Elu

Kuidas ma oma eksi uue pruudiga kohtusin- ehk siis jõulujutte

Nagu ka eelmine aasta, lendasime jõuludeks Eestisse perele külla. See on meil juba traditsiooniks kujunemas. Täpselt nagu see, et ma iga aasta enne Eestisse lendamist jõhkralt stressis olen.

Kõik alguse sellest, kui ma avastasin, et Kennethi pass on kadunud. See oli vast paar nädalat enne lendu, kui ma Kennethiga hambaarsti juurde läksin ja ta passi enam üles ei leidnud. Aga too hetk ma ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest ma teadsin, et see peab kodus olema. Ma mäletasin väga selgelt, et viimane kord nägin ma seda elutoa laua peal! Kent oli külas ning teatas, et see ei ole kindlasti õige koht nii tähtsa dokumendi hoidmiseks ja nõnda ma selle kusagile “heasse kohta” poetasin. Teate küll! Sellisesse, kust selle kindlasti üles leiab. Ja siis ma tegin saatusliku vea ning otsustasin, et selle otsimiseks on aega küll ja veel ning ma tegelen sellega siis, kui ma elamist küürima hakkan. Juhtus aga nõnda, et ma ei leidnud selle suurpuhastuse jaoks kuidagi aega ning nõnda ma igal vabal hetkel seda natuke siit ja natuke sealt otsisin. Täpselt nendest samadest kohtadest. Uuesti ja uuesti. Aga passi ei kusagil!

Ja viimane nädal oli nii kiire! Viimased trennid ning ühised istumised koos trennikaaslastega. Jõulupeod ja paaniline kinkide otsimine ning nende mitte leidmine. Ja noh. Ikka ja jälle selle passi otsimine. Ma veel viimasel minutil jooksin ühte Chrisi kingitust ümber vahetama, sest üks jupp oli katki!

Ja kui sellest kõigest veel vähe ei olnud ja ma juba niigi paanikast halliks ei olnud minemas, siis teatas Kent mulle mingi hetk, et ta ei tule see aasta Eestisse üksi. Ja kuigi ma teadsin, et tal keegi on, siis see uudis tuli mulle üllatusena. Ja kuigi ma selliseid asju tavaliselt väga rahulikult ja positiivselt võtan, siis mingil põhjusel suutsin ma ennast suht vaimuhaigeks muretseda. Kuna tegemist on latiinaga, siis ma kujutasin ette, kuidas ta on salakaval tuld purskav draakon, kes ei taha, et Kent oma eksiga suhtleks ja suure armukadeduse tõttu suudab Kenti veenda, et ta minult lapsed käest ära võtaks ja mind tänavale viskaks 😀 Saate aru jah! See on kõik nii ebaloogiline. Aga no latiinad on üldjuhul jube armukadedad ja mul ei ole nendega varasemalt just kõige paremad kogemused olnud ja ma kardan neid nagu tuld! Ja ma tegelikult tean, et nad ei ole kõik ühesugused, aga no mu aju ei töötanud enam normaalsetel pööretel 😀

Ja siis selgus, et ma olen sunnitud see aasta oma emaga kokku saama. Ja ma ei olnud seda üldse plaanidesse võtnud, sest mul ei ole kahjuks temaga just kõige paremad suhted. Mitte sellepärast, et ta mingi jõhker monster oleks, aga meie mõttemaailmad lihtsalt ei klapi ning nõnda otsustasin ma aasta tagasi, et ma võtan aja maha. No ja minu paanikas aju ei suutnud seda infot kuidagi moodi normaalselt vastu võtta ja seega suutsin ma ennast üsna kõvasti üle kerida sel teemal. Ma pole seda kunagi varem siin blogis maininud ja tõenäoliselt ka pikemalt sel teema ei peatu, aga ma lihtsalt tundsin, et oleks nagu vajalik mainida, et te aru saaks, kui stressis ma olin.

No ja lõpuks jõudsin ma selle suurpuhastuseni ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis kusagil sügaval sisismas ma lootsin, et ma ei leia seda passi üles ja seega ei peagi Eestisse minema. Aga ma leidsin selle. Sellest samast sahtlist, kuhu ma juba 38975981214482 korda vaadanud olin. Lihtsalt see oli kusagile taha nurka koos üürilepinguga surutud. Seega mul ei olnud enam ühtegi vabandust ja nõnda ma siis pakkisin veel öösel kell 1 kohvreid ja hommikul oligi minek. Või noh! Enne ma kuivatasin umbes pool tundi fööni ja puhuriga neid riideid, mis kahe päevaga ära ei olnud kuivanud…ja siis saime minna!

Lend möödus super hästi! Ma otsustasin tänavu lõpuks selle veinise vinega lendamise ära katsetada ja tuleb tunnistada, et asjal on jumet. Pärast kahte minipudelit punast vajusin ma istmete ette põrandale magama ja ärkasin alles siis, kui oli aeg rihmad kinni tõmmata ja maanduma hakata. Seega win!

All good! 😀
Vein ja raamat! Elab üle küll ligi 5 tundi lendu! 😀

Ja kui ma lõpuks Tallinnasse kohale jõudsin, siis tuli mingi suur pühalik rahu mu sisse! Korraga ei ajanud enam miski mind närvi! Ju siis see imeilus lumine Tallinn ja sära laste silmis võttis pinged maha. Esimesed paar päeva olime Tallinnas ja siis istusime bussi peale, et Tartusse vanaemale külla sõita. Kusjuures ma tegin Tartus hirmsalt suure vea. Nimelt otsustasin ma juba Riia tänaval kiriku juures maha tulla, et sealt vanaema juurde Ropkasse jalutada. No nii teeme me alati! Mõnus on mööda Tartu tänavaid jalutada ja värsket õhku hingata. Aga ma ei arvestanud ju selle lumega!! No ja kõik kõnniteed olid hooldamata ja nõnda me siis vinnasime läbi pudruste tänavate kolme kohvrit ja ma muudkui vandusin ja kirusin, et kuidas nii üldse keegi siin kõndida saab ja kui juba mul on raske, siis kuidas mõni kepikesega kehvema tervisega vanamemm niimoodi poodi leiva järele jõudma peaks. Ja ma lubasin lastele, et see on viimane kord, kui me kusagile siin Eestis kõnnime! Aga neil tundus suht ükskõik sellest kõigest olevat. Nemad hüppasid oma suveketsidega uuesti ja uuesti kõige sügavama lume sisse, sest nii fun on ju kõndida, kui saapad lund täis on! 😀 Õnneks jõudsime lõpuks ikka kohale ja laste jalanõud kuivasid radika peal kiirelt ära.

Bussiga Tartu! Natuke udused ja väsinud, aga mis seal ikka 😀

Seejärel oligi käes see hetk, kui ma autole hääled sisse panin, et Kenti pere juurde jõulupeole sõita. No ja ühtlasi ka Kenti uue pruudiga kohtuda. Selleks hetkeks olid kõik muremõtted ammu hääbunud ja ma isegi ootasin seda hetke. Kui see lõpuks kätte jõudis (ehk siis, kui nad umbes kahe tunnise hilinemisega uksest sisse astusid), siis sain ma ise ka veenduda, et kogu mu paanika oli täiesti asjata! Tegemist oli väga armsa tüdrukuga. Ja kuigi oleks väga põnev kirjutada, kuidas ta mu nurga taha tõmbas ja Kentist näpud eemale hoida käskis, siis seda ei juhtunud. Õnneks 😀 Ja Kentil võib isegi õigus olla, et meist saavad ehk head sõbrad. Eks tulevik näitab, aga esmamulje oli küll väga positiivne!

Otsige Kenti uus pruut pildi pealt üles 😀

No ja järgmine päev läksin Mammale külla, kus ka mu ema oli. Juba sinna sõites ei saanud ma aru, miks ma selle pärast nii närvi läksin. Mul on alati hea meel, kui lapsed oma vanavanematega aega saavad veeta. Seega ma muretsesin ainult sellepärast, et ma oma tagaveolise autoga selle pudruse tee peal kraavi ei lendaks. Sõitsin siis umbes 50 km/h mööda neid käänulisi Haanja teid ja palvetasin! Oli vist kasu, sest auto püsis kenasti lõpuni välja tee peal ja kohale me jõudsime! Ja oligi täpselt nii tore, nagu ma arvanud olin! Meie saime omavahel kenasti kõik jutud räägitud ja lapsed said mitu tundi koos vanavanematega kelgutada ja jutustada. 

Lumiiiii!
Talverõõmud.
Mu imeilus lapsepõlvekodu!

No ja viimane puhkuse ots külastasin oma sõbrannasid, saatsin auhinnaloosi pakid välja (ning kirusin Itella pakiautomaate, sest nad mulle triipkoodidega kleepse ei printinud ja seega ma polnud üldse kindel, kas need kohale jõuavad…õnneks jõudsid :D), käisin Tallinna vanalinnas veinitamas ning ostsin kohvri kilusid, Põltsamaa sinepit, heeringat, leiba, komme ja hõõgveini täis! 

Pilvede peal
Norra

Ja nõnda see puhkus läbi saigi! Ma juba otsustasin, et võib-olla võtan järgmise aasta natuke vabamalt ja lähen jõuludeks hoopis kusagile sooja palmi alla puhkama ja olen selle võrra rohkem suvel Eestis. Aga võib-olla mõtlen veel ümber, sest tegelikult on valged jõulud pere keskel üsna maagilised. No igatahes kavatsen ma järgmisel aastal vähem mõttetute probleemide üle stressata! Aga ma tegelikult olen juba üsna veendunud, et ma selles läbi kukun! 😀 Ma iga aasta luban endale seda sama ja no kuidagi ei tule välja. Praegu ootame siin Kolme Kuningat, et lapsed oma viimased kingid kätte saaks ning seejärel saab lõpuks jõuludele joone alla tõmmata 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga