Superkangelase lood

Superkangelase lood. Enam ei pea ootama!

23. märts 2018
www.liisbett.ee

See on seitsmeteistkümnes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

04.09.10

Tahaks karjuda ja kõik unustada. Kasvõi hetkeks..

05.09.10

Proovisin pisut riideid poisile kokku pakkida. Et oleks midagigi kodust tema juures. Iga pisikest sokikest või mütsikest vaadates tulid pisarad silmi. Nii valus on…

Nii valus on ja vahel tundub, et kõik ei mõista seda. Raske on, kui räägitakse surmast või sellest, kuidas vahel on surm parem, kui haige laps. Uskumatu.

20.09.10

Varsti tuleb kohtuotsus. Selleni on veel jäänud nädal või paar päeva rohkem. Siis on möödas kuu viimasest uuringust ja selgub kas hingetoru on paranenud või on seis endiselt sama. Kas proovitakse uuesti ise hingama või jääb edasi masina jõul hingama. Vaikselt on tekkinud juba hirm selle ees, mis meid ees ootab. Ja ikkagi vahel mõtlen, et kas ta tuleb sellest välja.

Enda elus on praegu nagu õppimisperiood. Kui ma selle kõigega toime tulen, siis ei tohiks enam miski mind rivist välja viia. Emaga on suur tüli, aga see ei kõiguta mind. Kaks kuud tagasi oleks mu pea sellest jamast mõtteid täis olnud, aga nüüd olen justkui külm ja tuim. Ei huvita ja ei vaevugi sellele mõtlema. Lihtsalt ei jaksa. Minu pähe ei mahu lihtsalt rohkem pingeid. Kaos on niigi suur.

Eile sain Kennethit sülle võtta. See aitas natuke. Saab jälle pisut helgemaid mõtteid mõelda. Vaatas mulle otsa ja imestas, et kes see nüüd on. Tal on meeletult ilusad tumesinised silmad. Hästi pruntis huuled ja armas väike ümar nägu. Minu ilus poiss.

Palun ole tugev!

05.10.10

Kenneth on täna hommikust saati olnud vuntsidega!!!! Hoiame pöidlaid!

23.10.10

Teisipäeval, 19ndal oktoobril toimus suur edasihüpe. Läksin pisikest Kennethit üle pika aja vaatama ja poisil ei olnud mitte ühtegi aparaati ninas. Selgus, et oli juba 4 tundi hakkama saanud ja veel nii hästi, et veregaasid ja kõik muud näitajad olid tip-top. Öeldi, et homme kirjutatakse intensiivist välja. Poiss oli ise rõõmus ja seltsiv. Väga mõnus oli teda sülle võtta ja näha, kuidas ta suhtleb ja tunneb end hästi.

Kolmapäeval olin valmis haiglasse tulema, aga selgus, et üldpediaatria osakonnas olid mingid santehnilised probleemid ja üleviimine toimub loodetavasti neljapäeval.

Neljapäeval, kella 10ne paiku avastasin, et mulle on haiglast mitu korda helistatud. Võtsin kärmelt nendega ühendust ja selgus, et poiss juba üle viidud ja ootab mind. Õnneks sai Terje mind ära tuua ja nii olingi pisut enne kella 12 platsis. Kenneth parajasti oli ärkamas ja mind viidi kurssi asjadega, mis on minu hoole all. Ehk siis söötmine(söögid külmkapis) ja mähkmete vahetus ning kaalumine. Samuti Espumisani, vitamiinide ja õli andmine teatud ajal. Ning kraadimine.

Esimene päev möödus väga mõnusalt. Kenneth oli õhtuni üleval ja väga rõõmus ning elav. Alles õhtul kella 22ne paiku vajus ära. Siis tekkis probleem sellga, et poiss ei tahtnud öösel süüa ja järgmine päev ainult magas. Reedel tehti vereproovid ja selgus, et veregaaside näitajad ikkagi pisut madalad ja võib-olla mingi infektsioon tekkimas(kuigi proovid polnud veel tulnud). Lõpuks otsustati panna sond, mille kaudu teda sööta, kui ta ise sööma ei nõustu. Ja natuke aega hiljem ka tilk, sest ta endiselt magas ja oli väga loid. Tilk aitas, selleks ajaks kui valvearst meieni jõudis oli poiss juba elav ja rõõmus. Nii et esialgne kavatsus ehk intensiivi tagasi viia ei jõustunud. Minu mure reedel oli hoopis teises asjas. Nimelt veregaaside näidud kõikusid pidevalt 60nest 95ni ja poiss hingas väga häälekalt. Valvearst polnud just kõige taibukam ja ei suutnud mulle erilist informatsiooni selle põhjuse kohta anda. Nii ma siis muretsesin ja ei osanud midagi teha. Vähemalt söömisega olid lood paremad. Nii et üks mure seljataga, teine jälle nina ees ja vastupidi.

Tänane päev on läinud vahelduva eduga. Kord ta sööb ilusti, siis jälle mitte. Magab ka palju, aga kas tasuks muretseda…ei tea. Nädalavahetusel on üldse siin lood kehvad..kohal on vähesed ja need vähesed on kuidagi eriti kehvakesed. Poiss jälle oksendas ja just siis kui ta oli supperhästi iseseisvalt söönud. Nüüd olen sondiga pisut ettevaatlikum..annan korraga vähem, aga tihemini. Nii me vaikselt tuksume siin. Eks esmaspäevaks ole juba selgem, kuidas tal selle ise hingamisega lood on.

28.10.10

Möödunud on nädal sellest hetkest, kui ma haiglasse tulin. Tegelikult täpsemalt öeldes nädal ja üks päevake peale. Esialgsest plaanist pühapäeval koju saada ei tulnud midagi välja ja nüüd ootame teisipäeva.

Vahepeal on poiss olnud väga tubli. Saturatsioon on enamast üle 90ne, praegugi 95 Hingab krabisedes, aga tunduvalt paremini võrreldes neljapäevaga, kui siia tulin. Ja ka söömine on tunduvalt paranenud, varasema 80 ml. asemel on hetkel juba 100.

Kennethi oskused vastavad ilusti tema eale. Jälgib pilguga, püüab haarata, ütleb mõningaid häälikuid(aaa), hoiab pead. Selle pea hoidmisega muidugi sellised lood, et kui ma neljapäeval siia tulin, siis tal see eriti hästi välja ei kukkunud. Aga nüüd oleme teda kõhuli hoidnud ja kaelalihased hakkavad juba tugevamaks muutuma.

Nii et hetkel olen olukorraga väga rahul. Täna võeti rohkelt verd erinevateks analüüsideks. Lausa 6 pudelit. Teisipäeval on meie viimane samm..ehk siis kompuuteruuring poisi ajust, täpsemalt sellest trombist. Et mis olukorras see on ja kas võib põhjustada mingeid probleeme. Me peame selles kindlad olema enne, kui me koju julgeme minna!

Aga varsti, üsna pea oleme valmis koju minema ja oma uue eluga tasapisi harjuma hakkama. Ootan seda väga. Ka sellepärast et suurem venna ei peaks kõikide nende hoidjatega olema ja saaks taas ennast turvalist.

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply