hispaania

Nädalavahetusest ja Hispaania meestest

Parem hilja, kui mitte kunagi 😀 Ehk siis eelmise nädalavahetuse draamad.

Nädalavahetus algas sellega, et naabripoiss otsustas oma mõõgaga tuuleveskit mängida ja Chris ostsustas teda just sel hetkel selja tagant ehmatada, mis lõppes loomulikult sellega, et Chris sai vasta vahtimist ning peab nüüd mõnda aega rullis huulega ringi vurama. Oleks see mõõk siis mingi odav Hiina kräpp olnud, aga oli hoopis korralik taparelv ning verd lahmas siia ja sinna ning pool trepikoda tuli selle hädakisa peale kohale. Mis on muidugi tore, sest süda rahul. Kui midagi juhtub, siis abikäsi on küll ja veel. Paar tundi hiljem tuli naabripoiss koos oma isaga veel kord vabandust paluma ning tõi pisut komme ka kaasa, et Chrisi tuju parandada. 

Lappisin Chrisi huulekese korda ning seejärel üritasin ennast kiirelt valmis sättida, sest ees ootas õhtusöök koos ühe Argentiinast pärit tüübiga. Ma tean! Eemale pidin hoidma nendest latiino tüüpidest, aga no ta nii viisakalt lubas mulle õhtusöögi välja teha ja ma mitte ei saanud keelduda. Ma selle nimel veel ütlesin ära ühe parima sõbranna soolaleiva peo kutsele ning jätsin ära ka salsa tunni, sest ammu ilma oli kokku lepitud ja kuidagi totter tundus nüüd viimasel hetkel ära öelda. Kuigi! Hoes before bros. Alati! Aga seekord siis sedamoodi. Juhtus aga hoopis nii, et tüüp ise teatas, et ta ikka ei saa tulla, sest sõber oli motikaga kraavi sõitnud ja nõnda haledalt, et tal emotsioonid nii sassis, et parem ei saaks kokku. See oli ka nii hea vabandus, et ma ei saanud kuidagi solvuda ning lükkasime siis selle õhtusöögi edasi ja ma kiirelt tegin oma plaanid ümber ja vurasin jooksuga salsasse ning hiljem siis ikka sinna soolakale! Seega lõpp hea, kõik hea. Mitte sellel motikaga tüübil, aga noh…mul.

Nii! Nüüd tuleb nädalavahetuse osa, mis mind kohe ERITI närvi ajab! Saate aru. Mul on pisikesed unistused eks ole, mis ma siin Hispaanias teha tahan, aga enamus nendest jääb pidevalt selle taha kinni, et mul ei ole autot.

  • Ma tahan minna seeni korjama
  • Ma tahan minna mandleid korjama
  • Ma tahan minna kastanimetsa värvilisi lehti vaatama

Ja kõik! No ei ole ju palju asju, aga neid saab teha AINULT praegu, sest paari nädala pärast ei ole enam mandleid ja ei ole enam värvilisi lehti ja siis ma pean jälle järgmist aastat ootama.

No igatahes leppisime ühe tüübiga kokku, et pühapäeval lähme siis sinna kastanimetsa. Kõigepealt ma muidugi ütlesin talle, et lähme kohe, aga teate…need Hispaania mehed ei ole kohe üldse spontaansed ja seega ei suuda nad mitte kuhugi KOHE minna. Ja ta ise pakkus mulle välja, et lähme siis pühapäeval. Ja selle nimel ma õppisin nagu segane koos lastega, käisin shoppamas, et neil ikka hunnikutes head ja paremat oleks nosida sel ajal, kui ma mööda kastanimetsa ilu jooksen ja noh…toad koristasin ära, et neil ikka mõnus oleks mööda puhtaid põrandaid tatsata ja puha. Kõik tegin laupäeval ära. Ainult selle nimel, et siis pühapäeval metsa minna. Nagu planeeritud oli, eks ole. Isegi magama läksin vara, kuigi oleks tahtnud hoopis välja minna. Aga no selle kuradi metsa nimel. Et ma oleks puhanud ja värske, kui ma neid imelisi kollaseid lehekesi põrnitsen. 

Veel õhtul küsisin, et kuna stardime. Ta teatas, et temprano. Ma küsisin, et mis kell temprano? Ta ei vastanud. Aga no ma siis ise mõtlesin, et kell 9 olen ma juba üleval ja valmis. Ja olingi. Ilusti kirjutasin, et tere hommikust ja et kuna minek on. Vaikus. Tunnikese pärast kirjutasin uuesti, et ma siin täiesti ootel ja võin kasvõi kohe uksest välja astuda. VAIKUUUS! Ah sa jutt, kuidas mul korraga kogu maailma masendus õlgadele langes. Nii ilus ilm oli! Sõbranna juba ka kirjutas, et mis teeme täna. Ma ju ei saanud öelda talle veel midagi, sest äkki ikka on sinna metsa minek. Ütlesin, et tunni pärast kirjutan. Lõpuks helistasin siis tüübile ja ta magas!!!!! Ja küsis, et mis plaan?! Mida. Metsa? Enam ei jõua ju. NO SHIT SHERLOCK! Ma olin selleks hetkeks nii kettas, sest mul juba peas oli sündinud plaan number kaks…minna maailma kõige ilusamasse külakesse, aga sinna ka enam ei jõudnud! Kuhugi ei jõudnud. Kell kuus on pime juba ju!

Seega kiirelt tegime plaani hoopis minna Malagas asuvasse San Anton mäe otsa minna, mis on muidugi ka väga kena ja terve Malaga on kenasti näha, aga see ei ole ikkagi kastanimets, kus päikesekiired läbi kuldkollaste lehtede helendavad. Aga noh. Midagigi. Ja nagu ma ütlesin, siis hoes before bros ja nõnda läksimegi Marju ja Anna-Liisaga. 

Minu Malaga

Igatahes. Sushi, vein ja rendiautod ei ole mind kunagi alt vedanud, seega ma lähen parem ise järgmine nädal seda metsa imetlema. #foreveralone

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga