Elu

#singlelife vol.1

Vedasin just 15 kilo toitu oma kahe väikese käekesega koju!  15 KILO! 

See on vallalise elu juures kõige õudsam! See kottide koju tassimine 😀 Vahet ei ole, kuhu poodi ma lähen, ma pean neid kotte ikka mäest üles vinnama! Ja enamus aastast umbes 25 kraadises kuumuses. Mitte, et mul trenni vastu midagi oleks, aga ma arvan, et 4 korda nädalas on juba piisav! Seega viimased paar kuud olen ma eelistanud toidukaup koju tellida või otse poest lasta koju viia. 

Täna aga juhtus nii, et mul tekkis geniaalne idee minna poodi jäätist ostma. Mis siis, et mul tegelikult on kodus jäätist! Pulgajäätist ju ei ole! Ja homme on ju toidupoed kinni! Seega muidugi! Saab lastega jalutada, poes ringi kolada ja pärast rahulikult kusagil pargipingil jäätist süüa!

Ja siis ma sisenesin poodi ja esimese asjana avastasin, et apelsinid on niii odavad. Esimese poetiiruga oli piisavalt palju mõistust, et see 5 kilone kott riiulile jätta. Teise tiiruga ei olnud enam! Ma ju tahan pühapäeva hommikul värskelt pressitud apelsinimahla juua! Ja ma olen valmis selle nimel see 5 ekstra kilo koju vedama! Ma ei tea, mis mul arus oli, sest lisaks sellele olin ma korvi toppinud juba paar kilo maasikaid. Muidugi ka krevette ja kui juba krevette siis ka salatikastet ja salatilehti, sest muidu ma ei saa ju salatit teha! Lastele koolisööki, mis siis, et meil on kodus koolisööki, aga hiigelsuurt pakki küpsiseid ja müslibatoone ju ei olnud! No ja natuke herneid ja paprikaid ja veel nipet-näpet asju. 

Kassas maksma hakates selgus, et mul ei ole Hispaania kaarti koodi kaasas, mida ma viimase kahe kuuga selgeks ei ole saanud ja Eesti kaartil polnud piisavalt raha. Vaatasin paanikas Marju poole, kellel ei olnud nii palju ekstra raha kaasas ning viimase õlekõrrena küsisin Marju külaliste käest abi. Õnneks neil oli! Sellele järgnes paar minutit piinlikku ootamist, kuni nad oma kraami eest ära maksid ja mulle appi sööstsid. Huhh! Lapsed olid ka selleks hetkeks juba oma üllatusmunadega poest välja pagenud, seega mul ei oleks muud üle jäänudki, kui ikka kuidagi ära maksta. Oli mul siis vaja nii palju osta!? Alla 10 eurose ostu oleks saanud kenasti ilma koodita selle viipeasjandusega ära maksta…

Ahjaa! 200 meetrit poest teatas Kenneth, et tal on üllatusmuna ära kadunud. Vaatasin, et lapsel juba pisar jookseb mööda põske alla,  panin kotid maha ning jooksin tagasi poe poole, et see üles leida. Olin juba peaaegu poe juurde tagasi jõudnud, kui Chris hõikas, et kõik korras, Kennethil oli lihtsalt teises taskus 😀 Kui ma tagasi jõudsin, siis Chris teatas, et ta terve see aeg teadis, et see Kennethi teises taskus oli, aga ta arvas, et jube naljakas oleks vaadata, kuidas ma seda otsima lähen 😀 Ei no aitäh, onju! 😀

PS! Jäätist ma ju ei ostnudki 😀 Tüüpiline…

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega!

2 kommentaari

  • N

    Liiiga tihti juhtub, lähen poodi midagi väiksemat ostma(piim, sai, sool vms) tagasi tulen kilekoti täis kraamiga ja koju jõudes avastan et see mille järgi läksin ununes hoopis. Töötan ise poes ja klientide pealt näen et ma pole õnneis ainus. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga