüüs. Ma ei teadnud peaaegu ühtegi kange alkoholi nime. Terry? Mis asi see Terry on…Puerto de Indias? Ma võin seda nimekirja siin lõputult edasi kerida. Igaüks, kes on kunagi oma elus olnud ettekanda teab, et iga kassaprogramm on erinev ning selle selgeks õppimine võtab omajagu aega. Ehk siis ma jäin täiega hätta ja mul läks igas lauas ilmselgelt liiga kaua aega. Ja noh..siis oli katastroof 😀 Lõpuks tuli üks tüdruk appi teenindama, kes oli nädalakese juba töötanud. Kahepeale saime enam-vähem hakkama.

Ma hakkan edaspidi nüüd punktide haaval seda töökogemust kirja panema, sest vastasel juhul veniks postitus liiga pikaks.

  • Graafik. Graafik oli üks asi, mis mind juba algusest peale täiega närvi ajas. Ma lihtsalt ei saanud aru, et kuidas ei ole võimalik terve kuu graafik korraga valmis vorpida? See oleks seal töötamise miljon korda paremaks teinud, sest sel juhul oleks saanud oma vabadele päevadele midagi toredat planeerida. Meil suudeti ühe korraga ainult nädala graafikuid valmis vorpida ja needki saime eranditult kätte pühapäeva öösel, mis ei anna väga palju võimalusi millegi planeerimiseks. See ei olnud muidugi ainuke jama nende graafikute juures. Üsna tihti oli meil nädalas ainult üks vaba päev, mis tähendas seda, et me töötasime nädala jooksul mitte 40 tundi vaid 48-50 tundi. Kui panna veel juurde ka sulgemiseks kulunud aeg, siis võib sinna vabalt 6 tundi juurde liita. Kui me aga saime oma välja teeninud ja seadusega ette nähtud 2 vaba päeva, siis haruharva sattusid need kahele järjestikusele päevale. Graafik oli hommiku ja õhtune ning töötasid kas ühes või teises. Mingit vahetamise võimalust ei olnud. Mina sattusin õhtusesse graafikusse, mis tähendas seda, et tööpäev algas õhtul kell 6 ja lõppes nädala sees 3 öösel ja nädalavahetusel kell 4 öösel.
  • Leping. Ma ei tea, kuidas ma seda katastrofaalset jama kokku võtan! Kõik normaalsed tingimused, mida ühest lepingust oodata…no siin ei saa põhimõtteliselt mitte midagi! Täiskohaga lepingust võid ainult unistada. Siin Andaluusias on täiesti “normaalne”, et ametlikult saad ainult 4 tundi kirja! Mis siis, et ma töötasin üldjuhul ligi 50 tundi nädalas..ametlikult sai kirja ainult 20..Töötasu on loomulikult mõlemate tundide eest sama. Ehk siis maksude mitte maksmise pealt ei võida midagi. Või noh. Tööandja võidab. Öö- või ületundide eest lisatasu ei saa. Puhkusepäevi ei ole. Puhata ikka saab, kui tahad, aga mingit ametlikku tasustatud puhkust ei eksisteeri. Leping tehakse 3-kuune. Ja siis jälle 3-kuune. Ja no siis uuesti. Ikka selleks, et saaks päeva pealt lahti lasta, kui kellelegi jalgu jääd. Aasta oled töötanud, siis vist saad 8-kuuse lepingu. Ehk siis kujutage nüüd ette, kui tahad pangast laenu saada või korterit üürida. Nende silmis saad ju poole vähem tasu ja vastupidist tõestada on praktiliselt võimatu.
  • Palk. Palk maksti iga õhtu sulas kätte. 48€ + tipp. Tipiga oli see lugu, et 30% läks kööki, mis on enam, kui aus! Neil vaesekesed saavad täpselt sama palju palka, kui meie, aga töötavad topelt koormusega. Nimelt on meil platsi peal kaks Picasso baari, aga ainult üks köök. Ja ikka saavad nad kõik (peakokk, abikokk..kes iganes) 6 euri tunnis. Ebanormaaaaalneee!!! No ja ülejäänud tipp läks jagamisse ettekandja ja baari vahel. Ehk siis üldjuhul jagasime kolmeks.
  • Vahetused. Vahetusi oli meil kaks. Hommikune ja õhtune. Mis mõnes mõttes on ju tore. Näiteks käid ülikoolis hommikul ja õhtul lähed tööle. Aga minu jaoks oli see kohutavalt ebaaus, sest hommikune vahetus töötas normaalsete töötundidega, sai normaalsel ajal magama või siis soovi korral õhtul välja minna või perega koos aega veeta. Normaalset elu elada noh! Lisaks said nad ka rohkem tippi, sest päevasel ajal on rohkem peresid, kes teevad suuremaid arveid. Ja siis meie. Töötasime poole ööni, tegelesime purjus klientidega, kes ei vaevunud kunagi ühtegi senti tippi jätta või veel parem..unustasid üldse oma arved maksta ja panid plehku, mille siis meie teenindajad omast taskust kinni pidime maksma. Pluss õhtune terrassi sisse vedamine oma enda pisikeste kätega, sest ühtegi abivahendit selleks ei olnud. Võtsid lihtsalt 20 kilo kaaluva vihmavarju käte vahele ja siis vedasid. Ja siis 7 tükki veel. Ja siis 16 lauda. Ja siis miljon tooli. Iga jumala õhtu. (Ja lisamärkuseks see, et hommiku vahetus peab ainult kaks korda nädalas terrassi välja vedama..ülejäänud päevadel teeb seda koristaja) Pluss siis see, et me saime magama iga öö kella 3 või 4. Ja palk oli täpselt sama..ainult vähem tippi. Ebaaus noh!

Ma nüüd tõmban otsad kokku praegu ja räägin sellest, et miks ma sealt ära tulin järgmine kord. Ma hakkan muidu lihtsalt kordama ennast ja see lugu veniks liiga pikaks. Kui teil mingeid küsimusi on Hispaanias töötamise kohta, siis andke kommentaarides tuld!

 

3 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga