Suhted

Jooksen sarved maha ehk siis kuidas mul nende meestega läheb?

Holaa! Nagu te juba teate, siis ma olin üsna pikka aega suhtes. Alguse sai see siis, kui ma olin 17 (oii ma mäletan, mis teismekas ma olin) ja lõppes 10 aastat hiljem. No ja ega mulle sellest ju ei piisanud, sest sinna otsa tuli kohe dramaatiline suhe kolumblasega. Rebound vist. Aga kui see ka otsa sai, siis ma pühalikult vandusin endale, et ma nüüd mõnda aega hoian ennast vaba ja vallalisena. Sarved on ju vaja ikka maha joosta! Ja ma kavatsen sellest kinni pidada. Ok! Keda ma lollitan. Ma proovin sellest kinni pidada. Sest kui ma selle peale praegu mõtlen, siis kui minu jalust rabavalt kaunis hambaarst mu ette põlvili laskuks, siis ma tõenäoliselt unustaks kõik oma püha vanded ära. Seega never say never.

Aga nojah. See, et ma suhtes ei taha olla, ei tähenda seda, et mulle mehed ei meeldi. Ja nende meestega on selline lugu, et nad tulevad ja lähevad. Ja siiamaani olen ma ennast kõvasti tagasi hoidnud, et siia mitte oma seiklustest rääkima tulla, sest vähemalt pool mu perekonda loeb seda blogi ja äkki ei ole sobiv. Ma ei tea. 😀 Igatahes. Kui ma viimane kord sõbrantsile oma tutikast kutist rääkisin, siis ta teatas, et ma võiks ikka blogisse ka need lood kirja panna. Kes siis ei taha lugeda, kuidas kaugel võõrsil nende meestega lood on 😀 Ma ei tea. Tahate või? 😀 No ja nõnda ma siis mõtlesin, et vahet pole. Endal ka tulevikus ehk põnev lugeda.

No ja kuna mu perekond ikkagi loeb (palun ärge lugege), siis ma proovin ikka nii palju ennast tagasi hoida, et ma ei hakka siin nummerdama, kes neist voodis kõige parem oli või nõuandeid andma, et kas varustuse koha pealt valida latiino mehi või hispaanlasi. Kui seda infi tahate, siis palun kiri postkasti 😀 

Ma vaatan, kui pikalt ma siin trükkida viitsin täna, aga ma vähemalt alustan 😀 Liisi memuaarid vol 1 #mehed

Seda kolumblase lugu te juba teate. Kui see lõppes, siis ma tegelikult üsna pikka aega hoidsin meestest eemale. Mitte teadlikult, aga no ma olin vist ikkagi sellest armastusest nii pimedaks löödud, et ma lihtsalt ei näinud kedagi teist. Ja nõnda ma üks päev tõmbasin endale tinderi, sest no kaua võib! Ma olin juba ligi 2 aastat Malagas elanud, aga mul polnud õrna aimugi, milline üks hispaania mees on. Üsna kiirelt oli mul kirjas 4 kohtingut ja te ei kujuta ette, milline paanika mind korraga valdas. Ma ei olnud mitte kunagi oma elus kohtamas käinud. Mida inimesed üldse teevad kohtingutel? Kuidas ma käituma pean? Kui palju ma rääkida tohin? Mis siis, kui tegemist on mingi pervoga? Aaaaaah! Nii suur kiusatus oli kõik tühistada ja voodi alla peitu pugeda. Aga võtsin ikka julguse kokku ja läksin kohale. Sõbrantsid sundisid 😀

Esimene tüüp oli ajakirjanik. Mega pikk mees. Mitte just jalust rabavalt kena, aga no pruunid silmad olid täitsa olemas. Kes veel ei tea, siis see on üks mu ideaalse mehe tunnusjoontest. Miljon asja on veel, aga see on üks nendest. Ma kunagi tee teile postituse oma ideaalmehest ja siis te saate aru, miks ma igavesti vallaline olen 😀 Aga teemasse tagasi. Üldiselt oli tegu päris normaalse mehega ning esimene kohting sujus üllatavalt hästi. Seega läksime teisele ka. Ja siis korraga hakkas mind üsna palju asju häirima. Esiteks oli ta väga “puudutaja” tüüpi. Ehk siis iga nalja peale pani ta oma käe mu reie peale. Või katsus mu õlgu. Või selga. Uuuh! Ma eestlane. Mul on oma isiklik ruum, kuhu ei tohi kohe sisse tungida, sest ma lähen paanikasse. Kusjuures see puudutamine ei olegi Hispaanias väga ebatavaline. Aga mitte nii, et paned käe palja jala peale. See ei ole isegi siin ok. Ja siis oli veel see teema, et ta üritas liiga palju. Ta naeris iga mu nalja peale, ta nõustus iga mu väitega ja isegi proovis mu maailmavaadet enda omaks tunnistada. Kuidas ma seletan. No esimene kord ta ikka rääkis, et tulevikus tahaks lapsi. Aga kui ta sai teada, et ma mitte iial enam rase ei kavatse olla, siis ta korraga enam ei tahtnud lapsi. Nagu. Ole ikka sina ise! No ja nõnda see ära vajus ja kolmandat kohtingut temaga enam ei tulnudki. Ja väike sidenote, mida te kuulete veel palju palju. Ta elas oma emaga 😀 See siin alati üks esimesi asju, mida ma küsin 😀 Et kas elad üksi 😀

Teisest tüübist ma pikemalt ei räägi, sest ta oli selline tavaline chill sõbra materjal, kellega me oleme veel korduvalt niisama kohvitassi taga kohtunud ja siiamaani teretame teineteist tänaval. 

Kolmandast tüübist ma olen juba kirjutanud. Seda võite siit lugeda 😀 Väga..khmm..veider tüüp oli. 

No ja see neljas. Minust aasta vanem kohalik tüüp. Temaga me käisime kohtamas väga pikalt ja kahes jaos. Enne suve ja pärast suve. Ehk siis eelmisel aasta. Meie esimene kohting oli rannas ja mulle esmapilgul tundus, et tegu väga toreda inimesega. Jutt jooksis ja nalja sai palju. Lausa nii tore oli, et läksime rannast edasi õhtusöögile. Ja ka seal ei tundunud, et midagi oleks valesti. Kuni ühe hetkeni. Ta teatas mulle, et ta läheb maksma. Ja ma siis viisakalt noogutasin. Ja siis ta ütles mulle, et ta rahakott jäi vist autosse. Ja ma siis jälle noogutasin viisakalt ja teatasin, et ma võin vabalt ise ka maksta. Kõik ok, eks ole 😀 Ja siis ta ütles mulle, et ahhhhaaa, nali, muidugi mu rahakott on siin 😀 Ja ma siis eeh..naersin või miskit. Et noh. Hea nali või nii. Kuigi samal ajal ma mõtlesin, et mida kuradit ta sellega saavutada tahtis. Proovis selgeks teha, et kas ma olen seda tüüpi tüdruk, kes eeldab, et ainult mees peab maksma? Ma ei tea. Igatahes. Tõusis ta lõpuks püsti ja läks restorani sisse.

Ja tagasi tuli ma ei tea kes. Mitte igatahes see sama tüüp, kes enne minuga lauas istus. Ta oli täiega närvis ja pinges ja ma küsisin, et ka kõik on ok ja ta muudkui noogutas, aga no näost oli näha, et midagi on halvasti. Ja siis me jalutasime tagasi auto poole ning ta ise pakkus, et ta võib mu koju visata. Ja siis terve tee mu kodu poole pildus kommentaare teemal, et kuidas ma olen siin ligi kaks aastat elanud, aga ei oska hispaania keelt ja kuidas ta muidu oskab inglise keelt väga hästi, aga minuga nagu ei oska. Nagu mina olen süüdi kogu tema maailma valus. Ja kuidas ma elan kesklinnas ja kui raske sinna sõita on ja isver susver, kuidas ma tahtsin sealt autost välja pääseda. Nii veider oli. Nagu üks hetk on tüüp täiega ideaalne ja siis järgmine hetk lihtsalt kerib katus pea kohalt ära. No ja ma siis viisakalt ütlesin talle enne autost väljumist, et järgmise korrani ja ta küsis, et kas ma tõesti arvan, et meil tuleb mingi järgmine kord. Eehm. Ok. Ma igatahes olin veenudnud, et ta on kas bipolaarne või lihtsalt nõrga närvikavaga. Ma lihtsalt ei saanud aru, mis temaga juhtus. Ma mõtlesin, et äkki ta selle maksmise pärast läks kettasse, kuigi ma ju pakkusin välja, et ma võin ka ise maksta. Või käis see talle uhkuse pihta. No ma ei tea.

Aga sellega see lugu ei lõppe. Me tegelikult kohtusime veel. Üsna pea. Ja kõik oli jälle super luks. Polnud jälgegi sellest tüübist, kes eelmine kord kohtingu lõpus ära keeras. Oli selline viisakas ja armas. Mäletas, et mulle meeldib sushi ja punane vein ning miljon pisiasja veel, mis ma talle maininud olin. Ma mäletan, et ma veel mõtlesin, et kui tähelepanelik tüüp ikka. No ja siis ta kutsus mind endale külla. Ma üldjuhul väga kesklinnast kaugemale ei viitsi minna, aga no üks kord elus ju võiks pisut ise ka pingutada. Ja nõnda ma siis istusin bussi peale ja loksusin ligi 40 mintsa ta kodu kanti, mis on põhimõtteliselt Malaga linna piiri peal. Tuli korjas mind bussipeatusest peale ja puha. No ja taaskord oli kõik väga viis pluss. Tutvustas mind enda emale ja oma kanadele 😀 Hahaa. Ta mul siiamaani meeles eelkõige selle tüübina, kellel need kanad olid 😀 Ta väga hingega võttis oma kanakasvatust.

Pisut hiljem ronisime lähedal asuva mäe otsa, kus me üsna mitu tundi juttu ajasime. Ja kus ta oma saapaga veinipudeli lahti tegi 😀 Selles mõttes ikka üsna meeldejääv tüüp. Elab koos emaga suures villas, kasvatab kanu ja suudab saapaga veinipudelit avada. Ning noh. Vahel harva keerab ära 😀 No ja seal samas mäe otsas oli meil siis ka esimene suudlus. Neljandal kohtingul siis. Ja see peaks olema selline hetk, kui liblikad kõhus lendavad. No oleks tore vähemalt. Aga ainuke asi, mis mul peast läbi käis, oli see, et appi, kui kohutav suudleja 😀 Ja noh. Tegemist oli ikkagi 29 aastase tüübiga ja võiks ju eeldada, et selle ajaga on see pisiasi selgeks õpitud. Aga ei. Ja saate aru. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas üks meesterahvas nii koba saab olla selles. Ja siis ma mäletan, et ta ütles mulle, kui vaimustav suudleja ma olen ja kuna ma lihtsalt ei suuuuuuda valetada, siis ma ütles, et mhmhh…aitäh 😀 

No vot. Ja pärast seda me vist üsna pikka aega enam ei kohtunud. Suvi tuli vahele ja ma läksin ligi kaheks kuuks Malagast eemale. Ja siis kunagi sügisel ma kommenteerisin mingit ta pilti Instagramis ja nõnda me siis jälle suhtlema hakkasime. Ning üsna pea saime taaskord kokku. Mõnda aega oligi suht tore. Käisime mäe otsas veini joomas ning päikeseloojangut vaatamas, õhtusöögil või niisama autoga ringi sõitmas. No ja ükskord käisime IKEA-s, kus tüüp teatas mulle, et nüüd on ikka asi tõsine, sest kui sa kord juba kellegagi IKEA-sse lähed, siis olevat te automaatselt paar. Nii et õppetund teile ka! Kui mõni kutt teid IKEA-sse kutsub, aga te mingit suhet ei otsi, siis ärge minge temaga kaasa 😀 

Igatahes. Mingi hetk ma mõtlesin, et aitab kah. Ikka ei olnud seda sidet ja ma ei saanud üle sellest, kui halb suudleja ta oli. Ja sellest, kui palju üks mees solvuda suudab. Ja mitte niisama solvuda. Vaid ikka päevadeks. Ilma, et ta ühtegi sõna mulle ütleks. Ega selgitaks, et mida ma siis seekord valesti tegin. Näiteks ükskord läksime ta autoga kusagile tühermaale, kus natukene rohkemaks asjatamiseks läks ning kui sellega oli ühel pool, siis ma palusin, et ta mind koju viiks. Või noh. Ütlesin umbes midagi sellist, et kell on palju ja ma arvan, et ma peaks magama minema. Ja ta solvus hingepõhjani. Ma vist seal samas murdsin ta südame miljoniks killuks 😀 Tal reaalselt pilk läks surmtõsiseks ning selle surmtõsise pilguga rabistas ta endale riided selga, istus rooli ja hakkas sõitma. Ja nõnda me siis sõitsime ligi pool tundi surmvaikuses. Ma alguses ikka küsisin, et mis värk on, aga no suht asjata, sest ta ei vastanud mulle 😀 Alles kodu juures teatas, kui südametu ma olen, sest tema tahab kaisutada ja ma teen talle nii. Ja ma siis palusin vabandust mingi miljon korda, et ma ju ei tahtnud talle haiget teha ja no sorri, et ma ei kaisutanud. Et ma nüüd päris monster ka ei tunduks, kes mehi ära kasutab, siis ma vist peaks mainima, et ma juba algusest peale ütlesin talle, et ma ei taha mingit suhet ja mulle tundus, et ta on minuga samal lainel. Selles mõttes, et kui ikka oled lihtsalt friends with benefits, siis nagu ei ole ju mingit kaisutamist. Või on? Ma ei tea 😀 Ma igatahes ei tahtnud kusagil auto tagaistmel keste pimedat tühermaad kaisutada 😀 Ei tundunud just kõige sobivam koht selleks.

Aga jah. Neid solvumisi oli veel meeletult palju ja ma enamusi neist enam ei mäletagi. Aga no ükskord solvus ta siis, kui ta mu maja ees oma jalga vigastas ja ma talle ütlesin, et ära nuta lilleke. Ja ükskord siis, kui ta mulle külla tuli ja ma magama jäin 😀 Ja ükskord lubas ta mind kastanimetsa viia. Mitu nädalat järjest. Aina lubas ja lubas. Ja ma siis teatasin talle lõpuks, et davai!! Homme lähme. Mille peale ta küsis, et mis kell ja panime nagu plaani paika. Ja siis järgmisel hommikul ta lihtsalt ei vastanud mulle. Ja kui ma talle lõpuks helistasin, et ma juba mitu tundi valmis ja ootan siin, siis ta teatas, et ma võiksin ka vahepeal mingeid plaane teha ja ta ei kavatse kusagile minne ja noh..ma oleks ju võinud solvuda, aga hoopis tema solvus kogu selle jama peale. No ja siis mul oligi lõpuks temast suht kopp ees. Ja kogu see pikk lugu lõppes sellega, et me saime mingil peol kokku ning kui see lõppes, siis ta saatis mind koju. Jõudsime siis mu värava juurde ja ma ütlesin head und talle. Mille peale ta küsis, et kas ma teda sisse ei kutsugi.Ma vastasin, et ei ole plaani küll. Ja nõnda ta läks ja see oli ka viimane kord, kui ma teda nägin.

Aitab ka tänaseks 😀 Ma oma Argentiina tüübist räägin mõni teine päev.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga