Liisbett reisib

Kuidas me öö praami tekil toolide peal magasime. Ja Meteora.

9. sept. 2018
fullsizeoutput_f2c

Me olime sadamas kindlasti ühed esimestest. Me arvasime, et me oleme nüüd targemad. Tegelikult ei õpi aga paari praamisõiduga mitte midagi 😀 Ma kohe seletan, mida ma sellega mõtlen!

Esimene praamisõit Ateenast Milosesse magasin ma teki põrandal. Sõit oli tegelikult vast maksimaalselt 4 tundi, aga ma kuidagi ootamatult väsisin ära ja kustusin sinna samma, kus ma parasjagu istusin. Naiste wc ühel pool ja teki uks teisel pool. 

Teine praamisõit läks väga hästi ning kuna me olime ühed esimestest praamil, siis õnnestus meil mega suur diivan skoorida!

Ja nüüd! Kui praam lõpuks väikese hilinemisega kohale jõudis, siis inimesed JOOKSID praamile. Meie ka! Teadagi miks! Keegi ei taha ju põrandal magada. Ja eriti siis, kui see on ööpraam. Startisime 22.30 ja Ateenasse pidime jõudma 5.30 hommikul. Mis aga juhtus oli see, et praam oli inimesi juba nii täis, et isegi põrandal ei olnud enam ruumi! Mitte kusagil ei olnud ruumi. Me olime arvestanud sellega, et võib juhtuda, et me ei leia tooli või diivanit, aga et me isegi põrandale ei mahu…see oli üllatus. Me surusime end läbi masside ja meeleheitlikult otsisime mõnda vaba ruumi. Põrandal. Trepi all. Trepi peal. ÜKSKÕIK KUS! 

Jõudsime nii mööda laeva ringi joostes(sest ÄKKI kusagil midagi ikka on ja ilma ei taha ju jääda) lõpuks teki peale. Lained olid mega suured ja õhk oli mereveest soolane. Ainsad kaks vaba tooli olid laeva ahtris. Vaatasime, mõtlesime ja viskasime kotid kiirelt peale. Mõlemad toolid olid märjad, mis ennustas meile juba ette, et ega me seal magades ka kuivaks jää! Aga no me tahtsime magada ju. Mis see natuke merevett ikka kahele tugevale Eesti tütarlapsele teeb. Ega me suhkrust tehtud ei ole ju.

Aga me olime valmis selleks, et palju magada ei saa. Anna-Liisa olid valmis ka selleks, et suuremate lainetega ta sealt toolilt minema lendab. Mina olin valmis selleks, et mingi hetk avamerel lendab mõni suurem laine peale meile. Aga need toolid olid just õige pikkusega ja uni tuli kiirelt! Mingi hetk öösel ma ärkasin üles, sest mu jalad külmetasid. Tõmbasin enda oma pika kleidi seelikuks selga(ja nägin oma pusa, teksatagi ja pika musta kleidiga välja nagu kodutu), pakkisin lahti telgi, mille ühe poole panin endale alla ja katte tõmbasin tekiks peale ja jäin uuesti magama. Seal oli tõesti mugavam, kui Milosel selle konarliku pinna peal telgis magades. Me hiljem arutasime, et see oli üks mõnusamaid öid une mõttes. Värske õhk ja kerge õõtsumine. 

Äratus oli liiga vara! Naljakas, kuidas igale poole jäime pidevalt hiljaks, aga kui me päriselt tahaks hiljaks jääda, siis jõuame tund varem! Seega poole kuue asemel jõudsime sadamasse pool 5! 

Praami pealt läksime metroosse. Kõik seisis seal veel. Esimene metroo pidi sõitu alustama kell 5. Kõik inimesed olid segaduses, sest piletimasinad ei töötanud. Üksainus tööline oli oma postil, aga ta ei jõudnud piisava kiirusega pileteid müüa. Aga väravad olid juba lahti. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis Ateenas on mingi jama nendega ja seega saab ilma piletita läbi. Mitte igal pool…aga seal küll! Ma vaatasin netist metroo aegu ning hõikasin Anna-Liisale, et 3 minuti pärast on minek. Ja pilet las jäädagi, sest muidu me jääme maha. Ja nii oligi. Tundus, et need piletimasinad läksid siis tööle, kui esimene metroo liikuma hakkas, sest nii mõnigi veel proovis järele joosta. Ausad ja tublid kodanikud jäid maha..ainult meisugused pätid said peale 😀

PS! Metroo süsteem Ateenas tundub olevat väga mugav ja lihtne. Ma ütlen tundub, sest ma kasutasin metrood ainult kolm korda, aga arvestades, et meil oli vaja ümber istuda ning Ateenas on kolm erinevat liini ning meil ei kaasnenud sellega ühtegi probleemi, siis ma usun, et ka kõige suuremale udupeale täiesti arusaadav süsteem. 

Igatahes! Oodates järgmist metrood vaatasin ma taaskord rongipileteid üle ning avastasin korraga, et OHHH SHIIIT! Pileteid pole ju! Ma ei tea, kuidas ma seda varem ei märganud! Otsustasime, et küsime rongijaamast üle ning kui tõesti ei ole pileteid, siis mõtleme midagi muud välja. Piletionu oli mega viisakas ning ütles, et seisupileteid ikka saab ning kuna seal on nii palju peatuseid (ta väga rõhutas seda, et peatuseid on NIII PALJUU!), siis kindlasti saame mingi hetk istuma ka. 

Natuke lõime aega surnuks rongijaama kohvikus, kus ei olnud taaskord ühtegi pistikut (ma ei ole nii palju vaeva oma telefoni laadimisega veel kusagil näinud) ning ma viimases hädas andsin oma telefoni leti taha laadima 😀 Ta küll natuke tundus pahur selle üle, aga vähemalt ikkagi pani laadima. Ahjaa…netti saime ka lõpuks. Selle wifiga on ka siin sada jama 😀

Perrool oli vähemalt sada inimest ja me olime täiesti veendunud, et me istuma ei saa! Ma juba kujutasin ette, kuidas ma kusagil põrandal(jälle) magada proovin või siis hullemal juhul 5 tundi seisma pean. Läksime rongi, panime oma pagasi ära ning siis jälgisime kullipilguga, mis toimub. Üks oli kindel. Me ei ole ainsad, kellel seisupiletid on. Nii mõnigi oli sunnitud püsti tulema ja uue vaba koha otsima. Meie plaan oli vabad kohad siis otsida, kui rong liikuma hakkab. Ja uskuge või mitte, aga kaks kõrvuti istet jäi vabaks! Esimed kolm peatust oli küll pidevalt selline tunne, et kohe tuleb keegi ja ajab meid minema, aga ei tulnud. Lõpuni välja ei tulnud! Milline vedamine.

Ateena rongijaamas

Ateena rongijaamas

Rongisõit venis muidugi. Me juba rongi peal otsustasime, et vähemalt kolm päeva oleme koha peal. Ei mingeid busse, ronge, laevu ega autosid. Ei taha enam kusagil karbis kinni istuda. 

Kui me kohale jõudsime! Aaaah! Nii imeline! Nii ilus! Ma ei oskagi seda atmosfääri sõnadesse panna, aga kõik on lihtsalt…nagu muinasjutus.

fullsizeoutput_f26

fullsizeoutput_f23

Käisime kõigepealt söömas ja siin on nii kodune toit. Nagu oleks vanaema juures lõunatamas. Lihapallid ja kartul. Või kartulivorm hakkliha ja juustuga. Või täidetud paprikad. Ja muidugi pool liitrit majaveini 4 euro eest. Elu on ilus siin, sõbrad! 

Veini? Ikka!

Veini? Ikka!

Ma ei oska söögist pilte teha :D Aga hea oli!

Ma ei oska söögist pilte teha 😀 Aga hea oli!

Teel kämpingusse ei jõudnud ma taaskord ära ahhetada, et kõikjal on viinamarjad ja viigimarjapuud. Kõnnid, naudid imelist loodust ja siis haarad siit viigimarja, sealt peoga punaseid viinamarju ja teiselt poolt teed valgeid. Ja siis nopid natuke karusmarju ja noh..elu on nõnda nii ilus! Ma vist juba ütlesin seda, aga nii on! Kui ma Hispaaniasse kolima hakkasin, siis ma mõtlesin, et siin on ka nii, et haarad siit apelsini ja korjad maasikaid kõrvale. Haaah! Kuidas ma küll eksisin! Haarad apelsini, hakkad koorima, pistad suhu ja susver kui mõru. Kõikjal mõrud apelsinid. Piinamine, ma ütlen! 

Granaatõunad olid ka!

Granaatõunad olid ka!

Alustasime sellest, et hüppasime infopunktist läbi ning küsisime nõu. Kuhu minna, kas on veel mõni kämping, äkki on kaarte pakkuda mägedesse. Kõike oli ja kõike sai. Selgus ka see, et kui me tahame näiteks öö mägedes veeta, siis lähedal asuvas bussijaamas on pakihoid ainult üks euro. Ja hoia neid pakke seal kaua tahad. Läksime sealt ka kiirelt läbi ning veendusime, et nii tõesti on. Infopunkti tööline küll soovitas meil mõnda hostelisse minna, aga me valisime ikka telkimise variandi. Ikkagi kõige odavam!

Viisime oma asjad kämpingusse, mis on linnast pisut üle kilomeetri jalutuskäiku. Valisime telgile koha. Imestasime, kui odav siin ikka telkida on(8 eurot öö inimese kohta). Käisime pesus ning pesime riideid ja loomulikult laadisime telefone. Ja siis juba uuesti teele. Meteora on kindlasti matkasõbra unistus ja vaatamata väsimusele otsustasime juba esimest õhtust päikeseloojangu aega ära kasutada ning kõige lihtsama raja läbi kõndida, millest me esimese hooga muidugi mööda panime ja hoopis üsna keerulisele rajale sattusime aga hiljem ikka üles leidsime. See lihtne rada ei olnud ka lihtne tegelikult. Üsna pikk ja väsitav tõus, aga kindlasti pingutust väärt. Panen siia nüüd mõned pildid, et see jutt liiga pikaks ei veniks.

fullsizeoutput_f28

fullsizeoutput_f29

fullsizeoutput_973

Anna-Liisa ütles, et mina kassina :D

Anna-Liisa ütles, et mina kassina 😀

fullsizeoutput_f2e

Veel üks kiisu!!

Veel üks kiisu!!

IMG_0983

Õhtu lõppes poeskäiguga ning kämpingu kohvikus õudsat männimaitselist veini “nautides”. Uuuh! Kes mõtles välja, et teeks veini ja maitsestaks seda männivaiguga?? Kes? Kellele aga männimaitse meeldib, siis Retsina on sinu jaoks!

Eriti aktiivne olen ma Instagramis. Facebookis olen ka 🙂

 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply