Suhted

Ma nii osav nende suhetega ju?!

Mul oli siin mõnda aega tagasi süda katki ja paljud küsisid, et mis juhtus. Lubage ma seletan teile. Etteruttavalt ütlen ka selle ära, et juba korjasin killud kokku ja kleepisin kokku tagasi! Ehk siis kõik ok!

Aga mis siis juhtus? Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean ajas paar kuud tagasi rändama. Üks väike lisadetail eelmise aasta sügisest siis ka. Kui ma ei eksi, siis oli see pisut enne Halloweeni. Nimelt on mul siin kodu lähedal üks baar nimega Picasso ning seal töötas toona üks mu tuttavatest. Ta oli selline kutt, kellele mina vist väga meeldisin, aga tema polnud mulle kunagi midagi enamat, kui hea sõber. Ma mäletan, et ta üks päev helistas mulle ja ütles, et tal on vaja suurem kogus sidrunit ära viilutada ja oleks tore, kui ma talle seltsi läheks. Sibasin siis kohale, istusin baarileti taha ning ma siiamaani mäletan kristallselgelt seda hetke, kui ma oma kohvitassilt pilgu tõstsin ja selle sujuvalt väliterassi poole suunasin ja korraga oli mu ees lihtsalt maailma kõige kobedam mees! Kui ta mu silme eest taas kadunud oli, siis vaatasin ma oma sõbrale otsa, kes oli juba vähemalt kilo sidrunit ära viilutanud ja just parasjagu laimide kallale asus ja palusin, et ta meid omavahel tutvustaks. Ta vaatas mind üsna kohkunud pilguga ja teatas kiirustades, et ta parema meelega ei teeks seda, sest see tüüp olevat väga ülbe ning väidetavalt ei pese ennast mitte kunagi! Ma ei osanud väga midagi selle peale kosta ja juba paar päeva hiljem tutvusin ma selle Argentiina tüübiga ja nõnda mul see kena Picasso baari ettekandja meelest läks. 

Kuni ma temaga paar kuud tagasi ühes teises baaris kokku sain. Kusjuures sellest eelmisest kohtumisest oli nii palju aega möödas, et ega ma kohe ei saanudki pihta, et see on see sama tüüp sealt baarist. Igatahes olin ma taas tema välimusest pahviks löödud ja ma mäletan, kuidas ma oma sõbrantsile küünarnukiga virutasin ja ütlesin, et selle tüübi sebin ma täna ära. Sain pöidlad püsti ja mäng võis alata. Umbes tunnike kestis intensiivne pilkuda vahetamine. Aga ligi ei astunud kumbki meist. Ma veel mäletan seda ka, et ma läksin lauajalkat mängima ja kuna ma olin too õhtu parajas konditsioonis, siis ei tulnud mul see just kõige paremini välja. Ja korraga astus ta ligi, vaatas mind oma tumepruunide silmadega, plaksutas oma ideaalseid meetripikkuseid ripsmeid ja manas näole maailma kõige kelmikama naeratuse ning tegi eriti mõruda kommentaari minu oskuste kohta! Ma nii sulasin sinna laua taha, aga et mäng võiks jätkuda, siis ulatasin ma talle teatraalselt selle pallikese ning jalutasin “solvunult” laua juures minema. 

Lõpuks sattusime samal ajal välja ja ma otsustasin võimalust kasutada ning astusin ligi talle, et ühte sigaretti paluda. Ausalt maailma parim ettekääne, kui kellegagi tutvuda tahad! Alati toimib. Kui ta oma sigaretipaki välja tõmbas, siis ma teatasin, et ma tõmban ju täpselt sama marki suitsu, mille peale ta oma maailma kõige ilusama naeratusega mulle otsa vaatas, pakist ühe sigareti ulatas ning teatas, et tal on jah üsna naiselik maitse. Panin sigareti oma huulte vahele ning samal ajal, kui ta selle süütas, vaatasin ma talle otsa ning ütlesin, et tal on maailma kõige ilusamad pruunid silmad. Ta üsna üleolevalt teatas, et on seda varemgi kuulnud. Aaaah! See on ju minu vastus sellisele komplimendile. Match made in heaven noh! 😀 Mida rohkem me rääkisime, seda enam ma tundsin, kui palju ühist meil on. Sädemeid lendas ja puha. Ma ei olnud terve igaviku sellist tõmmet tundnud. Ja nõnda me minu juures sel õhtul lõpetasime. 

Ja no ausalt! Nagu keegi oleks mind pilvekese pealt alla lükanud! Nii halb oli. Kõik oli halb. Nii halb. Ma olin pettunud, sest sädemeid ja särtsu oli rohkem, kui ma kunagi varem tundnud olin, aga asi jäi poolikuks ja mingi hetk vajusime lihtsalt magama. Eks kindlasti alkoholil oli oma roll siin mängida. Vahel lihtsalt nii ei toimi. 

Ma enam ei mäleta seda hetke, kui ta minema läks hommikul! Küll aga mäletan enda mõtteid, mis mul peas keerlesid. Esiteks ei suutnud ma aru saada, kuidas nii kena näolapikesega mehel saab nii nigel keha olla. Jah! Ma saan aru, et see on kohutavalt pealiskaudne, aga eks meil kõigil ole mingi kujutluspilt atraktiivsest mehest. Mõnele meeldivad pikad mehed, mõnele lühikesed, mõnele tugeva lõuajoonega. Maitsed on erinevad, eks ole. Õnneks! No ja minu jaoks on pruunid silmad ja tõmmu nahatoon atraktiivsed. Ja vormis keha. Mitte kulturistlikult üles pumbatud, aga no selline tavaline või siis mõõdukalt musklis. Aga tollel tüübil oli päästerõngas ümber kõhu ja no ma mitte ei suutnud sellest mööda vaadata. Aga temas oli see “miski”! Ta oli väga enesekindel. Ja see meeldis mulle. Ja mingi säde oli. Ja ma tundsin ennast tema seltskonnas väga vabalt. Näiteks on mul see teema, et kuna ma olen juba ligi kaks aastat vallaline olnud, siis ma olen harjunud üksi magama. Seega väga haruharva olen ma lasknud mõnel tüübil enda juures ööbida ja alati on see olnud minu jaoks suht piinarikas, sest ma ei saa hästi magada. Selle tüübiga aga seda probleemi ei olnud. Ma ei teagi, kuidas seda sõnadesse panna, aga ma tundsin ennast turvaliselt. Ma tundsin tema läheduses ennast mugavalt. AGA! Vaatamata sellele sai siiski minu pealiskaudsus võitu ning ma otsustasin, et las jääda see ikkagi üheöö suhteks! Arvestades mu ajalugu, siis oleks ju tark mõnda aega üldse meestest eemale hoida 😀 

No ja terve järgmise nädala ma nägin teda IGAL POOL, aga ma mõtlesin, et ehk on parem, kui ma viisakusest viipan käega kaugelt eemalt, aga ligi ei lähe. Kuni siis reedeni, kui ma teda taas seal samas baaris märkasin. Ta oli üsna purjus ning paari tunni jooksul nägin ma teda vähemalt kolme erineva naisega, kellest ühega ta keset tantsupõrandat suudles. Mõtlesin omaette, et ju ta ongi selline tüüpiline naistemees, kellel igal nädalal uus silmarõõm. Mille vastu mul absoluutselt midagi ei olnud, sest see sobis ideaalselt mu plaanidesse temaga edaspidi mitte mingit tegemist teha. Aga kuna ma olin teda reaalselt igal pool näinud ja terve nädala julmalt ignoreerinud, siis hakkas mul lõpuks juba imelik ning ma astusin ikka korra ligi ka, et tere öelda ja küsida, kuidas tal läinud on. Aga muud miskit. Kohe, kui see tehtud, siis lasin jalga.

Järgmine reede taas samasse baaris. Nagu ikka. Ja ta oli taas seal. Siis ma juba mõtlesin, et huvitav, kas ta käis varem ka seal nii tihti ja mina lihtsalt ei pannud tähele või on ta nüüd minu pärast hakanud seal käima. Nagu ka eelmine nädal, siis nägin ma ka seekord teda omajagu naistega, aga seekord ei olnud ma nii ükskõikne selle suhtes. Vaatamata sellele nigelale ööle ja päästerõngale ta kõhu ümber, pakkus ta mulle ikkagi omajagu huvi! Ma nägin, kuidas ta pidevalt mu pilku otsis ja ta sai väga hästi ära, et mina samamoodi. Aga hoidsime teineteisest eemale. Kuni hetkeni, kui baari hakati kinni panema ning me väljas kokku saime ja me niisama maast ja ilmast rääkima hakkasime. Mingi hetk hüppas üks tema sõbrannadest ligi ning teatas, et tal on sünnipäev ja ta tahaks, et me mõlemad temaga tähistama tuleksime.  Kuigi ma olin tegelikult koju minemas, siis ma lihtsalt ei suutnud ära öelda. Miski minus tahtis ikkagi natuke rohkem selle tüübiga koos aega veeta ja teda natuke paremini tundma õppida.

Öö venis pikale ning kella 5 ajal hakkasime mõlemad koju minema. Selgus, et me elame teineteisest täpselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. No ja kui nüüd tekib küsimus, et kuidas ma seda küll teada sain, siis ma mainisin talle, et ta oli voodis üsna kehv (ja no tõenöoliselt mina ka), aga temaga koos magamine jällegi väga nauditav, mille peale ta mind enda juurde kutsus. Lihtsalt. Magama 😀 Ja no ma läksin! Ja kusjuures ma päris ausalt ainult magasin seal!! Hommikul läksime tema koeraga randa jalutama ning hommikusööki sööma. Kui me lõpuks minu maja juurde tagasi jõudsime, siis ma ütlesin, et mul pole väga ammu nii toredat päeva olnud, mille peale ta tegi ettepaneku, et ma võiks järgmine kord ka kaasa tulla! Mille peale ma küsisin, et kuidas ma tean, et ta minemas on, kui mul ta numbrit pole. Nimelt siiamaani oli ta keeldudnud mulle seda andmast, sest niisama tänaval kokku põrkamine on ju palju põnevam! Aga selle ettekäände peale oli ta lõpuks nõus. No ja siis oli see hetk, kui ma ta nime sisestama hakkasin ja täitsa pekkis, aga ma ei mäletanud ta nime 😀 Me olime juba paar nädalat mingit teineteise tagaajamise ja vältimise mängu mänginud, kaks korda koos maganud, rannas jalutanud, hommikusööki söönud ja ma ei teadnud isegi tüübi nime 😀 Eeeeh…midagi A-tähega! Alejandro? MKM! ALBERTO! Huhh! Kuigi mul oli mega mark olla, siis vähemalt ei pidanud ta seda ise meelde tuletama 😀 Johhaidii Liis noh! Piinlik!

Igatahes. Sealt edasi kohtusime omajagu kordi. Üsna alguses juba selgus, et me oleme mõlemad väga murtud südametega! Tema oli just hiljaaegu lahku läinud ning mul..no mul oli meestega igate pidi nigelad lood. Me mõlemad paaniliselt kartsime suhteid, armastust ja no süda oli lukus, mis lukus. Tolleks hetkeks oli ka juba selgunud, et ta ei olegi voodis nigel. Vastupidi! Ma kusjuures olin veenudnud, et ma väga pikka aega ei leia meest, kes oleks kasvõi pooltki nii hea, kui mu kolumblane. Aga näed. Ainult pisut üle aasta läks aega! Seega sobis ta ideaalselt selleks, keda ma juba pikka aega otsinud olin. Toredat tüüpi, kellega niisama koos hängida, aga ilma igasuguste kohustusteta! Me üldse vestlesime üsna palju suhete teemal ning selgus, et meil on selle koha pealt täpselt samad vaated. Kui suhe, siis avatud. Ma ei hakka siin pikemalt seletada, miks mulle just sellist tüüpi suhe sobib, sest muidu veniks see postitus siin liiga pikaks. Kui huvi on, siis ma kunagi tulevikus teen sellest eraldi postituse. Aga jah. Igatahes leppisime kokku, et me ei armu teineteisesse ära ja oleme niisama. Nii kaua, kui on hea olla.

Aga üsna kiirelt hakkasid asjalood muutuma. Mida rohkem ma teda tundma õppisin, seda rohkem ei suutnud ma mitte ära armuda. Ma olin ja olen endiselt üllatunud, et üks 23 aastane poisike saab olla nii täiskasvanulik ja iseseisev, karismaatiline, ambitsioonikas, mehelik, aga samas nii armsalt mänguline, hell ja meeletult suure südamega. Ja elab üksi! 😀 Ja kui te siin hispaania meeste seas ringi vaataksite, siis saaksite üsna kiirelt aru, kui harukordne see on! Siin enamus on ka 30ne aastaselt ikka emme juures, kes hea meelega nende pesu peseb ja vahel toagi puhtaks kraamib! 

Ja eks ta oli suuresti ise ka süüdi selles, et ma nii lootusetult ära armusin! Juba esimestel õhtutel kutsus ta mind enda juurde õhtusöögile ja no kuna armastus käib ikka kõhu kaudu, siis ühel koka paberitega tüübil on ju üsna kerge nõnda kedagi ära võluda. Lisaks sellele tõi ta mulle hommikuti kohvi voodisse, käisime koos rannas jalutamas, ta veetis iga oma vaba hetke koos minuga, võttis ümbert kinni, kui me väljas olime. Ja no muidugi see asi ka, et tal on need tumepruunid meetripikkuste ripsmetega silmad ja imeilus naeratus!

No ja muidugi ta sai aru, et ma olen armunud! Ükskõik, kui palju ma ei üritanud seda varjata…ta sai aru! Ja paaril korral ta ka mainis, et ma oleks ikka ettevaatlik, sest ta 100% ei taha mingit suhet. Ja kui alguses oli mul sellest üsna savi, siis mida aeg edasi, seda rohkem, see mind häirima hakkas. Mul tegelikult ei olnudki vaja, et me oleks “ametlikult” suhtes. Mul ei olnud vaja, et ta langeks ühele põlevele ja mind oma tüdruksõbraks paluks. Aga mind häiris, et ta kogu aeg seda teemat tõstatas ning iga kord, kui keegi mainis moka otsast, et sul on ilus tüdruksõber, siis tal oli kohe vaja vastu vaidlema hakata, et tal pole mitte kedagi ja ma olen niisama mingi suvakas. Aga too hetk ei maininud ma midagi, sest ma ju nägin, kui suur hirm tal on ja kui väga ta kardab ära armuda ning oma vabadusest ilma jääda ning ma mõtlesin, et kui ma väga sügaval tasemel tunnetest rääkima hakkan, siis ta lihtsalt laseb jalga. 

No ja mingi hetk olin ma suhteliselt kokku jooksnud omadega, sest ma olin ise juba sügavalt armunud, aga ta aina korrutas, kuidas ta ei tunne minu vastu sama ja ei taha minuga “päriselt” koos olla. Ja kogu dilemma tekkis mul eelkõige seetõttu, et ta rääkis ühte, aga tegi hoopis midagi muud. Ehk siis ta aina korrutas, kuidas me pole koos ja ta pole armunud, aga ta reaalselt leidsi iga jumala päev aega, et minuga koos olla. Tema initsiatiivil me kohtusime enamus kordadest. Tema oli see, kes mul käest kinni võttis, kui me väljas avalikult ringi kõndisime. Kõik tema tuttavad oli ammu veendunud, et me olime koos. Ja ma nägin, kuidas ta aina enam ja enam sellest iseenda sees tekkinud segadusest paanikasse hakkas minema. Ja ma teadsin, et see üsna pea saab lõppeda ainult sellega, et ta lihtsalt jookseb minema. Ja kuna ma juba teadsin, et ma olen ise kogu oma südamega selle asja sees, siis ma kaalusin ise selle asja lõpetamist. Ma juba too hetk tundsin, et see lõpp saab valus olema, aga ma mõtlesin, et kui ma kohe välja astun, siis ehk saab natuke ennast säästa. Seega ma helistasin kõik oma sõbrantsid läbi, et nõu küsida ning tundide viisi arutasin nendega, kuidas ikka parem oleks. Lõpuks jõudsin järeldusele, et no parem õudne lõpp, kui tunne, et äkki…kui ma oleks natuke veel vastu pidanud, siis äkki ta oleks leebunud ja oma hirmudest üle saanud. 

No ja siis üks õhtu kordus jälle sama asi! Kuidas keegi jälle mainis, et me oleme koos ja ta taaskord kogu hingega vastu vaidles, et tal pole mitte kedagi ja ma pole mitte keegi, mille peale ma südamest solvusin. See oli just selline õhtu, kus ta oli ennast täis joonud ja tahtis, et just mina läheksin ja ta koju veaks. Kuigi tal oli ümberringi hunnikutes sõprus, siis oli tal vaja, et mina tuleks kohale ja tema eest hoolt kannaks. Ja see oli selline õhtu, kus ma läksin ja ta ei tulnud ja ma selle peale hoopis tema juurde lidusin, et ta koer jalutama viia ja siis tagasi jooksin, et ikka ta ise ka koju vinnata ja pärast kõike seda jama on tal ikka nii väga vaja kogu maailmale hõigata, et ma niisama mingi suvakas tibin tal kõrval. 

Igatahes vedasin ma ta voodisse, kuhu ta sekundiga ära kustus ja panin minema. Läksin koos ta ühe parima sõbrannaga välja ja kurtsin, et Alberto on ikka räme mölakas ja arutasime üleüldiselt selle üle, kuidas ta on suht eksinud ja ei suuda päris täpselt iseendas selgusele jõuda. Et ta nagu väga tahab koos olla minuga, aga nii väga kardab. Kogu oma südamega. Kuidas tal on süda nii katki ja kuidas ta tahab kellegagi koos olla, aga samas tunda ennast vabana. 

Järgmine päev saime kokku ja ta kutsus mind enda juurde ning ta ütles, et ta sõbrants oli tal reaalselt kõrvust kinni haaranud ja liistule tõmmanud ning teatanud, et ta olevat minuga väga halvasti käitunud ning kuidas tal oleks vaja minuga asjad sirgeks rääkida. Ja kuna ma olin nagunii juba pikalt mõelnud, et peaks minema tõmbama, siis ma lõpuks otsustasin, et laseks lõpuks oma emotsioonid välja. Saab, mis saab. Ja ma rääkisin sellest, kuidas ma kardan, et ta iga hetk minema jookseb ja kuidas nii ei saa ju pikalt edasi minna. Ja kuidas mul on ausalt sügavalt savi nendest tiitlitest, aga on ju ilmselge, et me tegelikult oleme koos. Ja kuidas ma teda hindan ja austan. Ja tema rääkis mulle oma hirmudest ja enda sees valitsevast segadusest. Ja kuidagi moodi saime oma emotsioonid kõik lauale pandud ja selline kergus tuli hinge! Saime asjad sirgeks räägitud ja otsustasime, et lähme ikka üheskoos edasi. 

Ja mõnda aega oligi kõik super luks! Kuni korraga ühel nädalalõpul ma tundsin, et midagi on valesti. Ta oli veider ja eemalolev, aga ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. Kuni siis tuli pühapäev ning ta mind endaga jalutama kutsus. Ja ma tundsin, et ta on närviline. Väga väga rahutu ja närviline. Läksime lõpuks tema juurde ning istusime laua taha maha ning ta alustas vestlust sõnadega, et tal on vaja millestki rääkida. Ma sain kohe aru, et sealt ei saa midagi head tulla. Ja ega ei tulnud ka! Ta ütles, et ta tunneb, et käitub minuga ebaausalt, sest mina ta ju teab, et ma tahan temaga koos olla ning tunnen tema vastu miskit suuremat, aga tema tahab ikka elu elada ja vallaline olla ning ei tunne seda sama emotsiooni, mis mina. Et tema ei ole armunud. Ja ma ausalt ei suutnud peaaegu ühtegi sõna talle vastu öelda. Ma lihtsalt küsisin, et mida ma selle peale nüüd vastama peaks. Kui ta on oma otsuse teinud, siis mis mõttega ma vastu vaidlema hakkan. Ja ma ütlesin, et ma hindan ta ausust. Ja kõik. Ma oleks nutma hakanud, kui ma veel oleks midagi öelnud. Seega ma tõusin püsti, läksin ta tuppa, pakkisin kõik enda asjad kokku, viskasin veel viimasel hetkel pooliku pudeli veini ka koti sisse ning läksin elutuppa tagasi. Kus ma avastasin, et mu kiire plaan jalga lasta kukkus veits läbi, sest veinil oli kork pealt ära tulnud ja terve elamine oli seda veini täis. Ma ikka pean dramaatiliselt lahkuma, eks ole! 😀 Tõmbasin siis kiirelt selle veini kokku ja lasin jalga. Kohe, kui ma ukse enda järelt kinni tõmbasin, siis hakkasid pisarad jooksma. Ja valus oli. Süda tahtis reaalselt kurgust välja hüpata. Läksin poodi, haarasin uue pudeli veini, läksin koju, proovisin laste eest pisaraid varjata ja lidusin oma tuppa, kus ma põlvini langesin ja tundsin, kuidas süda on niiiiii kuradi katki ja kildudeks. Vahetasin kiirelt riided ja lidusin murtud südamete mäe otsa. Nimelt meil on sõbrantsidega üks mägi, kuhu me vahel ronime, kui midagi sitasti on 😀

Mu sõbrantsid tulid ka seltsi nutma. Ja nõnda me seal olime. Kolm pudelit veini, 28 kraadi kuumust ja liitrite viisi pisaraid. Kusjuures ma olin just mõned nädalad tagasi sõbrantsidele öeldnud, et kui Alberto mu maha jätab, siis olgu nad valmis nädala töölt vabaks võtma, sest keegi peab ju aitama mul sellest jamast üle saada! 😀

Kui ma seal mäe otsas istusin, siis ma mõtlesin üsna pikalt kogu selle jama üle. Ma ju teadsin, et ta tegelikult tahab minuga koos olla. Ja mina temaga ka. Meil oli teineteisega koos hea olla. Ja me olime korduvalt rääkinud, et vaba suhe on meie mõlema jaoks ainus variant. Aga saate aru! Ta lihtsalt ei uskunud mind ja oli pähe võtnud, et ma tegelikult tahan teda kusagile enda tuppa kappi kinni panna ja ainult endale hoida. Ta kartsis, et ma olen nagu kõik need eelmised naised tema elus, kes räägivad, kuidas neile vaba suhe sobib ja siis on lõpuks ikkagi minema kõndinud. Ja siis ma tundsin ennast nii sitasti korraga. Et ma ei seletanud talle, mida ma tegelikult tunnen. Ja ma olin kurb, et ma ei öelnud talle, kuidas ma kogu südamega temasse armunud olen ja kui eriline ja imeline mees ta on! Ja kuidas ta on esimene mees mu elus, kelle nimel ma olen valmis võitlema ja mitte alla andma. Ja kuidas mind ausalt ei koti, kui ta juhuslikult mõne teise naisega magama peaks…

No ja mu sõbrantsid siis ütlesid, et kamoon Liis! Kui sa usud, et see kõik on sinu jaoks ja sa nii armunud oled, siis võta ennast kokku ja mine võitle selle nimel! Ja nõnda ma siis vinnasin enda ära põlenud keha sealt kivide pealt üles ja läksin linna tagasi ning kirjutasin Albertole, et ma PEAN temaga rääkima. Saime kokku ning ma puistasin kogu oma südame ta jalge ette ning seletasin, kuidas ta on kõigest valesti aru saanud ja kuidas ma ei ole valmis alla andma. Me rääkisime ligi tunnikese oma asju selgeks. Ja ära rääkisime noh! Kõik see kuradi sasipundar sai lahti harutatud! Ja no nüüd oleme koos jälle. Ja hetkel on kõik super hästi. Mina olen õnnelik ja tema on õnnelik. Nüüd saab rahulikult edasi vaadata, kuhu see lugu omadega jõuab! 

Paras novell ikka sai sellest postitusest. Aga ma ei oska lihtsamini seletada. See on lugu tunnetest ja hirmudest ja selliseid asju arusaadaval kombel lahti seletada on üsna keeruline. Aga ma loodan, et enam-vähem saate pihta, mis toimus. Ja kindlasti on mu lugejate seas väga palju inimesi, kes ei saa sellest avatud suhte konseptsioonist aru ja kes ei usu, et selline suhe üldse võimalik on. Ja seega on kindlasti paljudel ka väga keeruline mõista, miks meil kõik need probleemid üldse tekkisid, kui meil tegelikult teineteisega väga tore koos on olla. 

Vot! Meeldetuletus ka endale, et ma järgmine kord päikesekreemi kaasa võtaks, kui ma sinna mäe otsa nutma lähen! Suht vähk olin järgmine päev! 😀

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga