Elu

Kas sina nutsid koolis?

24. mai 2018
hqdefault

Ma mäletan, et ma ei nutnud mitte kunagi koolis! Nutmine oli nõme, alandav, häbistav, hirmus tegevus, mis näitas, et sa oled nannipunn, kes oma emotsioone vaos ei oska hoida. Piripilli Liisu! Nõrk. Kooli pidi olema tugev ja domineeriv.

Ja ma mäletan, et ma olin hästi emotsionaalne laps ja pisarad olid nii kerged tulema. Kui ma sain halva hinde või kui keegi kiusas. Või kui ma haiget sain või raha ära kaotasin. Aga ma ei nutnud mitte kunagi! Kui ma olin kurb, siis ma kuidagi muutsin kogu selle kurbuse vihaks või trotsiks, sest, kui sa oled vihane, siis sa ei nuta. Kuri või vihane olla koolis ei olnud nõme ja alandav. See oli täiesti aksepteeritav. Keegi ei vaadanud viltu, kui ma kusagil nurgas vihase näoga põrandat põrnitsesin.

Üldse on veider, kui ma enda lapsepõlve peale tagasi mõtlen. Just selle peale, kuidas nutmine avalikus kohas oli kõige suurem õudusunenägu. Ma mäletan, et mul oli veider vaadata neid, kes koolis nutsid. Ei osanud kuidagi käituda nende ümber. Ei osanud õlga alla panna ega lohutada. Siiamaani ei oska. Selline paanika situatsioon on, kui keegi nutma hakkab. Vahel ma hakkan automaatselt ise nutma või siis üritan midagi naljakat öelda, et nutvat inimest rõõmustada. Kui asi just katastrofaalne ei ole muidugi. Kui kellelgi ema ära sureb, siis ma ikka ei viska selle üle nalja. Siis ma olen lihtsalt vait ja püüan olemas olla. 

Võib-olla ma olengi veider, aga ma tunnen, et nende lapsepõlve emotsioonide tõttu ongi nutmine siiamaani kuidagi…alandav tegevus. Üksinda kodus on ok! Öösel pimedas teki all patja nutta on ok. Aga kellegi teise ees on nii hirmus.

Miks ma üldse sellele mõtlema hakkasin, oli see, et Chris tuli eile pisaratemerega kooliuksest välja. Nuttis ukse peal, nuttis minu juurde jõudis ja nuttis veel mõnda aega koduteel ka. 

Minu esimene reaktsioon oli, et kamoon mees..mida teised arvavad, kui sa niimoodi terve kooli ees töinad. Ja siis Chris vastas, et nad arvavad, et ta on kurb! Ja siis korraga lajatas kogu see teema julmalt vastu nägu ja ma taipasin, et tõesti…nutta on ju täiesti ok! Ma pole kunagi öelnud, et mehed ei nuta! Nutavad küll! Chrisi ja Kennethi ümber on alati olnud mehi, kes oma emotsioone vaos ei hoia. Vanaisad alati nutsid, kui me külas olime ning ka Kent ei hoidnud pisaraid tagasi, kui ta kurb oli! 

Ma arvan, et ma küsisin Chrisi käest nii rumala küsimuse põhinedes oma lapsepõlve kogemustele. Mina ju väiksena tundsin, et nutmine teiste ees on nõrkuse näitamine. Ma üldse kogu aeg kartsin, et mida teised küll arvavad. Ma käisin alati pea püsti, kui mul tegelikult väga valus oli! Aga Chris ei ole selline ja tal on teistsugune koolikeskkond. Selline, kus lapsed naeravad koos ja vahel ka nutavad koos. Selline, kus teised ei vaata imelikult vaid saavad aru, et Chris on lihtsalt kurb!

See on muidugi minu lugu ja ma olen kindel, et Eestis oli/on ka selliseid koolikeskkondasid, kus pisarate valamine ei ole nõme ja kus juba maast madalast on see täiesti normaalne tegevus ja üheskoos õpitakse sellistes olukordades käituma. Ja üleüldse seda, et emotsioonide väljendamine igal kujul on normaalne tegevus. Nutmine ei ole nõme vaid lihtsalt märk sellest, et midagi on juhtunud. 

Kas teie nutsite koolis? 

You Might Also Like

1 Comment

  • Reply Siberi Rahaboss 24. mai 2018 at 05:15

    Ma olen suht kindel, et enamus Eesti koolides on nutmine endiselt lapse jaoks alandav tegevus ja valab kiusajatele ainult õli tulle. Ka mina koolis hoidsin alati pisaraid kinni või nutsin omaette, sest teistele välja ei tohtinud näidata. Usun, et siin on hoopis erinev lugu koolideks kui Eestis. Üldse tunduvad inimesed kuidagi hoolivamad ja kaastundlikumad.

  • Leave a Reply