Määratlemata

Siis, kui ma Eestis käisin ja taksojuht mulle politsei lubas kutsuda

22. apr. 2018
14-taxi-horror-stories-that-will-make-you-reconsi-2-6480-1416241329-6_dblbig

See on tegelikult nii hea lugu ja ma ei mõista, miks ma seda juba toona ei kirjutanud, kui kõik peas nii värske oli!

Igatahes. Kes teab, see teab, aga ma käisin jõulude ajal kaks nädalat Eestis! Maandusin kenasti Tallinna lennujaamas ja Kent tuli meile autoga vastu. Kuna Kentil oli sama õhtu mingi koolitus, siis kohe ei kimanud Põlva poole, vaid läksime esialgu Ülemistesse sööme ja sealt edasi pani Kent meid takso peale, et me saaksime paariks tunniks minu ema juurde minna.

Kogu lugu algas juba muret tekitavalt! Ema elab mul Randveres. Ma tänavat täpselt ei ütle, et minu jaoks seda kirjutamise protsessi lihtsamaks teha, siis ütleme, et mu ema elab Kanamuna tänaval!

Igatahes! Istusime autosse ja ütlesin, et palun Kanamuna 7! Taksojuht vaatas mind kahtleva pilguga ja küsis, et kas see on Viimsis. Ma ütlesin, et mina väga täpselt ei tea, pole Tallinnast, aga kõlab tuttavalt küll! No Pirita poole!

Ahhaa! Ooot, mis tänav? Kanamuna..ahhaa!

Hakkasime sõitma! Taksojuht otsustas minna läbi kesklinna. Kuna me olime Ülemistes, siis ma ise oleks valinud tee läbi selle Pärnu ringi, aga no mida mina ka tean, eks ole 😀

Sõitsime ja sõitsime ja taksojuht rääkis, et Tallinnas on Randvere tee ja Randvere…et kumb nendest siis ikka on. Ma ütlesin, et vast on ikka Randvere ja et ma ausalt täpsemalt ei oska seletada, sest ma pole ise sinna kunagi ilma GPS-ita sõitnud ja ma tõesti Tallinnat ei tunne. 

Mingi hetk tuli Randvere tänav! Kes aga teab, siis Randvere tänav (või on see Randvere-Viimsi) on meeletult pikk. Ehk siis selline hurraa hetk veel ei olnud. Ta tiirutas ja tiirutas ning vaatas kogu aeg paremale ja vasakule tänavate nimesid ja mina vaatasin, et taksomeetril juba 18 eurot ees. Küsis, et kas see on väike või suur tänav, mille peale ma vastasin, et üsna pisike tänav! Mitte, et see midagi muudaks, kui mehel pole vähimatki aimu, kus see täpselt on!

Igatahes teatasin ma lõpuks taksojuhile, et ole nüüd meheks ja kui sa täpselt ei tea, kuhu minna, siis mul enam väga palju aega ei ole, pikk lend selja taga, lapsed kärsitud…vii meid mõne teise takso peale ja las ta jääda! Taksojuht ei tahtnud sellega aga leppida, tõmbas sinna samusesse männimetsa äärde seisma, võttis oma telefoni välja ja hakkas google mapsis ringi surama. Küsis ühe korra..ja veel teisegi korra..et mis selle tänva nimi nüüd täpselt oli. No Kanamuna härra, Kanamuna! Mis number? No ikka see sama 7! Otsi kõigepealt see tänav üles, küll ma juba seal olles oskan maja juurde juhatada! Ütlesin talle ka lisaks, et ma ei ole nõus talle palju rohkem taksomeetrisse tiksunud summast üle maksma. Kohmetus, ütles, et paneb taksomeetri kinni…ei pannud!

Probleem oli eelkõige selles, et meil oli väga limiteeritult aega ja nii hilja õhtul ilma liikluseta oleks pidanud kenasti 20 minutiga kohale jõudma. 40 minutit hiljem istusime ikka taksos! Keset männimetsa! Taksojuht hakkas närvi minema, mina hakkasin närvi minema, lapsed hakkasid närvi minema ja küsisid juba iga kahe minuti tagant, et kaua veel!? No kuidas ma neile vastan, kui mul endal õrna aimugi pole 😀 Äkki jäämegi siia pimedusse männimetsa vahele kükitama!

(Ahjaa! Ma oleks saanud ju emale helistada, aga mul oli Hispaania number sees ja sellega ei saanud riigist väljaspool helistada. Netti ka ei olnud. Ma just jõudsin ju Eestisse!)

Ma ei tea, kas ta polnud väga kursis, kuidas google maps töötab, aga ta seal vaikselt vene keeles vandus ja ma nägin, kuidas ta kaarti näpuga siia-sinna tõmbab! Ja siis ta proovis vahel ka seda tänava nime otsingusse panna, aga mingil põhjusel see ei õnnestunud! Ma olin üsna viimase piiri peale tõmmatud juba, sest ma tahtsin kohale jõuda, maha istuda ja kohvi juua! Mitte taksos istuda ja taksojuhile 10ndat korda seletada, et Kanamuna tänav, Kanamunaaaa!

Mingi hetk ta sai vist aru, et Google maps teda ei aita ja ta otsustas lähedal asuvasse hotelli juhiseid küsima minna. Ja nüüd me istusime poistega juba seal hotelli ees. 5 minutit. 10 mintuti. 15 minutit. Vaatasin, et üks takso tõmbas hotelli parklasse ja no närv oli nii püsti juba, et otsustasin teise takso peale istuda. Astusin autost välja ja jooksin selle teise takso juurde ning küsisin, et kas tema teab, kus Kanamuna tänav Randveres on! Ütlesin ahastuses, et olen juba tund aega teise takso peal istunud ja tahaks lihtsalt kohale saada. Taksojuht ütles, et pole probleemi, küll üles leiame ja tõmbas kaarti välja! Täpselt sel hetkel astus lõpuks hotelli uksest välja esimese takso juht, käes välja prinditud kaart ning hõikas, et olemas, võime minna! Ausalt öeldes ei tahtnud üldse minna! Aga kuna Kenneth istus veel esimese takso peal, siis ei tahtnud draamat ka tekitama hakata! Veel! Nina norus jalutasin tagasi sinna, kus ma juba viimased tund aega istunud olin!

Selgus, et me olime 5 minuti kaugusel! Parklast välja sõitsime kõigepealt teisele autole ette! No aitäh! Nüüd mul on küll turvaline siin autos istuda! Surma küll saada ei tahaks. Ja siis ta sõitis Kanamuna teest mööda. Ma hõikasin, et kuule mees, seal samas oli ju! Keeras ümber, sõitis peaaegu kraavi, tagurdas ja lõpuks olimegi kohal! Taksomeeter näitas 25 eurot.

Ma olin tegelikult juba viimased pool tundi mõelnud, et kui palju ma talle üldse maksan ja kas ma talle üldse maksan. Ok! Ma sõidan emale külla ja võiks ju teed tunda, aga Tallinn pole kunagi mu kodulinn olnud ja ma ei tunne neid teid ja tänavaid. Aga no kamooon! Tuleb turist kaugelt Ameerikamaalt ja tahab kohale saada kõige pisemasse ja tundmatusse kohta Tallinna äärelinnas ja ega ta ka seda teed juhatada ei oskaks. Sellepärast ongi ju taksojuhid! Aga ok! Me ju ikkagi saime kohale. Mis siis, et 40 minutit hiljem. Mis siis, et peaaegu oleks liiklusõnnetusse sattunud. Mis siis, et mitu närvirakku vähemana! Kohal! Seega viskasin talle 15 eurot ja ütlesin, et anna andeks mees, aga ma tõesti ei taha sulle rohkem maksta! Tundus õiglane, sest see peaks olema summa, millega kesklinnast Randverre üldjuhul kohale peaks saama…

Tänasin kenasti ja astusin taksost välja. Chris oli juba ühe jala välja tõstnud ja Kenneth istus veel autos, kui taksojuht korraga röökima pistis, et MIS MÕTTES AINULT 15 EUROT!!! Ma kõigepealt tõmbasin lapsed välja, sest nad kangastusid selle röökimise peale ja ei julgenud ei edasi ega tagasi liikuda. Ma seletasin alguses kenasti, et kuule..me just istusime 40 minutit kauem su taksos ja edaspidi tasuks GPS endale muretseda, sest ma ei ole kindlasti ainuke, kes vajab pisut väiksemasse kohta transtporti!  Selle peale röökis ta veel kõvemini, et SEE ON JU TÄNAV KESET PÄRAPÕRGUT JA NII PISIKE ja KUIDAS MA OLEKS PIDANUD TEADMA, KUS SEE ON!!?!?! Mul ka juba hääl tõusis ja ma küsisin vastu, et kas mina olen taksojuht või tema on taksojuht? See ongi tema töö viia inimesed kohale nii suurematesse kui ka pisematesse tänavatesse ja kui ta seda piirkonda ei tunne, siis oleks pidanud mind kohe järgmisesse taksosse suunama ja endiselt…ma ei ole nõus rohkem maksma. (Palun lugege seda väga kõva vene aktsendiga) NO 5 EUROT MAKSA VEEL! 5 EUROT! MA KUTSUN POLITSEI, KUI SA EI MAKSA!! Siis ma vist ka juba röökisin vastu, et ma KUTSU, KUI TAHAD..saangi seletada politseile, kuidas ma 20 minutit keset männimetsa istusin ja panin minema.

No ja siis juhtus nii, et kogu selle segadusega libises Kenneth pori sisse ja oli korraga märg ja mudane ja ma olin peaaegu südamerabanduse ääre peal! Vinnasin Kennethi püsti, hingasin rahulikult sisse, võtsin Chrisil ka käest kinni ja püüdsin kuidagi ise mitte selle sopa sisse kukkuda. Welcome to Estonia, eks ole!

Igatahes see taksojuht istus ja ootas seal maja ees vähemalt 10 minutit enne, kui ta minema sõitis. Ju siis lootis, et ma ikka viin talle selle viieka!

Mis te sellises olukorras teinud oleksite?

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply