Suhted

Aga mu süda läks katki!

Mul on täpselt pool tundi aega enne, kui ma trenni pean jooksma. Kuigi täna on olukord pisut parem, kui eile, siis on ikka nii kuradima valus. Igalt pool on valus! Käed ja jalad ja kõhulihased. Isegi potile istumine on pisut piinarikas, mis tähendab, et ka tagumikulihased said esmaspäeval korralikult vatti. Aga see kõik on tegelikult positiivne. Sest no pain, no gain! Aga no kuidas ma täna selle 45 minutit hakkama saan? Kuidas? Ma arvan, et kui ma sellega ühele poole saan, siis võtan kaks päeva vabaks ja teen jörgmise trenni alles laupäeval. Saavad lihased pisut toibuda. Mis muidugi ei tähenda, et ma midagi ei teeks, sest täna õhtune salsa tuleb kuidagi üle elada ja tõenäoliselt lähen ma homme õhtul jooksma. Aga need tegevused ei ole nende kükkide ja kätekõverduste kõrval enam midagi!

Igatahes on lapsed kenasti kooli viidud ja hommikune Costa Coffee trip ka tehtud. Seal juhtus kuidagi nõnda, et ma tellisin ühe kohvi, aga teenindaja sai minust valesti aru ja valmistas hoopis kaks. Ju siis küsis kahe eest raha ka ikka, aga ma ei pööra enam ammu tähelepanu, kui palju ma millegi eest maksan. See on selle viipeka suur miinus, et ei ole enam vaja neid numbreid ekraanil põrnitseda. Viipad kaardiga üle terminali ja ongi makstud. Aga nagu öeldakse, siis ühe inimese õnnetus on teise õnn, seega sai üks kerjus oma hommikut sooja kohviga alustada. Ma muidugi ei tea, kas sellele vanemale meesterahvale vürtsikas latte meeldis, aga kui tasuta saadud, siis vast pole hullu! 😀

Aga mitte oma hommikust ei tahtnud ma rääkida. Ega oma valutavatest lihastest. Hoopis sellest, kuidas mul hambaarstiga lood on. Kuigi mõnes mõttes lähevad need kaks teemat kokku, sest ma ju kõike seda enesepiinamist (ehk siis trenni tegemist) selle õnnestuse pärast alustasingi!

Nagu mul kunagi ammu pooleli jäi, siis ma kurtsin, et ta väga ei vasta mu sõnumitele. Või noh! Vastas ikka, aga meie vestlus jäi pidevalt poolikuks ja seda just tema poole pealt. Mina küsisin, tema vastas, mina vastasin, tema luges ja siis kadus ära. Ja ma sain ise ka aru, et see ei ole päris normaalne, sest kui tal kasvõi natukenegi huvi oleks, siis vaevalt ta mind niimoodi ignoreeriks. Aga ma keeldusin seda tunnistamast, sest tegemist oli üle väga pika aja esimese kutiga, kes mulle tõsiselt meeldis. Seega ma ei tahtnud päris niisama käega lüüa ja alla anda. Ja nõnda ma siis mõtlesin (pigem ikka lootsin), et äkki tal on lihtsalt kiire, sest jõulud ja aastavahetus on tulemas ja ma teadsin, et ta on üsna pea Itaaliasse minemas. Ja no kõik kutid ei ole ju ühe puuga löödud, ehk siis võib-olla see ignomine on tema üks strateegiatest. Seega ma otsustasin, et mitte väga meeleheitel muljet jätta, siis ma ka ei kirjuta talle mõnda aega. Ehk siis äkki võtab ikka ise mingi hetk ohjad enda kätte!

Ei võtnud! Pühade ajal soovisin ma talle häid jõule ning tema taaskord vastas ja küsis, et kus ma olen ja kuidas mul läheb. Ehk siis tol hetkel mul jälle nagu pisut oli lootust. Kuigi lõppes ka too vestlus nii, nagu kõik ülejäänud. Ehk siis tema poole pealt jäi meie jutuajamine katki! Aga ma IKKAAAA VEEEL ei tahtnud alla anda! Sest ta mu prints valgel hobusel ju! 😀 Kuigi oleks võinud ju. Ka nii sügavalt ära armunud inimene (ehk siis mina tol hetkel) oleks pidanud aru saama, et tüüp ei ole huvitatud! Aga ma ei tahtnud sellest aru saada ja otsisin ikka veel miljon põhjendust talle, miks ta ikkagi kuidagi vedu ei võta!

Ja siis ma tulin tagasi Malagasse. Ja ma siis mõtlesin, et kõik või mitte midagi ja nõnda soovisin ma talle head uut aastat ja küsisin, et ehk tal oma kiire graafiku vahelt on mõni vaba hetk minuga välja tulemiseks. Ma tean! Jube hale on kutti välja kutsuda, kes tegelikult lubas sind ise kohtingule viia ning nõnda julmalt õhku ootele jättis. Aga armunud inimene on loll ja pime! 😀 Ja siis see juhtus. Ta oli küll lõpuni välja väga armas ja viisakas, aga no selline tunne oli, nagu oleks ta mulle noa südamesse löönud ja seda paar korda seal keerutanud. Ta soovis mulle ka head uut aastat ja rääkis pisut oma aastavahetusest ja jõuludest. Ja sellest, kui hea ilm Malagas on ja kui tore on siin tagasi olla. JA SIIS! Siis ta ütles, et selle välja minemisega on lugu nõnda, et ta peab minuga aus olema ja tunnistama, et tal on juba mingi teema ühe tüdrukuga oma salsa trennist. Ja et neil on asi juba pisut tõsisem ning ta tunneb, et oleks vist veider kahe tüdrukuga samal ajal kohtingutel käia. 

Mina, kui ma seda lugesin 😀

Ma ausalt tol hetkel oleksin tahtnud öelda, et SEE EI OLE ÜLDSE VEIDER! 😀 Aga ma hoidsin ennast tagasi, sest no mingi hetk peab ju ikkagi tagasi tõmbama. Ja nõnda ma talle ütlesin, et see on jube kurb. Mitte talle muidugi. Aga mulle küll. Ja ta vastas, et ju siis me kohtusime lihtsalt valel ajal, mille peale ma ütlesin, et see väga ei lohuta mind. Ja nii see kõik lõppes. Ma olin kurb ja läksin sõbrannaga veinitama. Ning ta lohutas mind, et vast ei kesta neil see asi pikalt ja äkki mul veel on lootust. Kunagi kaugemas tulevikus! 😀

Aga sellised hetked on head, et ennast kokku võtta. Näiteks aasta tagasi pages mu latiino boyfriend Prantsusmaale oma uue tüdrukuga ja kuna mul oli meestest kõriauguni, siis ma võtsin ennast kätte ja hakkasin trenni tegema. Lihtsalt selleks, et oma enesetunnet parandada ja võimalikult palju oma mõtteid mujale viia. No ja see aasta on mul jälle meestest kõriauguni ja kuna ma juba ammu mõtlesin, et võiks taas trenni tegemisega alustada, siis see oli hea lüke, et ennast kokku võtta. Ja reisimas lubasin ka käima hakata nii palju, kui vähegi võimalik. Esialgu küll pigem Hispaanias. Ehk siis võimalikult palju tegevust ja võimalikult vähe jama meestega ja elu ongi lill! 😀 

Vot! Nõnda see lugu lõppes. Mulle nii meeldis, kuidas te kõik sellele kaasa elastite, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja mina ei saanudki kunagi teada, kas Valerio oli siis ikkagi hea suudleja või mitte. Ja no nüüd ma igatahes loodan, et ta ei ole, sest sel juhul ei tuleks meil nagunii midagi välja 😀 Ma ei suudaks elu sees halva suudlejaga koos olla 😀 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga