Elu

Jõulustress

Miks jõulud nii stressirohke aeg on? Kohe, kui esimene detsember kukub, siis mu pea kohale laskub mingi tume pilveke, mis mulle kõrva sisse piniseb, et sul on ainult kolm nädalat aega kinke osta ja kui sa selle kõigega hakkama saad, siis sa pead kahe lapsega veetma päev otsa kahes lennujaamas ja kahes lennukis, et Eestisse kohale jõuda selleks, et seal siis nädalaga 3871284790348 sõbrale ja sugulasele külla sõita ja siis keegi raudselt vingub, et sa valel kuupäeval vales kohas olid või kui olid õigel ajal kohal, siis polnud piisavalt pikalt. Ja siis on seal kõigele sellele lisaks veel külm ja libe.

Seega ma see aasta otsustasin, et ma olen jube kaval ja alustan kinkide ostmist juba novembri lõpus. Ja teen seda ikka südamega. Nii, et lähen poodi ja kui miski lausa karjub kellegi nime, siis ostan ära ja pakin suure pühendumusega ja siis asetan selle kappi ootele. Ja ma kujutasin ette, kuidas mul on juba detsembri keskel kapp kinke täis ja kuidas ma neid ideaalselt pakitud kinke heldimusega imetlen. Ei mingit stressi, eks ole!

Aga teate, mis juhtus? See, mis eelmine aasta. Ja aasta enne seda ja vist üldse viimased kogu mu elu 😀 Ma lähen vähem kui nädala pärast Eestisse ja mul pole mitte ühtegi kingitust. Isegi lastele mitte. Isegi ideid ei ole, mida neile osta. Ma siin juba nädalaid ootan seda imelist jõulutunnet ja soovi minna kinke jahtima ja kuna seda ei tulnud, siis ma kaunistasin korteri ära, sõin mandariine ja piparkooke ning kuulasin hommikust õhtuni jõulumuusikat. Aga see kõik ei tekitanud mulle mitte jõulutunnet. Ei! See tekitas mulle selle tunde, et “oh shit, mul pole ühtegi kinki!”

Seega, kui Kent eile üllatusvisiidi tegi ja mulle ootamatult ukse taha ilmus, siis ma otsustasin, et kasutan võimalust ja lähen shoppama. Ja olen kohe nii tulbi, et kõik kingid ostan ühe päevaga ära! Reaalsus oli aga hoopis selline, et kõige pealt ma istusin tunnikese Costa kohvikus ja halasin sõbrannale, kuidas jõulud on üks kole aeg, kus terve detsembrikuu on üks kohutav stress selle nimel, et siis jõululaupäeval 5 minutit kinke vahetada. Ta muidugi oli just 2 minutiks suutnud end sellest jõulujamast välja lülitada, kui ma oma halaga peale hüppasin ja talle selle taas meelde tuletasin 😀 Leppisime siis kokku, et sel aastal  kingime teineteisele hoopis pisut oma aega ja killuke seda rahu, et üks kink vähem. Helistasin siis ülejäänud sõbrannad ka läbi ning juba oligi kergem olla. Tänavu kinke ei tee. Huhh!

Aga vanaemadele tahaks ju ikka midagi armsat kinkida. Tõusin siis lõpuks püsti ja läksin mööda poode kolama, aga ikka ei leidnud midagi. Või noh. Hommikumantli leidsin endale 😀 Aga kinke mitte. Kuidagi mõttetu tundus järjekordne lõhnaküünal või võtmehoidja kinkida. Lihtsalt sellepärast, et ei taha tühjade kätega kohale minna. Tahaks ikka südamega midagi kinkida. Ja siis ma tulingi idee peale, et teen hoopis pildialbumid neile. Nemad ju ei istud Facebookis ja ei loe mu blogi! Ja neile kindlasti meeldiks näha, mida me aasta jooksul teinud oleme. Huhh!

Nüüd ongi jäänud ainult üks loosipakk teha ja veel mõned asjad minu lugejate pakikesse leida. Ma kunagi rääkisin juba, et tahaks teid tänada selle eest, et te mulle siin kaasa elate! Ja jõulude aeg tundub selle jaoks ideaalne. Ma hea meelega kingiks teile mingi 10 pudelit Hispaania veini, aga kuna ma tulen käsipagasiga, siis kahjuks jääb see ära! Aga vaatamata sellele on mul juba omajagu päris põnevaid Hispaania teemalisi asju kokku ostetud ja päris palju häid ideid, mida sinna veel juurde osta.

Kuidas teil selle jõulustressiga lood? Peate vastu veel?

One Comment

  • Kairi

    Sama seis. Iga aasta luban , et alustan kinkide ostmist varakult aga reaalsus on ikka see, et nädal enne null kinki. Ei ole ammu jõulutunnet nii vara hakatakse poodides igal pool leierdama ka jõule.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga