hispaania Määratlemata

Mida Malagas teha- imeilus Frigiliana ja El Fuerte matkarada

17. apr. 2018

Mul oli tegelikult ammu juba plaanis kusagile matkama minna, aga ei ole lihtne planeerida päevast trippi, kui iga päev on kella 2ks vaja poistel järel olla. Ja pärast seda peaks nendega õppima. Ja tegelikult peaks ju kodus valves ka olema. Eriti siin Hispaanias, kus alla 12 aastaste laste üksi koju jätmine on seadusevastane. Üksikvanema elu noh. Ja natuke ihnuri elu ka..tegelikult võiks ju lapsehoidja palgata. Või naabri ära seebata. See viimane on muidugi keerulisem..aga samas ma pole talle kunagi raha pakkunud 😀

Igatahes. Kuna Kent tuli siia, siis ma kasutasin võimalust ja lasin Malagast jalga. Istusime hommikul kell 11 bussi peale ja sõitsime Nerjasse. Kui kedagi huvitab, siis bussipilet Malagast Nerjasse maksab 5 eurot ja kohale jõuab 1-1.5 tunniga. Nerjas oli meil pool tundi aega järgmise bussini ja seda kasutasime selleks, et bussijaama taga olevas kohvikus kõhtu täita. Bussijaam on muideks selline, et mõlemal pool teed on bussipeatus 😀 Nagu mõnes Eesti väiksemas külakeses 😀 Buss Nerjast Frigilianasse kestab umbes 10 minutit ja pilet maksab 1 euro. 

Nii! Frigiliana on meeletult ilus pisike valgete majadega külake. Mul on tegelikult isegi natuke kahju, et meil seal rohkem aega uudistamiseks ei olnud. Kitsad tänavad, kus mõlemal pool on pisikesed armsad poekesed. Väga turistikad. Aga mitte nagu Marbellas või Fuengirolas. Mitte nii, et iga ukse peal on suur inglise keelne silt: “WE HAVE A ROOF TERRACE UPSTAIRS!!”. Tänavad ei haise india toidu järgi ja iga nurga peal ei ole päikeseprillide poodi. Ei ole Itaalia gelatosid ja Inglise pubisid! Ma teen kunagi pikema postituse teemal, miks ma üldse neid Costa linnakesi ei armasta. Neid, kus kõik eestlased nii väga elada tahavad. Aga sellest hiljem.

Frigiliana oli täis pisikesi käsitööpoode, uste peal olid sildikesed, mis kutsusid veini ja shokolaadi proovima. Pisikesed omapärased butiigikesed. Ma lähen mõni päev tagasi ja teen korraliku postituse sellest imelisest külakesest! Ma nii armunud!

Meil oli planeeritud teha 4 tunnine matkatripp! Sellepärast meil ei olnudki väga aega. Lisaks matkamisele tahtsime veel mäe otsas piknikku pidada ning hiljem Nerjas uudistada. Ma kahe aasta jooksul ei olnud sinna jõudnud #laisk #kohutavplaneerija!

Valisime selle punase matkaraja El Fuertesse

Valisime selle punase matkaraja El Fuertesse

Valisime matkaraja El Fuerte tippu. Ma olen selle raja valikuga nii rahul. Korraliku tempoga võttis meil tippu jõudmiseks pisut üle 2 tunni. Aga vaated! Kogu aeg oli nii ilus. Ja need hetked, kui me männmetsas olime ja midagi muud peale männupuude ei näinud, siis käis selline nostalgia laks läbi! Augusti soojus, kärbeste sumin, männilõhn ja linnulaul. Nii mõnus! Rada oli sellise keskmise raskusega. Alguses ja lõpus oli pisut järsemat tõusu, aga muidu oli mõnus jalutuskäik 🙂

Mäe tipus oli ka nii äge! Ma olen nii armunud mägedesse ja matkamisse. Isegi, kui ma vahel HARVA mõtlen, et oeh..Eestis on pere ja vahel tuleb igatsus peale, siis mulle meenub, et Eestis on ainult Munamägi ja…siis..no siis läheb üle 😀 Ja mul on nii hea meel, et ma olen kusagil, kus mäed on igas suunas, kuhu vaatad! Ma ei oska sõnadega väga kirjeldada, kui vinge see vaade seal oli..seega vaadake parem pilte!

FREEEDOOOOM!

FREEEDOOOOM!

Jälle istun kivi otsas :D

Jälle istun kivi otsas :D

Mingi hetk pakkisime asjad kokku ja hakkasime alla tagasi minema. Siis oli vein juba sees ja see laskumine läks meil ikka väga suure hooga 😀 Tunnikesega olime raudselt all. Ma häguselt mäletan, et kell oli pool viis, kui meil plaan tekkis alla minna ja natuke enne 5 hakkasime startime. Ja all avastasime, et 6.05 läks buss ja me jäime napilt maha sellest. Ja järgmine läks alles 2 ja pool tundi hiljem 😀 Aga kuna me tahtsime Nerjat ka näha, siis otsustasime häälega minna..või jala. Nerja on Frigilianast ainult 6km kaugusel. Mitte, et me juba vähe kõndinud oleksime, aga noh…Nerja! 😀

Leidsime üsna Frigiliana lähedalt ühe saatusekaaslase, kes samuti bussist maha oli jäänud ja seega liitus meiega.

Hääletamine Hispaanias ei ole muidugi kõige lihtsam ülesanne. Siin ei ole lubatud hääletajaid peale võtta. Esimestes autodes oli kutt koos oma tüdrukusõbraga ning loomulikult ükski meid peale ei võtnud. Üks isegi peatus pisut eemal, aga tõenäoliselt sai autojuht oma naiselt piki päid ning sõitis kiiresti edasi 😀 Mõned tüdruksõbrad kõrvalistmel tegid meile käeviibutusega selgeks, kui segased me oleme 😀 Ja siis lõpuks tuli üks üksik kutt, kes meile halastas ja meid Nerjasse viis. Isegi Malagasse oleksime saanud! Aga Nerja!

Nerjas võtsime suuna ranna poole. Läbi linna. Ma olen nüüd see loll, kellele Nerja üldse ei meeldinud. See oli täpselt selline India toidu lõhnaline Itaalia Gelatodega linn! Ma iga kell istun parem mäe otsas ja joon veini. Sellised turiste täis linnad lihtsalt ei köida mind. Randa jõudes ütlesin ka Anna-Liisale, et rannaäär näeb välja täpselt nagu Marbella või Estepona. Ma nagu oleks olnud siin juba! Selle sama riidepoe ees. Ainult teises linnas. Aga rand!

No vaadake seda randa!

No vaadake seda randa!

Ma kunagi tegin postituse Tarifast ja ma mainisin seal ka ära, et mina ei saanud Eestis elades kunagi aru, et miks pärnakad Tallinnasse randa lähevad ja vastupidi. Et mis seal siis nii erilist on, et 200km autoga maha sõita, et siis kusagile liiva peale oma linake maha panna ja päikese käes peesitada. Päike igal pool sama. No ja liiv ka vaevalt nii erinev on. Ja jäätised on ka ju nii Tallinnas kui ka Pärnus samad. Ja siis ma sattusin Tarifale ja selle ranna nimel olen ma valmis ka 300km maha sõitma, et oma linake sinna maha panna ja seda sama jäätist süüa, mis ma Malagas sööks. See oli lihtsalt nii suur elamus. Aga Nerja! Nerja rand oli nii geto! Nii hipikas! Paljud räägivad, et Marbella või Fuengirola rand on palju ilusam, kui Malagas. No ma ei tea…need kõik nii sarnased. Aga Nerjas olid kaljud ja ranna-alad olid nende kaljudega eraldatud. Mõni koht pidi seal selline olema, et ainult autoga pääsed ligi..pargid kuhugi kaugemale ja siis jalutad pisut..ning leiad ranna, kus kaljud on ümberringi ja turiste pole nii palju! Ja saad kalju pealt vette hüpata, mida ma muidugi ei julgeks, aga no võimalus on.

Nerja rand

Nerja rand

Nautisime siis Nerja rannas pisut viimaseid päikesekiiri ning võtsime suuna bussijaama poole. Istusime seekord teisele poole kohvikusse, kus me avastasime, et buss tuleb arvatust palju varem ning meil oli vähem, kui 5 minutit, et enda joogid ära juua. Buss jäi muidugi hiljaks ning tegelikult oleks aega olnud veel midagi süüa ka tellida, aga parem karta, kui kahetseda. Järgmine buss läks alles 50 minuti pärast ja oleks Malagasse 30 minutit kauem sõitnud.

Kui buss ette tuli, siis mul tekkis hetkeks hirm, et kas me üldse sinna peale mahume. Hõikasin Anna-Liisale, et kähku püsti ja ukse juurde! Ja oligi nii, et kui kiirelt poleks tegutsenud, siis oleksime maha jäänud. Meist jäi järgmist bussi ootama vähemalt 5-6 inimest.

Igatahes oli super mõnus päev! Bussiakendest paistis imeline päikeseloojang. Järgmise korrani!

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply