Suhted

Kuidas meil see laste jagamine läheb?

Minu käest on päris palju küsitud, et kui Kent nüüd Malagas elab, siis kuidas me neid lapsi ikkagi jagame. Ma ei teagi, kuidas sellele vastata. Eeeh…enam-vähem nii, nagu lapsed tahavad ja meil mõlemal võimalikult mugav oleks. Ja siis kõik imestavad, et johhaidiii, kas teil polegi siis mingit graafikut? Ei saa ju olla nii lihtne! Kusagil peab mingi kala olema. Kuidas te ikka ilma kohtuta hakkama saite? Eeeehm…no…Kent on suht norm inimene ja ma vist ka enam vähem. Ja pole nagu vajadust mingiks kindlaks graafikuks. Ja kui tekib vajadus, siis küll me maha istume ja selle paika paneme. Kuigi ka sel juhul olen ma üsna veendunud, et on küll graafik, aga ikkagi selline korralikult paindlik. Et kui näiteks mind filmivõtetele kutsutakse, siis Kent ever ei hakkaks mulle graafikut näkku lööma ja ütlema, et tal on savi ja otsigu ma endale lapsehoidja või kui ei leia, siis kurb lugu lilleke, aga jäta minemata. Ma võin oma pea panti panna, et sellist asja ei juhtu mitte kunagi. Sest noh. Kent on inimene. Mitte mingi kiuslik sitapea, kes tahaks aina mu elu pekki keerata. Ja noh. Tal on lapsehoidja, seega häda tal paar ekstra last üheks õhtuks võtta, kui vaja on 😀 Selles mõttes, et ma ei kujuta ettegi, kui reaalselt paneks paika, et nädal ja nädal, et kuidas kurat see toimiks. See ei ole ju päris elu. Päris elus juhtub asju, mis need kindlaks pandud graafikud pekki keeravad ja siis peabki paindlik olema. Kui lapsed ikka haigeks jäävad ja eksil on näiteks kodus terved lapsed, siis ei ole ju mõtet neid kokku viia. Kusjuures meil just Kentiga juhtus nii. Ta tuli reisilt tagasi ja oleks pidanud lapsurid oma juurde võtma, aga kuna Chris vaevles sel hetkel 39 palavikus ja Kentil endal kodus veel kaks, kes parasjagu olid terved nagu purikad, siis on ju mõistlikum, et jäävad pisut pikemaks minu juurde. Ja nii tegimegi. Või oleks pidanud vinguma, et tule võta ja mind ei koti?

Ehk siis jah. Kõige konkreetsem vastus sellele küsimusele on, et meil läheb kõik väga hästi ja teeme kõik selle jaoks, et lapsed ennast selle uue elukorralduse juures võimalikult mugavalt tunneks. Punkt.

Selline oleks lühikokkuvõte sellest, kuidas me lapsi jagame. See teema ajab mind tegelikult täiega närvi, sest nii paljudel mu tuttavatel on laste jagamine nii keeruline ülesanne, et ma vist kirjutaks ennast vabatahtlikult ise hullarisse sisse, kui ma samasuguse jamaga tegelema peaks. Ma ei tea. Mulle tundub, et tihti on nii, et kedagi jäetakse maha ja siis sellel on pind nii sügavalt perses sellepärast ja elu uus eesmärk on oma eksi elu pekki keerata. Kättemaksuks. Umbes, et ise jätsid mind maha ja ise sa valisid selle ja nüüd kannata. Ja lapsed on ju kõige ideaalsem viis selle eesmärgi täitmiseks. Aaaaaaah! Miks? Kent jättis ka mind maha ju. Ja noh. Mul oli ka süda katki. Mis ma siis nüüd tegema pean? Talle viiesajaga vastu töötama ja siis iga kord talle näkku lööma, et ise ju jätsid mind maha ja valisid selle elu. Kohtusse minema ja lapsed endale nõudma? Sest see on kõige ideaalsem viis talle haiget teha. Miks ma üldse peaks  tahtma talle haiget teha? Nii toredad olid need 10 aastat koos. Kuidas ta nüüd siis kehvem on? Ikka sama inimene. Lihtsalt me pole koos enam.  Mille jaoks? Palju lihtsam on ju temaga hästi läbi saada ja üheskoos lapsi edasi kasvatada. Ja kõik on õnnelikud. Mina ja Kent ja noh…eelkõige lapsed. 

Aga ok. Tagasi teemasse. Küsisin Instagramis, et mida te teada tahate meie laste jagamise kohta. Ma siis nüüd vastan. 

Kõige rohkem küsimusi tuli seoses  graafikuga. Nagu ma juba ütlesin, siis meil ei ole mingit graafikut. Vahel kolm päeva Kenti juures ja siis jälle kolm minu juures. Sel nädalal olid lapsed esmaspäeval Kenti juures, teisipäeval minu juures, kolmapäeval Kenti juures, neljapäeval minu juures ja nüüd reede-laupäev on Kentiga olnud 😀 Aga on ka selliseid nädalaid, kus nädala sees on minu juures ja nädalavahetusel Kentiga. Kui Kent on reisil, siis minuga pisut pikemalt. No ma ei tea. Kuidas jumal juhatab vist 😀 

Kas on ühised kasvatusmeetodid? See on kusjuures väga hea küsimus. Me ju tegelikult olime 10 aastat koos ja selle aja jooksul tekkis meil üsna ühine nägemus, kuidas lapsi kasvatama peaks. Ehk siis laias laastus võib öelda, et meil väga suuri erinevusi ei ole. Minu arvates täiesti iseenesest mõistetav ja sõnadetagi selge on see, et lastel peab olema õpitud, toad korras ja noh…sööma peaksid nad ka ikka aeg-ajalt, eks ole! 😀 Meil on pigem graafikud natuke erinevad. Kenti juures lähevad nad vist kell 9 magama, minu juures aga tund hiljem, Kenti juures ärkavad nad kell 7, minu juures tund hiljem. Aga muu tundub enam-vähem sama olevat. Kui meil tekivad mingid erinevused sisse, siis me koos arutame asjad läbi ja siis leiame kuldse kesktee. Näiteks just paar päeva tagasi tuli teemaks see, et kui palju laps tohib päevas ekraani ees passida. Ja ma kohe ausalt tunnistan, et minu juures oli see liiga palju lubatud! Kenti juures aga 100% keelatud. No ja kuna Kenti jutul oli iva sees, siis tõmbasin ka suht nulli selle. Päris keelatud ei ole, aga ikkagi kordades vähem, kui varem. No ja nii ongi. Meil ikka ühine eesmärk neist inimesed kasvatada 😀

Kuidas Kenti uue tüdruksõbraga läbi saame. Kuidas lapsed temaga läbi saavad? Heh. See on ka kusjuures üks populaarsemaid küsimusi 😀 Kenti uus tüdruksõber on jumala cool. Mul oli vaja ükskord minna teise linna filmivõtetele ja meil oli varasemalt kokku lepitud, et kuna Kent läks reisile, siis ta toob hommikul lapsed minu juurde. Ja ma siis ütlesin talle, et too võimalikult vara, sest ma ise lähen ära ja siis saan lapsed naabrile üle anda. Ja ta siis oli nii armas, et ütles, et tal pole mingit probleemi õhtuni lapsi ise hoida. Ja kuna ma jõudsin alles keset ööd tagasi, siis ta viis lõpuks lapsed ise mu naabri juurde, kes nad siis magama pani. Ja siis järgmine päev tuli Chrisi sünnipäevale koos lapsehoidjaga, kes on ka kusjuures jumala cool! Just eile saime kokku, kui mul oli vaja laste trenniriideid ja siis istusime, ajasime juttu ja jõime koos kohvi. Ja lapsed. No ma juba ütlesin, et mõlemad väga armsad inimesed. Seega, kuidas nad siis mu lastele meeldida ei saa. Iga kord, kui näevad, siis jooksevad ja kallistavad neid. Ma ei kujutaks ettegi, kui oleks nii, et ma eksi uue tüdruksõbraga läbi ei saaks. Ta ju pool aega kasvatab ise mu lapsi. Seega on tore, kui on hea läbisaamine. 

Pekki. Ma ei oska muud midagi rääkida. Pole millegi üle väga vinguda. Kui, siis ainult selle üle, kuidas Kent vahel mulle oma päeval 20 mintsa ette helistab, et mine too lapsed ära, sest ma ikka ise ei jõua 😀 Ma ükskord keetsin just parasjagu riisi, kui ta mulle helistas 😀 No ja mis mul muud üle jäi, kui riis tulelt ära tõsta ja kähku lapsed kung-fu trennist peale korjata 😀 Ma reaalselt pool teed pidin jooksma, sest ta helistas mulle nii viimasel sekundil, et ta ei jõua 😀

Ehk siis kõik on häääästi njuuh. Tegelikult on ju ikkagi nii, et kui minnakse lahku, siis lapsevanem oled sa ikkagi edasi. Ja seda elu lõpuni. Ja sellega peaks ka arvestama, et kui lapsed juba koos tehti ja neid siiamaani koos kasvatati, siis tuleb seda ka edaspidi teha. Ükskõik, kui väga sa oma eksi ka ei vihka, siis laste nimel oleks mõistlik ennast kokku võtta ja inimeseks hakata. Vastasel juhul lihtsalt keerad laste elu pekki selle jamaga. Ei saa ju nii, et üks lapsevanem elu eest pingutab, et laps käiks trennis ja sööks korralikult ja siis teine lapsevanem lihtsalt vilistab selle peale ja teatab, et tal pole viitsimist neid trenni viia ja noh…jumala ok on oma lapsele 7 päeva nädalas friikartuleid viineritega sisse sööta. No ei saa lihtsalt nii. 

Nojah. Igatahes ma pole ammu kirjutanud ja jutt ei jookse noh 😀 Küsige veel, kui küsimusi tekib. Hea meelega vastan!

8 kommentaari

  • Katu

    Mina ka ei saa aru sellest, et lahku minnes on eks nagu mingi hull tõbi, millest kaugele peab hoidma. Just kui lapsed on, kui pole, on teine teema. Lapsevanem oled ju edasi, laps näeb ja saab aru, Sina oled eeskuju. Olen alati mõelnud, et käituksin samamoodi nagu Sa kirjeldad, ma ju olen inimene ometi 😄 Aga vb lihtsalt teistsugune, sest ma ei saa ka aru sellest ärapanemisest, õudne 😃 mulle jäi ükspäev nii õige mõte silma – lihtsam on kasvatada terveid lapsi, kui parandada katkiseid täiskasvanuid. Ehk siis oma egod kõrvale ja oleme normaalsed inimesed😃

    • Liisbett

      Ahhh! Kuidas mulle meeldib see lause. Lihtsam on kasvatada terveid lapsi, kui parandada katkiseid täiskasvanuid. Super hästi öeldud!

  • Tydruk

    Üle pika aja ja üldse suhteliselt harva on nii hea kuulda kuidas keegi ei loobigi sitta, ei räägi kui sitt ta eks oli ja kuidas kõik on nii perses, manipuleeritakse lastega ja tehaks igasugu ime tsirkust. Tundud tõesti olevat elumõistlik ja normaalne inimene, eriti arvestades, et Kent jättis sinu maha mis iseenesest kindlasti paljudes tekitaks sellist viha, kurbust ja trotsi ma usun eriti kui veel ise ikka armastaks(ma muidugi ei tea kuidas sinuga mahajätmise hetkel oli).
    Mulle nii meeldis veel see kui sa ütlesid et aga need 10 aastat olid ju ilusad koos. Ise olen nüüd ka suhtes ja mulle on öeldud, et kohe näha kui õnnelik sa oled, sest tavaliselt inimesed alati ikka kaeblevad millegi üle ja pole rahul, ootavad liiga palju ja miski ei sobi. See ütleja ise oli olnud oma viimaseses suhtes kuus aastat(enam nad koos pole) ja ainuke kommentaar mida ma kuulsin oli negatiivne, ei midagi positiivset. Mind panevad alati selliseid asjad kulmud kergitama, et aga miks ollakse sellises suhtes kus tagantjärgi on ainult midagi halba öelda.

    Kuid selle laste jagamise teema koha pealt, ma kunagi kuidagi jumala automaatselt mõtlesin oma naiivsuses et kohtusse lähevad ainult mingi ekstreemsed paarid selles mõttes, et kui ikka üldse kuidagi muud moodi ei saa siis on kohtutee ees. Mulle tundus alati kuidagi normaalne et aga normaalsed inimesed ju hoolitsevad oma laste eest edasi ja maksavad ikka nagu raha oma laste jaoks, milleks veel see kohtu. Aga näed, maailm ei olegi nii ilus, hoopis see et keegi kohtusse ei lähe on vist harv juhus. Mu sõbranna ka lahutas ja jättis oma mehe maha, noh ikka selleks et elu oli põrgu, meest ei kottinud miski muu kui et kodus oleks kodukana kes koristaks ja teeks süüa, laps oli tema jaoks nähtamatu ja sõbranna ei kannatanud enam välja(vaimne vägivald lisaks), vähemalt tüüp maksab raha nüüd. Oleks vast ilma kohututagi maksnud, aga siiski nii igaks juhuks vormistati ametlikult ära kõik.

    Igatahes keep going 🙂

    • Liisbett

      Jaa. Ma ka kunagi mõtlesin, et asi ei saa ju nii tõsine olla, et ilma kohtuta ei ole võimalik laste jagamist lahendada. Aga nüüd aina enam ja enam kuulen, et pigem on haruldus, kui ei käida kohtus. Ja sellega ka nõus, et kui ikka pikalt kellegagi suhtes olid, siis midagi head peab ju selles inimeses olema. Et kuidas nüüd korraga tüüp elu kõige suurem vihavaenlane on. Enne ju kõlbas. Aga elud on erinevad ja inimesed ka. Ja südamevalu tekitab palju kurjust ning eks selle kurjuse ajendil tehakse palju rumalusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga