Liisbett reisib

Ateena ei olegi ilus? :O

Ma olen lõpuks tagasi Malagas! 6 nädalat olin eemal ja nüüd on aeg teid kõiki reisipostituste ja piltidega üle valada. Kes ei taha kuulda mitte midagi Kreekast ja Bulgaariast, siis pole mul teile paar nädalat midagi pakkuda 😀 Sorri!

Reis algas nii nagu mul peaaegu kõik lennud. Ehk siis sellega, et esimene lend hilines täpselt nii palju, et terve lend tuli pöidlad, varbad ja igaks juhuks hambad ka ristis hoidma. Kolm korda küsisin erinevate stjuuardesside käest, et kas ma ikka jõuan õigeks ajaks Riiga. Pidavat jõudma, aga no kunagi ei tea ju. Kui lennuk lõpuks maandus, siis pooltel oli juba enne tulede kustumist rihmad lahti. Ma ei olnud ilmselgelt ainuke, kes jooksusammul läbi lennujaama pidi jooksma. 

Õnneks polnud mul järgmise väravani pikk tee minna ning kohale jõudes selgus, et boarding pole alanud. Inimesed juba istusid värava ees, aga leti taga polnud kedagi ning ekraanide tuledki olid kustus. Seega kõik kontrolli all! Aga oot! Kus mu reisikaaslane on? Mina tulin Tallinnast ja tema Londonist, aga meie lennud pidid täpselt samal ajal Riias maanduma. Vaatasin ringi…ühtegi blondi ma ei silmanud. Mõtlesin, et küll ta kohe tuleb ning istusin ka teiste sekka maha. Möödus 5 minutit…10…15! Kus ta on?

Vaikselt hakkasin juba pabistama. Ekraanid läksid põlema. ATEENA! Ok! Olen ikka õiges väravas, aga kus Anna-Liisa on. Kontrollisin lende ning selgus, et tema lennuk pidavat juba ammu Riias maanudnud olema. Kirjutasin talle, et kus ta on…aga vastust ei tulnud. Kuni lõpuks…”Maandusin, uksed veel kinni!” Huhh! Vähemalt on ta juba lennujaamas. Kirjutasin talle vastu, et kõik kontrolli all..boarding pole veel alanud. Möödus jälle 5..10…15 minutit. Boarding algas, Anna-Liisat ikka ei olnud. Boarding algas. Ma juba mõtlesin oma peas, et mida ma neile ütlen, et nad väravat kinni ei paneks. Veel viimased 10 inimest seisid järjekorras. Vahel jälle mõni jooksuga tuli, aga mitte Anna-Liisa. 

Ja siis ta tuli! Jooksuga. Meil oli plaanis see tunnike vaba aega lennujaamas veini juua ning juttu ajada, aga no eks me siis teeme seda Ateenas.  Me broneerisime küll koos, aga teate küll neid odavlende..Anna-Liisa istus vähemalt 5 rida tagapool. 

Ateenasse jõudsime natuke enne kella kolme. Õnneks ei juhtunud sama asi, mis Marseilles, kus natuke pärast südaööd ei liikunud enam ühtegi masinat peale taksode kesklinna poole. Bussid liikusid iga paarikümne minuti tagant. Ostsime piletid (lennujaamast kesklinna 6 eurot) ja kohe veeres ka buss ette. Selline vana. Kole. Roostetav. Tikutops! Aga mida ma kurdan, kui midagi ikkagi liigub! Istusime peale ning ma ausalt ei mäleta, et mul kunagi bussis nii hirmus sõita oleks olnud. See krägises ja krigises nii et uksed värisesid. Meie kohal oli katuseluuk, mis tundus kohe-kohe meile kaela lendavat. Veel viimane polt hoidis seda kupatust kinni. Õnneks läks kõik hästi ning juba paarikümne minutiga olime kesklinnas.

 

Tänasime õnne, et me selle bussiga enam uuesti sõitma ei pea, sest tagasilend oli meil Sofia lennujaamast. Kui oleks teisiti olnud, siis ma oleks parem taksoga sõitnud! 😀 Meie hotell oli poole tunni jalutuskäigu kaugusel. Mõtlesime, et jalutame. Pole ju pikk maa. Ja siis! ATEENA! Kuidas ma kujutasin seda linna teisiti ette. Sambad ja veel sambaid. Ja ilusad majad. Ja selline…imeline iidne linn!

Ma arvasin, et ehk midagi sellist?!
Ma arvasin, et ehk midagi sellist?!

Päris Ateena ei olnud selline! Päris Ateena oli hirmus. Vanad nõukaaegsed paneelmajad. Põlenud paneelmajad. Suurte roostes naeltega kinni löödud aknad. Täis soditud majad, bussid, rongid. Kodutud koerad. Pikad ja koledad tänavad, kus veel mõni üksik ellu jäänud ettevõte. Nende vahel just need samad kinni löödud uksed ja aknad. Oeh.

Kõndisime kiiresti, sest kõik ju ei maganud. Narkomaanid ja prostituudid ei maganud. Keerasime tänav enne prostituute majade vahele ning vältisime veel paari kõvas joobes noorukit ning lõpuks leidsime oma hosteli üles! Oli teine…täpselt selline, nagu see hind, mis me maksime 😀 52 eurot kaks ööd. Mida muud, kui vana laguneva mööbli ja kanepipläru kapipõhjas ikka sealt oodata oli 😀 

Aga noh. Mida mul ikka vinguda. Voodi ju oli ja magada sai! Ja magama me ka läksime ning lubasime, et enam siin öösel välja ei lähe. Homme juba Acropolis ja Ateena vanalinn 🙂

Eriti aktiivne olen ma Instagramis. Facebookis olen ka 🙂

 

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga