Elu

Kuidas mul õnnestus lapsed vabatahtlikud pesu pesema panna

Ma olen varem ka siin blogis maininud, et mul on ideaalsed lapsed. Nad on sõnakuulelikud ja kohusetundlikud. Nad ei vingu, kui on vaja õppida, nad ei mossita, kui ma käsen neil oma tuba koristada, nad on viisakad, heasüdamlikud, tähelepanelikud, kaastundlikud ja väga andekad lapsed. Ma endiselt imestan, kui head suhtlejad nad on ning kui kartmatult nad uusi tuttavaid leiavad. Näiteks ühes õmbluspoes, mis koolist koju tulles tee peale jääb, on nad võitnud kõikide kuttide südamed! Käivad seal kõigile patsu löömas ning oma koolipäevast rääkimas. Nad on seal nagu superstaarid. Kõik jätavad oma töö pooleli, et nendega paar sõna rääkida.

Siin peab nüüd mingi aga tulema, eks ole! 😀 Meil on kodus väga vähe reegleid. Ma ei ole kunagi pannud ajalimiiti teleka vaatamisele. Öelge, mida tahes, aga tänu multikatele on mõlemad lapsed päris heal tasemel inglise keele selgeks saanud. Vahel lisandub ka mõni hirmnaljakas väljend, nagu “Oh my gosh, mooom!” 😀 Aga põhimõtteliselt on lapsed mul juba kolm keelt selgeks saanud ja see on väga äge! Lisaks nendele õpib Chris koolis ka prantsuse keelt ja ma ei saaks emana uhkem olla. No ja lisaks teleka vaatamisele luban ma neil ka Playstationit mängida ja no ei käi kaikaga neid sealt eest ära ajamas. Nad on mõistlikud poisid ja eelistavad ikkagi iga kell oma superkangelaste kostüümides õue minna naabripoisiga tagaajamist mängima. Seega kõik kontrolli all.

Meil kodus täpselt kolm reeglit. Oma toad peavad korras olema, mustad nõud peavad kraanikaussi jõudma ning kodutööd peavad tehtud olema. Kõik! No ja kui nad eile vaidlema hakkasid selle üle, mida telekast vaadata ja ma olukorda lahendama läksin ning elutoale pilgu peale heitsin, siis mul jooksid kõik kuulid kokku ja heasüdamlikust emast sai korraga kuri tuld purskav krokodill. Elutuba ei näinud enam üldse elutoa moodi välja. See oli pigem nagu Legoland! Oleks see siis ainuke probleem olnud! Lisaks legodele vedeles kõikjal mänguasju, musti riideid, tasse, taldrikuid ja Kennethi kummikud ilutsesid ka mingil põhjusel keset seda segadust. Mul sõna otseses mõttes käis mingi klõps läbi ja ma viskasin absoluutselt kõik nende laiali jäetud asjad(jaa, nõud ja jogurtitopsid ka :D) keset elutoa põrandat, et neile selgeks teha, kui korras kõik oleks, kui nad natukenegi koristada viitsiksid.

Mõlemad lapsed hakkasid nutma, mille peale mina teatasin, et ainuke inimene, kes praegu nutma peaks, olen mina! No tahaks ka mõni õhtu äkki teleka eest istuda ja teed juua, aga kuidas ma seda teen, kui mul pole isegi kohta, kuhu diivani peal istuda ja jalgu ka laua peale panna ei saa, sest see on kaetud mustade nõude, legode ja jogurtitopsidega. Ja tahaks vahel elutuba nii koristada, et ma ei pea pool aega kullipilguga pisikesi legojuppe kokku korjama, et jumala eest midagi tolmuimejasse ei tõmbaks. Ja tahaks vahel lihtsalt pesumasina käima panna ilma, et ma peaks laste toas riidehunnikutes sobrama ja no ausalt ei taha igat hilpu üle nuusutada, et veenduda, kas on must või ei ole. Lapsed muidugi usinasti koristasid kogu jama kokku ning mina tegin samal ajal uue reegli. Ehk siis! Toad peavad korras olema, nõud PEAVAD kraanikausis olema (veel parem, kui ise ära ka peseks) ja mustad riided peavad pesumasinasse jõudma. Ja kui nad sellega hakkama ei saa, siis läheb telekas kinni.

Igatahes said toad korda ja lapsed olid väga kaastundlikud ning lubasid mõlemad edaspidi pesumasina käima panemise ka ära õppida, et mul vähem muresid oleks 😀 Kui nad nüüd veel nõusid ka pesema hakkaks, siis oleks elu nagu lill 😀

Mis reeglid teil kodus lastele on? Mida teie teinud olete, kui lapsed neile antud ülesandeid ei täida?

Eriti aktiivne olen Instagramis ja Facebooki õnnestub ka vahel midagi toredat panna 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga