Minu Malaga

Lõpuaktusest ja kurjast naabrimutist

Poistel oli eile koolis lõpuaktus! Ehk siis selle aastaga ühel pool…või kas ikka on!? Reedeni tuleb ikka koolis käia. Ma juba eelmine aasta mõtlesin, et miks nad piinavad lapsi ja teevad aktuse keset nädalat! Teeks siis reedel. Nii, et aktusega lõpetakski pidulikult kooliaasta! Aga ju siis neil on omad põhjused. Mina lihtsalt pole veel aru saanud.

Lõpuaktus tähendab siin alati seda, et on mingeid spetsiaalseid riideid vaja. Kui Eestis on lihtsalt pidulikud riided, siis siin on kindel dresscode. Näiteks eelmine aasta olid punased t-särgid. See aasta teksapüksid ja t-särk. Ja mitte lihtsalt ükskõik, milline t-särk. Chrisil läks vaja musta ja Kennethil valget.

Ehk siis umbes paar päeva enne lõpupidu(sest ma ju ei suuda õigel ajal midagi ära teha) jooksin mina mööda poode! Kõigepealt ostsin mõlemale pikad teksapüksid ja olin super õnnelik, et nüüd asi aetud! Siis aga lugesin korralikult seda sildikest, mis koolist kaasa anti ja sain aru, et LÜHIKESI teksapükse oli vaja ju. Iseenesest loogiline! Väljas  on umbes 27 kraadi ja kes see ikka pikkade pükstega tantsida tahab? Seega veel päev enne said need ka ostetud. Ja siis veel sama päev pärast kooli käisime Chrisile musta t-särki ostmas, sest ma avastasin, et see on väikseks jäänud, mis meil juba olemas oli. Ja saate aru! Mul oli vaja tavalist musta t-särki. Ilma piltideta! Kollaseid, punaseid, rohelisi, siniseid, valgeid. Kõike oli! Aga musta ei olnud. Või kui oli, siis ei olnud õiget suurust. Lõpuks leidsime Zara tüdrukute osakonnast.

Zara girls...
Zara girls…

Ma olen tegelikult varem ka poistele tüdrukute osakonnast riideid jahtinud, sest nad on üsna peenikesed mul! Ja siis iga kord pean pettuma, et nii äge jakk, aga sisemine vooderdus on tehtud roosat värvi kuldsete südametega. No mille jaoks? Või siis kusagile väljapoole pandud sildike “LeftiesGIRLS”. Seekord oli ka tegelikult sees sildi peale Zara girls pandud, aga mul oli üsna suva sellest! Lihtsalt kamoon! Ma saan aru, et tüdrukute ja poiste osakond eraldi. Aga ma vahel leian tüdrukute osakonnast nii ägeda stiiliga riideid, aga kogu aeg on miskit seal küljes, mis kohe karjub, et SEE ON MÕELDUD TÜÜÜDRUKUUTELEEE!

Lunch break
Lunch break

Igatahes oli kõik lõpuks valmis! Käisime veel väljas söömas, et ei peaks kodus enam sellega tegelema. Niigi oli vaja veel küüned lõigata, soengud korda, riided triikida. Ennast ka korda teha! Ja siis kodus avastasin, et JOHHAIDII! Ma ju hommik otsa koristasin, sest Kent oli tulemas. Ja ma olin NII hästi koristanud, et ma tegin ühest kotist prügikoti, kus Chrisi uued teksad sees olid ja haarasin enne kooli minekut kaasa ja viskasin ära need! Jooksin kiirelt üles naabri juurde, haarasin tema käest prügikoti (sest imelik ju prügikastidesse sobrama minna ilma prügikotita :D) ja lidusin prügikastide juurde. Ja saate aru! Ma jäin hiljaks. Prügiauto oli just mõni minut tagasi kõik prügikastid tühjendanud. EPIC FAIL! Rääkisin siis Chrisile, kui rumal ma olin ja ta hakkas nutma! Ja ütles, et need olid nii ägedad teksapüksid ja miks ma nii nüüd siis tegin. Seletasin talle, et vahel juhtub ja pükste pärast ei tasu nutta. Need ju asendatavad. Aga no sellist jama pole küll varem elus ette tulnud 😀 Tutikad siltidega püksid viskasin minema 😀

Juhtub! Kell 6 startisime kooli juurde. Lapsed  muretsesid, et äkki Kent ei jõua õigeks ajaks kohale ja jääbki nende esinemisest ilma ja korrutasid mulle nagu papagoid, et kui issi ei jõua, siis vaata, et sa filmid meid! Et ära unusta onju! Filmi meid siis. Issi peab ka nägema. Õnneks maandus Kenti lennuk tund enne aktust ning Malaga lennujaam on linnale nii lähedal, et sealt jõudis ta kenasti täpselt õigeks ajaks kohale. Mul oli üldse nii hea meel, et ta tuli, sest eelmine aasta ma olin üksi laste lõpupeol. Kui kogu pere koos, siis ikka tunne palju mõnusam!

Leidsin Kenti üles :D
Leidsin Kenti üles 😀

Aktus ise oli selles mõttes nigelasti planeeritud, et Hispaania jalkamänguga täpselt samal päeval. Aktus algas kell 18.30 ja jalka kell 20.00. Ja kui eelmine aasta oli ikka enamus rahvast lõpuni kohal, siis see aasta oli nii, et kohe, kui oma laps ära esines, siis pandi jooksu. Me ise samamoodi!

Aga aktus oli IMELINE! Ruumi oli vähe ja istuda ei olnud kusagil(täpselt nagu eelmine aasta). Laste lavale minek võttis pidevalt mega palju aega. Ei ole nii, nagu Eestis, et kõik on sekundi pealt korraldatud. Et 3…2…1…NÜÜD! Hästi palju ajakulukat sagimist. AGA! See energia, mis seal ruumis oli! MEGA! Ja kui oma lapsed lavale läksid! See emotsioon. See rõõm nende näos!

#soproudmom
#soproudmom

Laste tantsukavad olid lihtsalt nii ägedasti kokku pandud! Ja see, kuidas kõik lapsed lava ees kaasa tantsisid. Ja mul ausalt ei ole lihtsalt sõnu neid emotsioone kirjeldamaks. Ma panen mingi hetk vidod ka nende kavadest üles! Kohe, kui ma saan pihta, kuidas Samsungi telefoni oma Macbookiga ühendada 😀 😀 😀

Kohe, kui lapsed olid oma esinemised lõpetanud, siis lasime jalga, sest noh…jalgpall ju! Hüppasime poest läbi, ostsime pitsat, veini ja snäkke lastele ja kiirustasime koju teleka ette! Hispaania võitis 1-0. Super lõpp ilusale päevale!

Ja siis täna hommikul! 😀

Lapsed just võtsid alt koridorist rattaid, kui esimese korruse naabrimutt uksest välja astus ja teatas, et me ei tohi laste rattaid koridori panna. Saate aru! Seal on trepi all suur TÜHIMIK, kus on kenasti ruumi rataste hoiustamiseks. Ja talle jääb nii ette see! Mitte sellepärast, et talle seal vabal ajal kükitada meeldib. Sellepärast, et see on jube KOLE! Mul naaber küsis siis tema käest, et kuhu me need rattad panema peaks ning tema teatas, et viige need koju! Mul ausalt ei ole kodus ruumi kahe ratta jaoks. Ja meil on siis platsi peal mega palju rattaid. Enamus panevad need välja aia külge, mis talle ka loomulikult ei sobi! Aga mulle ei sobi iga jumala päev rattaid üles vedada. Ja iga hommik alla. Need ei mahu koos lifti ja ma peaks kaks korda üles-alla sõitma selle jaoks. Et no mille jaoks selline vaev, kui ma saan need kenasti esimesele korrusele trepi alla panna! Oeh! Ammu räägitud, et meil on rattaid nii palju, et pange kusagile rattahoidjat(või ma ei tea, kuidas neid kutsutakse). Ja muudkui lubatakse, et jaaa…paneme! Aga nii kaua? Ma keeldun neid üles vedamast. Kui tal need all nii ette jäävad, siis ma hakkan ka aia külge toppima. Mis ka talle rõõmu ei valmista, aga äkki pole nii kole vähemalt 😀

Leiad mind ka Facebookist ja Instagramist! 🙂

6 kommentaari

  • Kris

    Meie laste kooli pidu on reedel. Ja tundub, et teil on ikka nende nn kostüümidega väga vedanud. Teksad ja särgid, neid läheb niikuinii vaja. Mul oli nt oma tüdrukule vaja selleks aastaks Hawaii stiilis ribadega ja lillelise vööga seelikut, punast nabasärki, nahast paelaga kaelaehteid, punaseid kingi. No tere tali. Lolliks otsi ennast. Kusjuures kõik asjad sellised, et rohkem kasutust ei leia. Ja punased kingad…. no hell, mu plika ei pane eales neid enam pärast jalga. Kui ma nad lõpuks üldse kuskilt suudan leida…
    Poisiga on õnneks lihtsam, lisaks teksadele (kusjuures meil peavad olema pikad püksid) on vaja valget T-särki, koaala kõrvu ja kikilipsu.

    Ja see koolilõpupidu on tõesti äge. Ma täiesti nõustun Su selle energia jutuga. See on nii lahe vaib, mis seal valitseb.

    • Liisbett

      Jaa! Selles mõttes olen ma nõus, et vähemalt kuluvad need asjad hiljem ka ära! Aga teil võetakse asja ikka kõvasti tõsisemalt 😀 Koaalakõrvad ja Hawaii 😀

  • Kiku

    Mina ei saanudki ühedatud, ostsin hoopis uue arvuti! No väga hea koht ju ratastel, on ikka igav, et sellist asja märgata.

    • Liisbett

      Nüüd juba on kirjad KÕIKIDE majade uste peal, et rattad 10ks juuliks eemaldada, muidu viiakse minema 😀 No on alles isu jamada sellel mutil nende ratastega 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga