hispaania

Filmistaari raske elu!

Ma alustan kohe ausa ülestunnistusega, et mingit filmistaari minust ei ole saanud, aga võtetel käisin küll. Olin üks õhtu naabri juures veinitamas, kui ta teatas, et Artjomi kutsuti taas ühe Hispaania seriaali võtetele ning neil on hädasti guiri välimusega näitlejaid vaja. Või noh..mis näitlejaid. Inimesi, kes tühja tausta täidaks 😀 Ja kuna ma olen ideaalne guiri eksemplar (ehk siis blondide juuste ja heleda nahaga), siis ma mõtlesin, et miks mitte! Kogemuse mõttes ju võiks proovida!

Saatsin neile enda pildi ja kontaktinfo ning jäin ootama. Üsna pea tuli mulle kutse castingule, mida ma tuimalt ignoreerisin, sest ma niisama küll Sevillesse kohale ronida ei viitsinud, et oma õnne proovida. Ja nõnda ma olingi juba käega löömas, sest 24 tundi enne võtete algust ei olnud keegi minuga ühendust võtnud, kui korraga kell 6 õhtul mu telefon helises ning meesterahvas teisel pool kinnitust palus, et ma ikka tulen ning seejärel veel kiirelt infot jagas, mis ma kaasa peaks pakkima. Oook! Nagu ma juba ütlesin…kell oli 6 õhtul. Kell 7 hommikul algas võttepäev. Jooksin kiirelt üles naabri juurde ja küsisin, et mis me nüüd teeme? Viimane buss ja rong Sevillesse läheb kell 8 õhtul ning meil ju nii palju ettevalmistusi vaja teha. Hommikuse rongiga aga jääksime hiljaks.

Artjom lubas kohe uurima hakata, et ehk keegi läheb Malagast autoga ning mina läksin riideid valima. Kaasa pidi võtma kolm komplekti elegantseid talveriideid, millega sobiks peenesse Inglise restorani õhtustama minna. Ma peaks siin kohal mainima, et ma ei käi kunagi peenetes restoranid ja seega mul pole õrna aimugi, mida sinna selga peaks panema. Aga Marjuga kahepeale saime enam-vähem mõistlikud komplektid kokku. Mingi hetk selgus, et kuigi paar autot on Malagast minemas, siis mitte kellelgi pole vabu kohti pakkuda, seega helistas Artjom ühele oma tuttavale, kes oli nõus meile järgmiseks päevaks oma autot laenama. Huhh! See probleem oli siis lahendatud. Kohale me saame. Ma küll rõõmust lakke ei hüpanud, et mina päev otsa roolis pean istuma ja mööda Seville kitsaid tänavaid manööverdama, aga no mis mul muud üle jäi. 

Leppisime siis kokku, et start on hommikul(või noh, öösel) kell 4. Artjom oli tark ja läks vara magama. Minul und ei olnud veel, seega me korkisime Marjuga hoopis meerummi lahti ja hakkasime Troonide mängu vaatama. Otsustasin, et jätan asjade pakkimise hommikus ja ärkan lihtsalt pisut varem üles. Ja nõnda ma hommikul kell 3 suure vaevaga oma silmad avasin. Ja kui te arvate, et ma selle tunnikesega kõik planeeritud asjad tehtud sain, siis te eksite! Ideaalis oleks pidanud ma jõudma kõik eelneval õhtul valmis pandud asjad kohvrisse pakkida, juuksed korda teha ning näo ära meikida. Reaalsuses otsisin ma aga umbes 15 minutit oma juhiluba taga ja kui ma selle üles leidsin, siis ma kaotasin selle uuesti ära. Ja otsisin veel 5 minutit. Ja siis kaotasin telefoni ära ja otsisin seda. Selfiepulka otsisin ka, aga seda ma ei leidnudki! 😀 Hea, et ise ennast ära ei kaotanud! Asjad said igatahes kokku pandud ja enam-vähem soeng ka pähe, aga meik jäigi tegemata!

Korjasime siis auto peale ja asusime teele. Väga unine oli olla, aga õnneks sain sõita õndsas üksinduses. Kogemata panin ühest teeotsast valesti ning tegime ligi 16km ringi, aga muidu sujus sõit ilma suuremate probleemideta. Välja arvatud see hetk, kui ma Seville linnas hiigelsuurele ringile sõitsin ja peaaegu matsu oleks pannud. Aga no muidu oli kõik tibens tobens. Jõudsime täpselt kell 7 ukse ette lootuses, et äkki neil on mõni parkimiskoht pakkuda. Võtted toimusid südalinnas, seega nad raputasid pead ja käskisid auto kiirelt ära parkida. Kiirelt? Mission impossible peaks mainima. Me tiirutasime seal kitsastel Seville südalinna tänavatel ligi 40 minutit!! Kõik kohad olid hõivatud! Ainult sellised olid vabad, kust sa tagasi tulles rõõmuga avastada saad, et auto on minema pukseeritud. Ehk siis ma aina parkisin ja vaatasin märke ja sõitsin minema ja parkisin järgmisesse kohta ja avastasin, et märke ei ole, aga hägune kollane joon on ja ma vandusin ja närvitsesin ja hakkasin üldse alla andma, et me üldse kunagi sinna võtetele kohale jõuame. Lõpuks hingasime rahulikult paar korda sisse-välja, otsustasime, et kui meid enam sisse ei lasta, siis me oleme ikkagi Sevilles, mis on imeilus linn ja siis lihtsalt käimegi söömas ja jalutame ringi! See võttis pinge maha! Otsustasime, et kui tee ääres ei ole parkimiskohti, siis lihtsalt sõidame esimesesse parkimismajja. Ja vahet pole, kui palju maksab, peaasi, et pargitud saaks. Järgmisime parkimismajja viitavaid märke ning juba 5 minuti pärast oli auto pargitud ja me jooksime võtteplatsi suunas. 

Jõudsime kohale, aga uks oli kinni. Mõtlesime, et olemegi hiljaks jäänud ning Artjom tegi kiire kõne ning selgus, et oleme vale ukse juures. Jooksime siis õige ukse juurde ning õnneks lasti ilusti sisse ning pandi nimed kirja. Ma olin selleks hetkeks juba nii väsinud. Kell oli alles 8, aga mul oli selja taga juba ligi 3 tundi sõitmist, millest 40 minutit manööverdasin ma väga kitsastel Seville vanalinna tänavatel, ohtralt närvitsemist ja paar mini südameatakki. Üks seal ringteel, kus ma peaaegu teisele autole sisse sõitsin ja teine parkimismajas, kust pidi alla sõitma mööda maailma kõige kitsamat spiraali ning seda kõike saatis rehvide krigin, mis tekkis sellest, et mõlema poole rehvid vastu seina libisesid. Ma tahtsin maha istuda ja ennast rahulikult meikima hakata, sest mu nägu ei olnud just kõige paremas seisus pärast 3 tundi ööund! Ja ma eeldasin, et mul seda ka teha õnnestub, sest Artjom rääkis, kuidas see näitleja elu on selline, et muudkui istud ja ootad ja siis korraks filmid ja siis jälle istud ja ootad. Ja loodad, et sind üldse välja valitakse, sest vahel on nii, et lähed kohale, aga ootele sind jäetaksegi.

Selgus aga, et seekord on kõik hoopis teistmoodi. Meid juhatati teisele korrusele ja seal käis juba korralik sagimine. Ma sain vaevu paar sammu astuda, kui üks raadiosaatjaga tüüp mulle otsa vaatas ning teatas, et mu mantel on ilus küll, aga rohelist ei tohi esimeses stseenis kanda. Damn! Pool mu kohvrisisu oli rohelisi riideid täis. Ta käskis mul kiirelt kaasa toodud riided ette näidata ning valis välja ühe musta kleidid ja beeži mantli. Just selle kõige õhema mantli! Artjom oli selleks hetkeks juba kadunud. Ma ei teagi, kuna ta kadus ja kuhu ta viidi, aga silmapiirilt oli ta kadunud. Haarasin siis esimese natuke tähtsama näoga inimese käest kinni ning küsisin, et kas ma ennast meikida jõuan. Selle peale lükkas ta mind ühte tühja ruumi riideid vahetama ning lubas uurida. Kui ma sealt toast välja astusin, siis olid enamus inimesi juba kadunud ja ma olin juba veendunud, et see meik jääbki tegemata ning mõttes kirusin ennast, et ma pisut varem ei ärganud, et sellega tegeleda. Korraga haaras keegi mu käest kinni ning juhatas mind soengusse. Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et sel hetkel tekkis küll pisike staari tunne sisse. Ma ikka olen ju lihtsalt hägune nägu kusagil taustal ja nüüd siis korraga tehakse uhke soeng ja puha. Aga see staari tunne hääbus üsna kiirelt, sest mul oli endiselt paanika oma meigi pärast ning kuna enne mind ootas paar tüdrukut, siis ma kasutasin seda üürikest aega, et endale värisevate kätega lõpuks natukenegi inimese nägu pähe teha. Aga tehtud ta sai ning juuksur oli mu soenguga nõnda rahul, et ta tegi paar tõmmet sirgedajaga ja juba me kimasimegi võtteplatsi suunas. 

Kohale jõudes jaotati meid gruppidesse ning ma leidsin lõpuks Artjomi üles, kes juba mõnda aega seal ootel oli olnud. Ma just olin jutu peale saanud ühe Austraalia tüübiga, kui keegi mul õlast kinni võttis, teise gruppi lükkas ning teatas, et ma istun veterinaari lauda. Ma oma peas mõtlesin, et kui kellelgi on lausa roll mängida, siis ju on hea laud, kus istuda 😀 Äkki saab isegi paar sekundit ekraaniaega. Mõned minutid veel külma käes seismist ja juba juhatatigi meid restorani laudade taha istuma. Saime paar minutit aega omavahel tutvumiseks ning juba algaski filmimine. Kui te kunagi varem ei ole võtteplatsile sattunud, siis põhimõtteliselt näeb see välja nii, et sa teed ühte ja sama asja umbes 27648503274 korda. Uuesti ja uuesti. Filmiti sellist kohta seriaalis, kus kaks põhitegelast olid tööl kusagil Inglise restoranis, kui naine korraga sünnitama hakkas ja tal seal baarileti peal laps ilmale toodi. Kõigepealt filmiti seda kohta, kus nad seal baarileti taha juttu ajasid. Meie istusime neljakesi lauas. Mina, vist minu tüdruksõber ning üks geipaar. Ja me siis miljon korda teesklesime, et me sööme ja ajame juttu ja ma siis miljon korda lõikusin oma juustu ja maigutasin oma suud ning naersin hääletult selle peale, kuidas veterinaari boyfriend küsis, et miks ta oma abielusõrmust täna ei kanna 😀 Ja mida rohkem me seda tegime, seda osavamaks me muutusime. 

Kui see siis lõpuks nö. purki sai, siis me täpselt sama palju kordi olime shokeeritud nägudega, kui see naine korraga sünnitama hakkas. Ja taaskord! Mida rohkem me seda tegime, seda paremaks meie shokeeritud näod muutusid. Harjutamine teeb meistriks! 

Seejärel juhatati meid välja ning me saime kiire lõunapausi. Välja minnes andis üks mu lauakaaslastest mulle oma mantli. Ju siis ta oli märganud, kuidas ma enamus ajast seal laua taga istudes värisesin. Pärast seda värises ta muidugi ise, aga oma mantlit ta tagasi ei lubanud anda ning mul oli hea meel tõdeda, et härrasmehed ei ole veel välja surnud! Kohvi ei pakutud, seega haarasin ma vastumeelselt veel viimase pudeli coca-colat ning närisin kõrvale kuiva tortilla saia. Lõunapausi lõppedes juhatati meid sisse tagasi ning nüüd oli käes juba selle stseeni aeg, kus naine baarileti taga sünnitas. Me olime kõik laudade tagant püsti tõusnud ning seisime nüüd shokeeritud nägudega tema ümber. Ja taaskord paarsada korda uuesti ja uuesti ning oligi tehtud! 

Minu kurvastuseks saadeti enamus minu sõpru koju, sest nende nägu oli piisavalt palju kaadrisse jäänud. Mina aga läksin teistega tagasi riideid vahetama, sest ees ootas veel üks võtteplats. Paluti oma hipiriided selga panna, mida minu muidugi ei olnud ja paljudel teistel ka, sest seda infot lihtsalt ei jõudnud meieni. Panin siis selga need samad, millega ma ennast kohale sõidutasin ja õnneks jäädi tulemusega rahule. Seejärel taas lõunapaus, kus sai tunda natukene ka lõunamaiset draamat. Nimelt oli hommikul autotäis Malaga kutte Sevillesse kohale sõitnud, kuid autojuht oli just nimelt üks nendest, kes oli piisavalt ekraaniaega saanud ning sai loa koju minna. Ja no tema oli just seda tüüpi mees, kellel ei olnud ülejäänud seltskonnast sooja ega külma ning seetõttu otsustas ta ilma nendeta koju tagasi sõita. Aga draama ei seisnud üldse mitte selles, sest meil oli ju autos piisavalt vabu kohti. Probleem oli hoopis selles, et nad olid talle juba kahe otsa summa ära maksnud ning autojuht keeldus seda summat tagastamast 😀 See oli küll ainult 5 euri nägu, aga maha jäetud tüübid olid sellest jamast südamerabanduse äärel. Seega nad tulid välja geniaalse plaaniga, et Artjom läheb tolle tüübiga ning nemad minuga ja nõnda saaks pisut tasarveldust teha, aga mulle see plaan ei meeldinud, sest ma keeldusin istumast üksinda selliste tüüpidega ligi 3 tundi autos, kes 5 euri pärast nii kettasse lähevad! 😀 Ja kuna Artjom ka õnneks minuga samas paadis oli, sest ta tahtis Sevilles ringi jalutada, siis sinna see jäigi!

Väike killuke Sevillest. Tahan tagasi juba sinna!

Igatahes läksime me lõpuks teise võttekohta. Ehk siis sinna hipsterbaari. Mind valiti taas esimeste seas välja (woop wooooop) ning pandi istuma baarileti taha. Minu nina all oli maailma kõige paremini lõhnav shokolaaditort, mida mul süüa ei lubatud, seega ma lihtsalt nuusutasin seda iga natukese aja tagant ja palusin jumalat, et ma võttepäeva lõpuks selle ära saaksin süüa! Ma muidugi küsisin ka, et kas mulle see võimalus antakse, aga ma sain valusa eitava vastuse. Aga lootus jäi!

Sellised asjad olid ka mul nina all 😀

Seekord filmiti siis kohta, kus seltskond astus hipsterbaari sisse ning tellimust sisse andes hakkasid kaks tüüpi omavahel vaidlema ning läksid kätega teineteisele kallale. Filmiti seda üles kahes osas, kus esimeses pidime oma seltskonnaga rahulikult juttu ajama (loomulikult hääletult ning miljon korda) ning seejärel seda kohta, kus kaklus pihta hakkas ning me pidime sellest pisut häiritud olema, aga siis kohe taas omavahelise vestluse peale tagasi minema. Sest me oleme ju hipsterid ja meil pohh! 😀

Üks väheseid pilte, mis ma selles baaris tegin

Hipsteribaari võtted läksid palju kiiremini ning juba meid juhatatigi välja ning ma just arvasin, et ma saan päevale kriipsu alla tõmmata, kui meid kõiki taas sisse kutsuti, et veel baaris toimuvat sagimist ja jutuajamist lindistada. Ja saate aru! Ma läksin omale kohale tagasi ja see imeline shokolaaditort ja sellele lisaks ka veel üks teine tort oli tõstetud koos lusikatega baarileti peale ja me saime seda süüa!!! Ja need oli nii head ja me seal oma seltskonnaga sõime neid nagu metsalised ja unustasime üldse ära, et me mingeid hääli peame tegema! Parim lõpp pikale päevale!

TORDIIIIIIIIIIID JEEEEAHHH!!!

No ja siis oli küll kõik! Andsime kõik allkirjad ning saimegi koju minna! Ma hea meelega siin lõpetaks selle pika jutu ära, aga ma ikka päris veel ei saa. Nimelt need kaks õnnetut 5 euro kutti tulid ikka koos meiega Malagasse. Ja ma tegelikult olin juba varem neile maininud, et kui nad minuga tulla tahavad, siis ma küsin sümboolsed 5 euri nende käest. Ja vähemalt mina sain aru, et nad ei vingu selle summa pärast. Vähemalt too hetk mitte. Aga siis nad istusid mu autosse ja me saime just elusalt Seville linnast välja, kui ma neile uuesti seda 5 euro juttu rääkisin ja täitsa lõpp, kus hakkasid vinguma. Nemad ju juba maksid ja elu on ebaõiglane ja nad ikka üldse ei tahaks maksta ja no mida kuradit?! Nad aina vingusid ja vingusid, kuni Artjom neile lõpuks teatas, et otsustagu ise ja tal on juba siiber sellest teemast. Korjasid siis mingi summa (Artjom ütles, et ta ei viitsinud isegi üle lugeda) kokku ning laotasid selle Artjomi käe peale. Aga ka sellega see lugu ei lõppe. Mul oli kondikas sees, kui korraga üks nendest teatas, et ta on jube haige ja ta kurk kuivab ja ma võiks selle nüüd kinni keerata. No pole probleemi! Aga seejärel hakkas tal külm ja me panime siis pisut sooja. Aga siis tal hakkas kuum ja me panime selle siis taaskord kinni. Siis ta tegi akna lahti, sest tal olevat paha olla. Mul hakkas auto ligi 130km/h sõites lahtise aknaga veits vibama ja ma palusin tal selle kinni panna. Pani. Aga umbes 20 minuti pärast tegi uuesti lahti ja kõik kordus taas. Ma hakkasin vaikselt närvi minema juba. Seejärel hakkas mul sõitmine pisut hägusemaks muutuma, sest aken oli üsna udune. Panin kondika sisse ja KOOHHEE kostus tagant vingumist. Ma ütlesin, et kui sa elada tahad, siis peab kondikas töötama, sest ma muidu varsti ei näe teed enam. Ohkas, aga jäi vait. Ma endamisi mõtlesin, et ma ei imesta, et see eelmine tüüp neile seda raha tagasi ei maksnud. Kui nad seal ka nii palju vingusid, siis see oli lihtsalt kompensatsioon närvikulu eest. 

Igatahes jõudsime lõpuks Malaga linna kohale ja nad tahtsid, et ma neid ukse ette sõidutaks. Malaga on nii väike linn, et ma viskasin nad kesklinnas maha ja ütlesin, et ma ekstra küll kusagile sõita ei viitsi. Maksta ei taha, aga korralikku teenindust küll. Oleks ma teadnud, et nad nii vingatsid on, siis ma poleks elu sees neid peale võtnud 😀 Enne koju jõudmist juhatas Artjom mind veel kõigepealt valesse garaaži, millest ma siis tagurpidi väga kitsasse tänavasse pidin sõitma, aga no lõpuks sai ikka auto kenasti tagastatud ja kell 9 olime kodus! 

Ahjaa! Kusjuures üks eestlane oli ju veel meil seltskonnas. Ma sain lõpuks selle triki ära teha, et astusin ligi talle ja hakkasin eesti keeles rääkima 😀 See üllatunud nägu oli ikka priceless 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga