Suhted

Mehed vol.1- kuidas ma sõnatult korvi sain?!

Ma mõtlesin, et ma peaks rohkem siin blogis oma vallalise elu võlust ja valust rääkima. Ma alguses kohe üldse ei tahtnud. Eriti siis, kui ma selle latiino hurmuriga koos olin. Põnevat lugemismaterjali oleks olnud terve raamatu jagu, aga too hetk tundus nii isiklik teema. Nüüd tagant järgi mõeldes oleks endalgi huvitav lugeda, kuidas see lugu alguse sai ning mis probleemid meil täpselt olid. Selles mõttes, et ei ole midagi põnevamat, kui kultuurilised erinevused ja kuigi ma ei tahaks kõiki mehi ühte potti toppida, siis üleüldiselt on Eesti mees ikka Eesti mees. Mitte, et mul väga palju kogemusi oleks, aga no Kent oli selline rahulik, töökas, tasakaalukas, mitte ülevoolavalt emotsionaalne ja pigem võimalikult vähe drama queen. Latiinod ja hispaanlased on hoopis teisest puust tehtud.

Ja Malaga on selles mõttes huvitav linn, et siin on mehi igast rahvusest. Sakslased, prantslased, inglased, itaallased, austraallased, rootslased jne jne. No ja loomulikult hispaanlased. Ja kuigi oma iseloomult on nad kõik erinevad, siis on mingid kindlad iseärasused, mille järgi saad kohe öelda, et nojah…ta on ju hispaanlane ja loomulikult ta tegi nii või käitus naa. Ja mul on siin silmapiiril juba üks teine latiino (ma ise ka ei tea miks ma ennast piinan) ning ta käitub vahepeal just nii, et ma mitte ei saa ütlemata jätta, et see on just sellepärast, et ta Ladina-Ameerikast on. Aga sellest mõni teine kord.

Ma tahan täna hoopis oma hambaarsti lugu südamelt ära saada. Selles mõttes on see sissejuhatus täiega mööda, sest kultuurilistest iseärasustest ei tule absoluutselt sõnakestki juttu, aga vallalise elu valudest küll!

See lugu sai alguse juba oktoobri esimestel nädalatel, kui ma lõpuks ennast kokku võtsin ja hambaarsti juurde minna otsustasin. Eestis sai lastud üks hammas poolikult ära parandada ja ma siis ligi paar kuud hiljem mõtlesin, et kui ma seda ajutise plommi vahetust veel edasi lükkan, siis jään ma üldse ilma oma hambast. Astusin esimesse kõige lähemal asuvasse kliinikusse sisse ning panin aja kirja. Lubasid mul juba sama päeva õhtul hambad üle vaadata. Läksin siis kokku lepitud ajaks kohale. Jube kiire hommik oli olnud ja ma nägin pehmelt öeldes üsna kalts välja. Ilma meigita ja mingite suvaliste riietega, mis ma hommikul unisena põrandalt kokku korjasin. Ma enam täpselt ei mäleta, mis mul seljas oli, sest ma arvan, et mu aju on selle informatsiooni ära blokkinud, aga olukord pidi ikka üsna nutune olema, sest kui mind lõpuks sisse kutsuti, siis ma mäletan väga selgelt seda mõtet, et OMG, mis mul seljas on!

Ja mul oleks igal muul juhul üsna savi olnud, aga see hambaarst oli jalustrabavalt kena. Saate aru! Ükski hambaarst ei tohiks nii kena olla! Riided riieteks, aga ma ju lähen istun sinna ereda lambi alla ja KÕIK on näha. See, et ma oleks juba nädal tagasi pidanud oma kulmudega tegelema ja see, kui pekkis tegelikult mu näonahk on! Mul on endalgi õudne oma nägu liiga lähedalt vaadata! No ja kui see veel piisavalt hirmus ei ole, siis ma pean ju oma suu ka lahti tegema! Oleks ju vinge, kui sealt paistaks vastu imeilus lumivalge hambarida, aga mulle meeldib liigagi palju kohvi ja veini juua. Ja komme süüa…

Igatahes saadeti mind esimese asjana röntgeni juurde ja ma seal kaalusin, et kas oleks väga veider jalga lasta ja uus aeg kokku leppida 😀 Aga tundus juba hilja olevat, seega ma lihtsalt leppisin sellega, et ma nii õudne välja näen ja istusin sinna hambaarsti tooli ja palusin jumalat, et ta ainult mu hambaid vaataks. Selgus, et mul on terve hunnik hambaauke ja ma ei osanudki kuidagi seisukohta võtta. Kas olla kurb, et ma pean 400 järgmiste kuudega oma hammaste peale investeerima või olla õnnelik, et ma nüüd veel mitu korda seda kuuma itaalia kutti näha saan 😀

Aga long story short…ma olin kõrvuni armunud! Läksin siis koju ja tegin seda, mida iga normaalne inimene teeks minu positsioonis. Üritasin teda internetiavarustest üles otsida ja selgeks teha, ega ta juhuslikult hõivatud ei ole. No ja sõbrantsid käskisid pilti ka saata. Või noh. Tegelikult nad tegid ettepaneku järgmine kord koos hambaarstiga selfie teha ettekäändel, et mu blogi lugejad tahavad ka näha, kui kena hambaarst mul on. Seda ma muidugi teha ei julgenud, seega proovisin teda Instagramis üles leida, aga ta konto oli privaatne ning Facebookis oli ainult keegi tema nimekaim. Seega feil!

No ja nõnda ei jäänudki mul muud üle, kui teda Instagarmis jälgima hakata. Natuke veider oli, aga mis mul suure hädaga ja veel suurema hirmuga muud üle jäi. Tegelikult oleks ma võinud sellega paar päeva oodata, sest ma leidsin ta üsna pea ka Tinderist üles. Match made in heaven muidugi ei tulnud ja ta hiljem rääkis mulle, et ta kasutas seda aplikatsiooni ainult siis, kui ta Malagasse kolis, aga no vähemalt sain ma kinnitust, et ta on vallaline. Ja pildid sain ka ära screenshotitud ja sõbrannadele saadetud. 😀

Ma nüüd kerin veits edasi eelmisesse nädalasse. Viimased kaks visiiti olid veel jäänud ning kui ma sellest eelviimasest koju jõudsin, siis ma avastasin, et mul on keel suht puru. Ma ei tea kas ta ise tegi midagi või mina hammustasin suure tuimestusega endal kogemata tüki hambast välja. Aga suht valus oli süüa ja juua ning kui mul muidu oleks sügavalt savi, siis ma mõtlesin, et suht hea ettekääne talle Instagrami kirjutada ja küsida, et kas ma peaksin sellega midagi ette võtma. Ta siis kenasti palus mul järgmine päev kohale minna, et ta saaks selle üle vaadata, aga kuna mul olid seriaali võtted Sevillas, siis vastasin, et pole vast hullu ja elan üle. No ja lisasin, et veini on natuke valus juua, aga saan hakkama, mille peale ta vastas, et tal on väga kahju, et ma niimoodi nädalavahetusele vastu pean minema, aga ehk gini joomine aitab 😀 Ahhhaaa! See on juba sõbralik vestlus, eks ole!

No ja kui ma siis selle nädala esmaspäeval viimasele visiidile kohale läksin, siis ta oli kuidagi EKSTRA sõbralik. Tuli kabinetti ja lõi patsu ja küsis, mida ma nädalavahetusel teen ja millega ma tegelen. Ja rääkis, kuidas talle koristada ja süüa teha meeldib. Ja seda, et tal oli sünnipäev. Ja kui tavaliselt on assistent ka alati kõrval, siis seekord oli ta kogu aeg täiesti üksi. Ja mul oleks olnud nii ideaalne võimalus tema käest küsida, et kas ta minuga välja tahab minna, aga MA EI JUUULGENUUD! Ma mõtlesin, et kuidas ma nii küsin teise inimese töö juures ja kui ta mulle ei ütleb, siis oleks veits mark seal toolis haudvaikuses murtud südamega istuda. Seega ma ei küsinudki! Läksin hoopis koju ja mõtlesin, et kuidas ma ometi nii jänes olen. 

Ja nõnda tulin ma geniaalse idee peale, mis on tegelikult kõige halvem idee üldse, aga mul ei olnud enam midagi kaotada! Ja ma mõtlesin, et kui ma seda ära ei tee, siis ma elu lõpuni kahetsen! Ja nõnda läksin ma koju ja kirjutasin talle Instagramis (jaaaa, ma teaaan, niiiii mage), et ma hea meelega küsiks otse, aga ma näen teda ainult töö juures ja äkki ta tahab minuga välja tulla. No ja siis ma unistasin, kuidas ma temaga välja lähen ja kuidas me mööda rannaliiva päikeseloojangul jalutame ja kuidas me saame rääkida oma põnevat kohtumise lugu ja kuidas mul on varsti suur itaalia perekond ja no nii romantiline, eks ole!?

Ja teate, mis juhtus?? Juhtus see, et ma pean oma hambaarsti vahetama, sest ta 100% nägi mu sõnumit, aga ei vastanud mitte midagi! 😀 Süda murtud noh!

3 kommentaari

  • Nimetu

    V2ga humoorikalt kirjutatud!
    Kahju ka muidugi – tore on m6nda aega pilvedel h6ljuda, aga seda langemise tunnet tean ma ka h2sti!

    Minu viimane hambaarsti kylastus hakkas ysna sarnaselt – saabusin ysna emotsioonitult kohale ja siis avastasin, et p2ris 2ge arst on.. v2ga jube ma ise v2lja ei n2inud, aga hammaste seisukord oli seda hirmsam! Meie lugu l6ppes hetkel mil ma kabinetist lahkusin, aga v2ike flirt kulub ikka marjaks 2ra.

    Kui ta hea arst on, siis tasub ikka edasi k2ia. Proovi olukord naljaks p66rata ja muretuna paista, siis keerutab igast piinlikust olukorrast v2lja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga