Superkangelase lood

Superkangelase lood. Hakkan murduma.

23. okt. 2017
www.liisbett.ee

See on kuueteistkümnes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

24.08.10

Uskumatu on see, et ma palun Jumalat. See on üks asi, mida ma kunagi teinud ei olnud ja kunagi teha ei kavatsenud. Nüüd olen endagi imestuseks avastanud end vahepeal taeva poole vaatamas ja palveid üles saatmas. Ju siis on mul vaja kedagi “suuremat”, kelle poole aeg-ajalt pöörduda ja muret kurta. Õnneks enamus ajast on mul kõrval kallis mees, kes toetab ja kallistab, ütleb õigeid sõnu täpselt õigel ajal. See on see, mida suudab ainult Tema ja mitte keegi teine.

Kõik on nii pikale veninud ja ma hakkan murduma!! Pisarad on tagasi tulnud ja ma püüan neid ikka veel kinni hoida. Kuigi kardan, et üks hetk juhtub see murdumine ja siis ei hoia enam miski mind “kaine mõistusega”.

27.08.10

Kenneth sai täna kuu vanuseks.

Ühest küljest on see hea, pisike on terve pika kuu vastu pidanud. On möödunud kuu lausest, et hämmastav, et ta üldse veel elus on. On möödunud kuu ajast, mil iga hetk võisid kõik organid üles öelda. Möödunud on kuu sellest kõige hullemast.

Teisest küljest on see aga valus päev. Pisike on terve pika kuu lamanud intensiivis. Terve pika kuu saanud erinevaid antibiootikume. Tervelt kuu aega on ta olnud erinevate hingamisaparaatide all, saanud oma lühikese elu jooksul opilaual olla. Kuu on möödunud ja pisike ei ole ikka veel meiega.

Täna on üldse minu jaoks kurb ja masendav päev. Nutt kipub silmadesse. Ma olen küll terve selle kuu ilusti vastu pidanud, aga see on minult võtnud suure tüki kaasa. Ma olen pinges, närviline ja vahel lausa tuim. Vahel olen nii emotsioonitu, et ei suuda nutvat Chrisi sülle võtta ja teda lohutada. Vahel olen endast nii väljas, et avastan end Chrisi peale oma väsimust ja tüdimust välja elamas.

Sõitsin täna suurele bussile ette. Sel hetkel tundsin, et ma olen justkui seest tühi. Ma ei ole kindlasti õige inimene autorooli istuma, sest keskendumisvõime puudub ja kõik on halli udu sees.

Aga kui nüüd Kennethi juurde tagasi minna. Täna juhtus üks imeline asi! Chris nägi esimest korda oma pisikest venda. Näitas näpuga ja tundis huvi. Seletasin talle, et see väike beebi on sinu venna. See oli ainuke hetk tänases päevas, kui ma südamest rõõmu tundsin!

Palju õnne, kallis Kenneth!

27.08.10

Kui lehed langevad,

ja muru kolletab,

kui rõskus hinge poeb,

Sind koju tuua saan?

Kui taevast lund langeb,

ja maast kõrguvad hanged,

kui külmus võtab võimust,

Sind koju tuua saan?

01.09.10

Pisike Kenneth ei saa veel nii pea koju. Öeldi, et Kenneth jääb nüüd pikemaks ajaks sinna elama. Oodatakse kuu ja siis vaadatakse, kuidas ta toibunud on. Ja kui on vaja, siis tehakse kurku auk ja pannakse ikkagi toru sisse, aga see on ka viimane variant! Öeldi, et me seal ikka poisiga mängimas käiksime. Kurb on, et kogu titaaeg jääb nägemata, aga kõige tähtsam, et poiss terveks saaks!

03.09.10

Mida vähem informatsiooni tead, seda lihtsam on elada. Mul oli palju lihtsam uskumisega, et varsti saab Kenneth intensiivist välja. Mul oli palju kergem, kui ma sain uskuda, et üle kahe kuu ei tohiks minna. Täna, kui ma sain teada, et pisikese paranemiseks võib minna paar kuud, pool aastat, isegi aasta kuni kaks, siis tekkis mul hirm. Nii suur hirm, et ma ei saa teda enda juurde enne, kui tuleb aeg lasteada minna. Nii suur hirm teadmise ees, et ma jään ilma kõikidest beebiea rõõmudest, esimesest naeratusest, pööramisest, roomamisest, esimesest hambast ja esimestest sõnadest. Ma jään ilma kõigest ja ma ei saa selle vastu mitte midagi teha. End lohutada saan ainult sellega, et kõige tähtsam on ju ikkagi see, et ta terveks saaks. Et ta KUNAGI ikkagi koju jõuaks. Aga see on väike lohutus, kui ma väga hästi tean, et kõik võib minna palju hullemaks vaid hetkega. Iga infektsioon võib talle saatuslikuks saada.

Täna oli pisike Kenneth isoleeritud palatis. Tal avastati mingi bakter ja et teisi beebisid ja külastajaid hoida pidi ta eraldatud palatisse kolima. Sisse sain minna üksi, Chrisi jätsin tädide hoolde. Enne sisenemist panin kitli selga ja kindad kätte. Arst rääkis mulle, et nad teavad, et ta kannab seda bakterit ja seetõttu iseoleeritus. Esialgu see bakter talle midagi halba ei tee, aga pisikest jälgitakse. Ütles, et poissi hoitakse pisut kõrgemate rõhkude all, sest madalamatega ei saanud ta hästi hakkama. Oli rahutu ja ei saanud korralikult magada. Nüüd võetakse tasapisi ja langetatakse vähehaaval numbreid. Ütles, et nüüd teda jälgitakse kuu aega ja vaadatakse, kuidas ta taastunud on. Kui kehvasti, siis tuleb talle toru kurku panna, sest vastupidiselt ei saa ta korralikult areneda. Toru annab talle vabaduse pead pöörata ja tõsta. Toru võib nii pisikesel sees hoida kuni kuus kuud, ehk isegi rohkem. Aga seda näeb alles kuu pärast.

Küsisin kaalu ja pikkuse kohta. 3500g ja 52cm pikk. See pidi tema kohta väga hea olema. Eriti pärast seda, mida ta läbi elanud on. Aga ikkagi viimane nädal ei ole kaalutõus eriti hea olnud.

Küsisin ka tüsistuste kohta. Neid võib tulla igasuguseid. See sõltub ka sellest, kaua ta veel aparaatide all on, kui palju tekib kopsu ümber sidekudet. Igatahes maratonijooksjat pisikesest ei saa. Ütles, et ravi on tavaliselt hormoonaalne sissehingatav ravim..nagu astmaatikutel. Aga ravi võib hästi minna, kuid võib ka mitte.

Oeh, peas tembeldab ainult see kaks aastat. Võib minna kuni kaks aastat. Kurb on…

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply