Elu

See öö, kui üks tüüp porgandpaljalt mu rõdult alla roopis. Ehk siis aastavahetus.

Ma oma blogi algusaastal olin suht lühikese sütikuga igasugusele idiootsusele. Nõnda sündis nii mõnigi kuri üllitis, millest postitus klikihooradest on vast siiamaani üks loetumaid mu blogis . Aga no siis ma rahunesin maha ja oma elu tuli vahele ja ma otsustasin, et ma tõmban selle koha pealt pisut hoo maha. Sest noh…natuke hakkas kahju ka nendest blogijatest, keda ma nii julmalt maha tegin ja ma mäletan, et üks lõpetas üldse igasuguse kirjutamise ja ma tegelikult siiamaani ei tea, kas ta pärast seda sõnakestki midagi postitanud on. Aga eile avastasin ma kaks postitust, mis mind nii keema ajasid, et ma kohe kuidagi ei suutnud ennast tagasi hoida ja mõtlesin, et valan kogu oma kibestumuse siia samma blogisse. Aga vot juhtus nõnda, et jälle tuli elu vahele ja ma pidin hoopis viktoriinile minema ja nõnda jäigi see sinna paika. Ja ma mõtlesin, et hommikul kirjutan!

Aga hommikul juhtus nõnda, et ma pidin lapsed esimest korda üle pika aja kooli viima ja seega kell 8 üles ärkama. KELL KAHEKSA! Siis, kui veel pisut pime on. Ja kui ma kuidagi moodi ennast püsti olin suutnud vedada, siis ma avastasin, et eilne trenn oli nõnda hästi mõjunud, et absoluutselt kõik mu lihased valutavad. Jess! Ja kui ma lapsed olin hädavaevu kahte jalga longates kooli ära vedanud, siis tuli juba hispaania keele tund peale ja pärast seda oli vaja lastele lõunasööki valmistada, sest kuigi ma üldjuhul viskaksin neile parema meelega mikroka pitsa lauale, siis ma ju lubasin endale, et mu lapsed on natukene rohkem väärt, seega ma pidin päriselt süüa tegema ja see võttis terve igaviku aega! Ja siis ma tõin lapsed koju ning ma olin arvestanud, et mul on tunnike aega, et magada ja siis tunnike, et blogipost kiirelt valmis kribada, aga juhtus hoopis nõnda, et kui ma proovisin naabrile üüri ära maksta, siis mu poisid hüppasid ka ligi ning rääkisid ligi poolt tundi maast ja ilmast juttu. Ja siis kui ma magada proovisin, siis ei tulnud sellest ka midagi väga välja, sest mul siin juba ligi aasta proovivad kolm tüüpi mingit lagunenud maja oma kätega üles ehitada, mis tähendab, et nad muud väga ei tee, kui puurivad ja kolgivad. Ma veel ähmaselt mäletan neid päevi, kui rahus ja vaikuses siestat sai teha.  Enam nii ei saa 😀 Ehk siis ma olen tegelikult ise ka aru saanud, et parem üldse mitte proovidagi. Aga ma olin nii väsinud, et no ma lootsin, et äkki võtavad mingi lõuna või miskit…ei võtnud. Kohe, kui ma silmad kinni panin, siis nad vähemalt 15 minutit järjest segasid oma tsementi. Juhhei!

Seega ei tulnud sellest unevärgist midagi välja ja lõpuks ei jäänud mul kirjutamiseks ka aega, sest siis oli juba aeg lapsed trenni viia. Ja mul on välja kujunenud rutiin, et kui ma lapsed trenni viin, siis ma kasutan seda “vaba” aega selleks, et poes käia, seega seda ma ka tegin. Oma valutavate lihastega lohistasin ennast sisseoste tegema ja siis poolteist tundi hiljem sain oma lapsukesed kätte. Seega siin ma nüüd olen. Just lõpetasin järjekordse kokkamise (ehk siis küüslaugusaiade tegemise ja lõunasöögi soojendamise) ja nüüd mõtlen sellele, kuidas ma küll homme ennast trenni vean ja veel enam õhtul salsa tunnis hakkama saan. Ma tean, et see häda ja vaev kestab vaid paar nädalat, aga no senimaani tuleb ju kuidagi kõik kohustused täita. Ja ma mäletan juba eelmisest aastast, et mingi hetk läks see valu nii jõhkraks, et ma külg ees läksin treppidest alla! 😀 Aga mis ma nüüd kõige sellega öelda tahtsin? Ahjaa! Sellest närvi minemisest nüüd nii palju aega möödas, et ma olen suht maha jahtunud ja ei viitsi sel teemal jahuma hakata. Seega ma parem täidan oma eelnevad lubadused ja räägin lõpuks aastavahetusest.

Kust ma siis alustan…Oli selline rahulik õhtu sõprade keskel. Sõime head ja paremat ning kallasime omajagu veini endale kurgust alla. Ehk siis väga vabalt oleks see võinud olla ükskõik, mis muu tavaline õhtupoolik, kui välja arvata see, et ETV aastavahetuse programm taustal mängis. Paarkümmend minutit enne aastanumbri vahetust otsustasime ikka kiirelt õues ka tiiru teha ja ma veel viimasel sekundil haarasin hunniku viinamarju kaasa, et sel aastal üks Hispaania traditsioonidest ära katsetada. Nimelt. Kuidas ma nüüd seda seletan. Teate küll, et täistunnil lööb kell vastava arvu kordi, eks ole? No siin on selline traditsioon, et kui kell saab 12, siis iga selle löögi ajal tuleb üks viinamari ära süüa. Ja iga viinamari tähistab head õnne järgnevatel kuudel. Ehk siis 12 viinamarja, 12 kuud. Ütleme siis nii, et kuigi ma päris ideaalselt sellega hakkama ei saanud, siis võib selle katse ikkagi üsna edukaks lugeda, sest..no ma ei läbinud ära nende viinamarjade kätte! 😀 Ja no miks me neid viinamarju välja sööma ronisime? Ikka selleks, et ilutulestikku imetleda. Üks korralik Eestlane tahab  ikka ju kaunist tuledemängu kaeda aastavahetusel! Aga täpselt nagu kaks aastat tagasi…oli ka seekord üsna vaikne. Mis on ju tore! Sest siis on koertel ka tore uus aasta vastu võtta ja ei pea hirmuga kodust jalga laskma! 🙂

Ahjaa! Miskit juhtus ju veel! Nimelt uue aasta esimestel tundidel oksendas üks alasti mees mu rõdult alla. Loodetavasti ei ajanud mina tal südant pahaks, vaid asi oli  ikka natuke liiga suures alkoholi koguses. Ma siin igaks juhuks mainin kohe ära, et tegemist ei olnud mu Itaalia hurmuriga. Kui sellega oleks midagi põnevat toimunud, siis te juba teaksite seda 😀 Igatahes. Kui ta lõpuks mu rõdu esise täis oksendamisega ühele poole oli saanud, siis pani ta üsna kiirelt jooksu, sest noh…ju siis oli häbi. Mul oli sellest laias laastus üsna savi, sest juhtub ka parimates peredes, eks ole! Vähemalt ei oksendanud ta mu tuba täis, mida ei saa aga öelda mu latiino eksi kohta. Mul ei ole siiamaani akende eest kardinaid sellepärast. Ja no kahe teki võrra olen ka vaesem 😀 Aga naabritest hakkas küll tegelikult pisut kahju, kes uue aasta esimesel hommikupoolikul oma koerakesega jalutama minnes sellest üle pidid hüppama. Ma muidugi ei teadnud, kui hull see olukord on, sest ma ei tihanud rõdu pealt alla vaadata kartuses, et äkki mõni naaber näeb ja arvab, et mina selle jamaga hakkama sain. Ma üldse panin kogu oma lootuse selle peale, et äkki nad ikka kahtlustavad mu üleval elavaid naabreid, sest seal on mingi fancy keeltekooli õpilaskorter ja no kui kedagi sellises asjas süüdistada, siis ikka pigem ju pidulembelisi noorukeid, kui kahe lapsega üksikema 😀 Kuigi ma pisut hakkasin selles täna kahtlema, kui mu alumise korruse naaber mulle jube veidra näoga otsa vaatas. No igatahes ma loodan, et keegi ikka keset ööd täpselt sel ajal õues oma koeraga ei jalutanud ja ei märganud, kuidas üks alasti mees mu rõdu pealt alla oksendab. Vot see oleks piinlik! 😀 Ja seda loodan ka, et uue aasta esimestel tundidel juhtuvad seigad kuidagi eesootava aasta kulgu ei ennusta, sest ma ei tea, mida ma sel juhul sellelt aastalt ootama peaksin 😀

Head uut aastat igatahes! 😀 Kuidas teie aasta algas?

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga