Elu

Sellest, miks ma edaspidi vahel lastest ilma jään

Ma alguses mõtlesin, et ma teen sellest laivi, aga nüüd ma nutan siin krokodillpisaraid ja tänan jumalat, et ma enne kirjutama hakkasin! Ma ei oleks iial uskunud, et ma nii halvasti sellele reageerin. Viimase hetkeni ei uskunud. Aga kui Kent siia tuli, lapsed peale korjas ja uks nende selja taga kinni prantsatas, siis hakkas korraga hinges nii raske. Nagu oleks keegi pool minu südant endaga kaasa krabanud. Ja see on alles algus! Seekord saan ma lapsed juba homme koolist kätte, aga varsti olen ma juba terve nädala ilma nendeta. Halvimal juhul isegi kaks! Ja kuidas ma siis nõnda ilma nendeta nüüd hakkama saan? Viimased kolm aastat olen enamuse ajast mina nendega koos olnud. Neid hommikul kalliralliga üles ajanud, neile putru keetnud, nad kooli viinud, nendega koos naernud, õppinud ja mänginud ning nad 10 musiga tuttu saatnud! Oeh, noh! Ma ju tundsin, et ma olen valmis selleks. Kuidas see nüüd korraga nii raske on?

Kui Kent mulle kuu tagasi ütles, et ta oma uue pruudiga Malagasse kolib ja seega lapsed pool ajast tema juures olema hakkavad, siis ma võtsin selle uudise nii hästi vastu! Lõpuks ometi saavad lapsed ka oma isaga koos olla! Eriti pisikene Kenneth, kes pidevalt päevi luges hetkeni, mil issi koju tagasi tuleb. Ma mäletan siiamaani, kui Kent läks neljaks kuuks ära ja kuidas kõigepealt oli 120 päeva ja siis 100 ja siis 60 ja 30 ja lõpuks vaid nädal jäänud oli ja kuidas mul sellest päevade lugemisest nii kopp ette sai ja kuidas Kent pidi Kennethi sünnipäevaks tagasi tulema, aga tal viisaga jamad tekkisid ja kuidas ma rõdu peal nutsin, sest mul ei olnud südant sellele pisikesele lapsekesele seda uudist edastada. Ja kuidas me siis pärast koos nutsime ja arutasime, et need paar päeva ei ole enam midagi oodata võrreldes selle 120ga, mis alguses oli! Aga nüüd lõpuks ometi on issi siinsamas ja lapsed ei pea enam ootama! Ja lõpuks ometi saan ka mina rohkem iseendaga tegeleda ja oma unistuste poole püüelda. Viimased kolm aastat olen ma täiskohaga üksikema olnud! Mis ei tähenda, et Kent poleks mulle iga jumala päev toeks olnud. Ikka on! Ma ei ole kunagi tegelikult tundnud, et ma olen lapsed üksi pidanud üles kasvatama. Isegi, kui Kent on kaugel eemal, siis on ta alati mõttega asja juures olnud ja selle võrra rohkem endast andnud, kui ta meil külas on olnud. Aga ikkagi! Enamus ajast olen ju mina lastega tegelenud. Ja nüüd enam ei ole nii. Nüüd on mul minu enda isiklik aeg, kus ma saan mööda Hispaaniat reisida, rohkem blogile keskenduda ja äriplaani kirjutada. Super ju! Aga ikka on nii kuradi paha olla!

Tavaliselt ma õpiks Chrisiga praegu. Ja hõikaks Kennethile, et ta juba oma trenniriided valmis otsiks. Ja siis Chris küsiks, et kas ta peaks ka riided ära vahetama ja mina ütleks, et õpime veel viimased 15 minutit, sest siis on meil trennist tagasi tulles vähem vaja tegeleda sellega. Ja siis ta raudselt teeks mingi ülihea nalja. Ja Kenneth ei leiaks 100% oma riideid üles ja käiks umbes iga 30 sekundi tagant mu nina all käsi laiutamas ja ma käseks tal tagasi minna ja edasi otsida. Vot. Aga ei ole nii. Üksi olen hoopis. Telekas on ikka veel lastest lahti jäänud ja Pokemoni multika kaader on ekraanile kinni jäätunud. Ja ma siin vahin tühjusesse ja igatsen lapsi!

Oeh, noh!

Küll ma ära harjun sellise eluga ka! Aga oeh. Oeh oeh! Nii paha on praegu!

2 kommentaari

  • Nata

    Sellega ei harju ealeski ära. Mina vist vähemalt mitte. Aga kolm aastat hiljem kui poja läheb isa juurde saan mina ükshetk minisüdari, et kas ma unustasin ta maha kuskile.

    • Liisbett

      Oeh! Öeldakse, et aeg on parim ravi igale asjale. Ma ikka loodan, et läheb see tunne tsipa paremaks. Praegu küll selline igatsus, et hoia ja keela.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga