hispaania

Sünnipäevapidu ja psühhopaadist tuvimõrtsukas

24. mai 2018
Funny-crazy-kid-meme

Ma ikka pean selle tuviloo enda südamelt ära saama!

Eelmine reede oli minu kalli Marju sünnipäev. Ja see oli üks mõnusamaid sünnipäevasid, kus ma üle pika aja olnud olen.

Hommik algas sellega, et andsime üheskoos talle kingituse üle. Ja see kingitus oli üliäge! Me nimelt panime rahad kokku ja ostsime Marjule jalgratta. Kuna Marju juba viimased pool aastat on mulle pidevalt korrutanud, kui väga ta tahaks jalgrattaga mööda linna ringi kruiisida, aga ta kuidagi ei jõudnud selleni, et see soetada, siis tegime seda tema eest. Ja kuna Marju ise on nii äge, siis ostsime talle ka linna kõige vingema ja silmapaistvama ratta. Sellise oldschool stiiliga ja korvikesega, kuhu ta saab panna lilled ja veini või kasvõi oma kassikesed, kui tal selleks soov tekib!

Sünnipäevalapse abikaasa jõudis juba ratta endale napsata! Kõik tahtsid proovida sõita :)

Sünnipäevalapse abikaasa jõudis juba ratta endale napsata! Kõik tahtsid proovida sõita 🙂

Hommikupooliku veetsime erinevates kohvikutes kooki süües ja niisama Hispaania mõnusat päikest nautides. Õhtut alustasime sellises kohas nagu Tiffany, kus on kõige odavamad, aga ka ühed parimad mohhito kokteilid. Sel ajal, kui meie kokteile nautisime, hakkas kohviku ees laulma üks väga äge Mariachi bänd ja kui selleks juba võimalus tekkis, siis panime Marju piinlikku olukorda ja palusime neil Marjule ka sünnipäeva laulu laulda, mida nad ka hea meelega tegid.

Edasi läksime Chiquita Cruzi, mis on üks mõnusa õhkkonnaga salsa baar, kus meie trennikaaslane meid vaheldumisi tantsima viis. Meie treener oli ka seal ning kui ma ütlesin talle, et meil on siin sünnipäevalaps, siis ta viis Marju keset tantsuplatsi ning me tegime üheskoos talle sünnipäevatantsu. Jälle hästi mõnus elamus, mis niipea meelest ei lähe!

Õhtu lõpetasime Zeta Zeta rokiklubis, kus esines bänd. Mis oli ka tore. Enamus repertuaari oli neil väga hästi kokku pandud, aga kui nad Backstreet Boys – Everybody hakkasid laulma, siis tuli meil kõigil uni peale ja me olime juba kell 3 kodus tagasi.

Aga see tuvilugu nüüd. Läksime ühte kesklinna restorani väliterrassile sööma. See oli selline ideaalne koht, kus lapsed said purskaevu ääres mängida ja meie saime rahulikult süüa ja jutustada. Ja siis korraga lendas üks tuvi basseini ja me veel omavahel arutasime, et ju otsib kuuma ilma eest jahutust. Kuni me avastasime, et asi ei ole üldse nii tore ja armas, sest tuvi ei lennanud sinna vabatahtlikult vaid üks üsna nooruke poiss oli ta sinna sisse visanud.

Mis ei ole ka ju esmapilgul midagi väga õudsat, aga kui hirmunud tuvi purskaevust välja pääses, siis oli näha, et poiss oli juba jõudnud murda ta tiivakese. Ju siis oli tiivast kinni võtnud ja nõnda ta sinna sisse lennutanud.

Ok! Igatahes olime me kõik paanikas. Ma tean, et on meeletult palju inimesi, kes tuvisid ei kannata, aga meil oli igatahes loomakesest meeletult kahju, sest ilmselge oli see, et vaeseke ei saa poisi kätetöö tõttu enam kunagi lennata.

Ja siis korraga ilmus see poiss taaskord vaatevälja ning hakkas juba niigi haavatud linnukest taas kinni püüdma. Ma hüppasin püsti ja panin poisile järgi, kes oli selle mõne sekundiga jõudnud linnu kätte saada. Seisis seal, haaras tuvi tiivakesest, tõstis ta õhku ja hakkas sabasulgi ära kakkuma. 

Ma karjatasin talle umbes 5 korda järjest “NO!!”, mille peale ta absoluutselt ei reageerinud. Alles siis, kui ma tal nina all olin, lasi ta tuvi lahti ja jooksis minema. Oma ema juurde. Kes oli SEAL SAMAS! Kes ei teinud absoluutselt mitte midagi, et oma last takistada. Jooksis siis oma ema juurde ja siis JOOKSIS TAGASI! Uuesti. Saate aru. UUESTI! Ta ei olnud veel piisavalt palju saanud. Ma ei tea, mis selle vast 5-6 aastase poisi peas toimus. Kas kael jäi murdmata või äkki arvas, et võiks teise tiivakese ka ikka katki teha? Mida ta mõtles, kui ta uuele ringile tuli?

Selleks hetkeks olid ka kõik ülejäänud restorani külastajad valvel ning üks meesterahvas, kelle laua alla tuvi põgenenud oli, ajas ta ise minema. Pärast seda jooksis ta taas tagasi oma ema juurde, kes lihtsalt seisis seal ja ei pööranud juhtunule mingit tähelepanu. Nad hakkasid lahkuma ning ma nägin, kuidas see lapsuke uut tuvi püüdma jookseb ning emake lihtsalt vaatas heldinud pilguga, kuidas ta lapsuke tuvisid püüab. Et neid sandistada. Appi! Ma ei mõista, kas see laps oli psühhopaat ning ema oli lihtsalt lootuse kaotanud või ehk oli ema ka psühhopaat ning nautis seda vaatepilti?! 

No ma ka vaatan vahel heldinud pilguga, kuidas mu lapsekesed pargis tuvisid taga ajavad ja südamest naeravad. Aga kui nad ühe nendest kinni püüaksid, tiivakesed ära murraksid ja siis sandistatud tuvikese basseini viskaksid, siis mul lendaks vist süda kurgust välja! Ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas ma reageeriksin. Mida ma teeksid. Mida ma mõtleksid. See oleks lihtsalt ÕUDNE! Ma mäletan, kui Kenneth  vaevu kolmene oli ja ühe imeilusa päevakoera kiviga surnuks lömastas ja ma olin nii kuri tema peale, et ta selle puupaku peale päikest võtma roninud ussikese ära tappis ja me Kentiga pool päeva seletasime talle, kuidas nii ei ole õige teha. 

Oeh! Ma ei oskagi seisukohta võtta. Mul on lihtsalt sellest tuvist nii kahju! Mul ükstapuha, et neid on siin linnas sadu. Mul kama kaks, et enamus neid ei salli, sest nad situvad kõik kohad täis. No ei lähe normaalne inimene niimoodi ühte abitut linnukest mõrvama. No ei ole õige nii!

Mis te sellises olukorras teinud oleksite? Kas ema oleks ka paari karmimat sõna väärinud?

You Might Also Like

1 Comment

  • Reply A. 18. aug. 2018 at 07:54

    Sinust oli väga õige vahele sekkuda, no ei ole normaalne selline käitumine. Ja ema pealt vaatamas, mis asja?!? Inimesi ikka igasuguseid maailmas, aga teie käitusite väga õigesti. Oleks ise sama teinud. Uhh, elusolendite selline kohtlemine ei mahu pähe. Nad ju ka tunnevad hirmu ja valu, ei ole ju mingid kivitükid.

  • Leave a Reply