hispaania

Kõik head mehed on hõivatud ja kompostitõugud

See pealkiri on kuidagi nii mööda, aga no mis ma teha saan, et mul täna mõlema teemaga tegeleda tuli!

Juba väga pikka aega kükitas mul kusagil sügaval sisimas mõte, et ma tahan olla parem inimene ja hakata prügi sorteerima. Esiteks keskkond ja muu selline. Teate küll! Ja teiseks on plastiku, papi, klaasi ja orgaanilise sodi prügikastid  mulle palju lähemal, kui “viska kõik siia” prügikastid. Vähem jalavaeva, eks ole! Laisa inimese unistus.

Lõpuks ma jõudsin nii kaugele, et küsisin Facebookis nõu, kuidas see prügi sorteerimine kõige paremini lahendada. Sain hunnikutes häid pilte ning leidsin ka lahenduse, mis mulle kõige paremini sobib. Ostsin IKEA-st kraami kokku ning laenasin (see tähendab muidugi seda, et ta ei saa seda kunagi tagasi) sõbranna käest ämbri ning teekond sai alata!

Hetkeseisuga on mul 4 erinevat prügikasti. Plastiku, papi ja orgaanilise prügi jaoks ja siis üks, kuhu läheb “ma ei tea, kuhu seda panna” pürgi. Klaasi tekib mul üsna vähe, seega see läheb lihtsalt kraanikausi all asuvasse kappi.  Lapsed võtsin väga kiirelt uue süsteemi omaks ning hea meelega pesevad oma jogurtitopse, et neid siis jalaga lömastada. 

"Viska kõik siia" pürgikast ja kompostiämber
“Viska kõik siia” pürgikast ja kompostiämber

Mina olen jälle rahul selle üle, kui harva ma prügi välja pean viima. Nädal on möödas ning prügihunnikud kasvavad väga aeglaselt. Eelkõige sellepärast, et ma varem väga ei viitsinud pappi ja plastikut kokku pressida ja seega piisas kahest helbepakist, munarestist ja piimapudelist, et prügikast juba üle hakkaks ajama. Ja noh! Parema inimese tunne on ka. Uhkusega vaatan enda nelja prügikasti ja mõtlen, et küll ma olen ikka tubli, et ära tegin ja veel uhkem tunne on siis, kui ma mõtlen sellele, et ehk lapsed võtavad kunagi kodust kaasa selle harjumuse ja noh..siis nende lapsed ja…Tekitab sellise sooja tunde enda sisse.

Aga pealkirja juurde tagasi. Kõige tähtsam oli minu jaoks orgaanilise prügi jaoks mõeldud ämbrike. Seda tekib mul kõige rohkem. Pärast liitri apelsinimahla pressimist oli mul juba veerand prügikastist täidetud. Pluss kartulikoored, munakoored, sibulakoored ja muidugi kõik need “ma ei jõua seda viimast kartulit ära süüa” ja “ma oskan endiselt ainult suurperele süüa teha” toidujäätmed. Seega must have!

Ja nagu ma juba mainisin, siis nõnda ma “laenasingi” naabri käest ämbri ja olin uhke ja õnnelik ja puha. KUNI TÄNASENI! Ma saan aru, et ma olen alles teekonna alguses ja mul on veel palju õppida.. Aga see hetk, kui ma täna pähklikoori sinna ämbrisse viskama läksin ja avastasin, et mu käe peal on mingi valge ussike ja seejärel märkasin, et prügikasti sisu on ellu ärganud ja ma peaaegu sinna samma ropsima oleks hakanud, siis tekkis korra mõte küll, et ma kas see kõik on ikka seda väärt. 

Viskasin selle kaane sinna peale tagasi ja hingasin sügavalt sisse ja välja samal ajal endale korrutades, et sa oled täiskasvanud naine ja need on AINULT miljon väikest ussikest ja et sul ei ole mitte kedagi, kes selle töö sinu eest ära teeks ja sa EI SAA seda asja koristamata jätta (PS! Ma ausalt sekundiks mõtlesin, et äkki lapsed teevad ära 😀 :D)! 

Krabasin siis naabri juurest kummikindad(ja halasin, kui õudne elu mul on) ja tõmbasin selle jama kokku. Ikka veel kaaludes, kas see hea inimese tunne on seda väärt, kui ma mingeid elukaid kraanikausist alla pean uhama. Ja no ämber ei mahtunud kraanikaussi ja ma pidin seda vannitoas pesema ja siis samal ajal mõtlesin, et äkki need elukad roomavad sealt just siis välja, kui ma pessu lähen. No ja veel miljon täiesti ebaloogilist mõtet. Et raudselt mõni on mu jala peal. Ja ma päriselt ka tundsin, et keegi on. Või mu peas. Või just mu kõrva ronimas. Õõõõõõh! Aga ära tegin! #soproud

Nüüd ma olen juba maha rahunenud ja edaspidi tühjendan ämbrit lihtsalt tihemini. Kust mina pidin teadma, et nädalaga mingid ussikesed sinna elama kolivad!? No nüüd tean igatahes. Mingid tõugukesed või ma ei tea kes kindlasti ei pane mind loobuma!

Ahjaa. Nüüd see hispaania keele õpetaja teema. Ma alustasin oma õpinguid A1 grupis, kus õpetajaks oli üks tore minuga sama vana hispaanlanna Nuria. Aga ta otsustas, et see grupp on minu jaoks ikka liiga madal ja seega ta tõstis mind ümber A2 gruppi. Mis on tore, eks ole? Tegelikult ongi tore, aga selgus, et uueks õpetajaks osutus tumepruunide silmade ja lokkis juustega latiino. LATIINO! Kes on juhtumis ka ünsa vaimukas ja viisakas ja peaaegu vegan ja hästi tolerantne ja mida kõike muud! No selline hea inimene 😀 hot-teacher

Alguses ma mõtlesin et lihtsalt tore, kui saab lisaks keele õppimisele ka midagi ilusat vaadata, aga mingi hetk tekkis idee, et äkki kutsuks tüübi välja ja mine tea…võib olla ma ikkagi ei ole #foreveralone 😀 Ja see mõte ei tekkinud päris niisama! Ta tegi selliseid kommentaare, mis jätsid mulle mulje (või on minu aju lihtsalt tiinekate armastusfilme vaadates liiga pehmeks läinud), et äkki tal on mingi teema minuga. Ma oleks muidugi pidanud paremini teadma pärast oma 6 kuud kestnud suhet kolumblasega! 😀

Noh! Ütleme siis nii, et aitäh Mark Zuckerberg, et sa Facebooki tegid ja et mul on võimalus inimesi stalkida, sest just seda ma täna tegin ja loomulikult on ta juba aastaid suhtes! Kujutate ette, kui piinlik oleks olnud, kui ma oleks teda välja kutsunud ja siis ta oleks öelnud, et sorry, mul on tüdruksõber ja ma oleks pärast seda pidanud seal tundides edasi käima ja talle iga kord otsa vaatama ja mõtlema, et kuidas ma küll nii ämbrisse astusin 😀 Taaskord pidin ma tõdema, et kõik head mehed on juba kas hõivatud või geid, seega mulle ei jää midagi üle 😀 

Happened+_9bccdd667d0234f7a3317de0c60180f8

PS! Mul on siiamaani tunne, et need ussikesed roomavad mu peal. #help

Eriti aktiivne olen ma Instagramis. Facebookis olen ka 🙂

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga