Minu Malaga

Kuidas ma haiglasse sattusin?

15. okt. 2017
750ddd40413622a4e78c8426c9323ded066e743edbbdde2c0c4563ac32ae4a79

Teate, ma otsustasin teha Sober Octoberi.  Mitte sellepärast, et ma oleksin tundnud, et mul oleks alkoholiga probleeme olnud või midagi sellist! Ei! Esiteks sellepärast, et mulle meeldis selle kõla ja teiseks sellepärast, et ma tundsin, et isegi kõige pisem pokaalike veini ajas mul südame pahaks. Mõeldud, tehtud!

Kuud alustasin ma üsna suure ämbriga, sest ma olin veendunud mingil põhjusel, et septembris on 31 päeva ja just sellesse päeva oli mul planeeritud vegan grillpidu. Kuhu ma läksin pudeli veiniga. Mida ma ka ise jõin. See selleks.

Pärast seda lubasin pühalikult, et nüüd kindlasti enam ei tilkagi ja see väike möödapanek ei ole nüüd maailma lõpp.

Ma nüüd ei tea, kas sellepärast või mingil muul põhjusel, aga universum otsustas mulle igatahes appi tulla, et ma kindlasti oma lubaduse lõpuni viiks ja nõnda tundsin ma kolmapäeva öösel, et kusagil vasakul alaseljas midagi tuikab üsna kõvasti. Läbi häda õnnestus kuidagi magama jääda, kui härra salapärane, kellest siin lehel paljud vist midagi ei tea ja kes on ka põhjus, miks mind siin nii harva kohtab, kell pool 3 öösel sisse sadas, tuled põlema lõi ja oma pangakaarti otsima hakkas ja mind üles ajas. Selleks hetkeks oli valu juba palju suurem ning magama jäämine veelgi keerulisem. Aga vist õnnestus. Hommik igatahes kuidagi moodi kohale jõudis.

Neljapäeval võtsin ühe ibuka sisse, valu kadus ning öine häda ununes. Kuna Kent tegi poistele väikese üllatusvisiidi ning lendas paariks päevaks Hispaaniasse, siis tegemist oli küll ja veel. Koristasin veel viimaseid asju, käisin poes, korjasin lapsed koolist peale ning läksime koos lennujaama. Poistele rääkisin loo, kuidas keegi neile tundmatu tuttav tuleb külla ning ei oska lennujaamast ise Malaga kesklinna tulla ning sellepärast peame vastu minema. Jäid uskuma. Seega üllatus oli ikkagi üllatus.

Neljapäeva öösel jäin ma ikka juba kõvasti haigeks. See sama koht seal kusagil vasakus alaseljas valutas eriti kõvasti. Pool öö üritasin ma vastu võidelda soovile oksendada, sest siin maailmas ei ole midagi rõvedamat oksendamisest ja kui mul on kuidagigi võimalik seda mitte teha, siis…noh..ma pigem ei teeks. Palavik oli kusagil kõrgel kõrgel, higi voolas, kord oli külm ja siis hästi kuum. Vastu hommikut ei pidanud enam vastu ja oksendasin selle oksendamise ära. Hakkas kergem. Siis ma kirusin ennast, et oleks võinud ju ammu ära käia, aga no mis seal enam.

Hommiku saabudes teatasin Kentile, et ma ei suuda kaasa ennast vinnata, et lapsi kooli viia. Jäin koju kõrget palavikku kannatama ja ise enda higi sisse marineerima. Mul oli peal vähemalt kolm tekki ja ma tundsin, kuidas higi tilgub, aga no vähemaks ka ei saanud võtta, sest siis oleks külm hakanud.  Mingi hetk, kui Kent lastega koju tagasi tuli ja teatas, et nad lähevad nüüd kõik koos kaubanduskeskusesse, siis ma otsustasin, et ma olen nüüd piisavalt terve, et kaasa ronida.

Reaalsus oli see, et ma suutsin vast pool tunnikest seal keskuses hakkama saada ja siis mul hakkas külm ning paha ja mida rohkem ma värisesin, seda rohkem hakkas mul alaseljas valutama. Lõpuks poisid shoppasid ja ma proovisin kuidagi ühes kohvikus teed lürpides sooja saada. Kõik, kes mu ligiduses olid, vaatasid mind üsna hirmunud nägudega ja ega ma väga ei imesta ka. Kui ma lõpuks sealt teetassi tagant vetsu loivasin, siis peeglist vaatas üsna halli ja kahvatu näoga kummitus vastu. Kent lõpuks teatas, et ta pole mind kunagi nii kehvas seisukorras näinud ja äkki peaks ikka kiirabisse minema, mille peale mina muidugi vastu vaidlesin ja ütlesin, et mul pole ju dokumente ja ma tahan lihtsalt koju, teki alla ja magama.

Nii tegimegi. Reede ööst mäletan ma nii palju, et magamine oli täiesti võimatu, sest iga liigutus tegi põrgulikult haiget. Lisaks kõrgele palavikule oli mul meeletult raske ühtegi lonksu vett võtta, sest siis hakkas paha ja ma oksendasin selle lihtsalt välja. Kell 4 öösel tekkis mul mingi paranoia, et mul on raudselt vedelikupuudus juba ning ma otsustasin, et ma tulen üles, vaatan youtubest videosid ja joon lonksu kaupa vett lootuses, et äkki siis midagigi sisse jääb. Plaan toimis ja pärast seda õnnestus isegi natuke und saada.

Laupäeval lendas Kent tagasi Indiasse ning mu sõbrannad võtsid kontrolli üle ja teatasid, et ma peaksin ikkagi haiglasse minema. Millele ma loomulikult jälle vastu vaidlesin. Isegi pärast kahte ööd meeletutes valudes arvasin mina ikka, et ootame esmaspäevani ja kui siis pole paremaks läinud, siis alles peaks ehk minema. Anna-Liisa teatas, et äkki mul on neerupõletik ja kui ma kohe midagi ette ei võta, siis võib asi krooniliseks minna. Ta hiljem ütles, et ta mõtles selle välja aga too hetk oli see minu jaoks piisavalt hirmutav, et ma ennast kokku võtaks ja haiglasse kobiks.

Anna-Liisa tuli minuga kaasa. Kõigepealt läksime registraruuri, kus tädike leti taga püüdis aru saada, mida ma siin Hispaanias täpselt teen. Tööd? Õpin? Erasmus? Kindel, et mitte Erasmus? Kui sellega ühele poole saime, et ma tõesti ei ole Erasmusest ja tõesti ei tööta, siis ta küsis, et miks ma mingit kaarti pole teinud, kui ma kord juba seal haiglas käinud olin. Ma olen üsna veendunud, et see oli üks teine haigla ja ma tõesti ei olnud teadlik, et ma oleksin pidanud vahepeal mingi kaardi tegema ja see kõik võttis üldse liiga kaua aega ning valu alaseljas hakkas juba pilti eest viskama. Lõpuks ta andis mulle käepaela ja lasi meil minna ooteruumi. 

Viimane oli omajagu rahvast täis. Õnneks üks vaba koht oli, kuhu ma istuma sain. Vastasel juhul oleks ma kasvõi põrandale istunud. Umbes 15 minuti pärast õnnestus meil arsti juurde saada, kes tegi ainult selle kindlaks, et ma pole suremas ega kokku kukkumas ja ma võin oodata küll. Nõnda läksimegi ooteruumi tagasi, kus seekord oli juba kaks vaba kohta, kuhu me Anna-Liisaga kõrvuti ära mahtusime. Ees ootas vähemalt tunnike ootamist, kui mitte rohkem. Meie aega tuli sisustama üks vanem proua ratastoolis, kes palus oma hooldajal ennast täpselt meie ette lükata. Minu jaoks on täiesti hämmastav, kuidas siin need vanaprouad suudavad üksinda pool tundi järjest rääkida ilma, et keegi neile midagi vastama peaks. Nii palju ma sain ta jutust aru, et ta arvas, et Anna-Liisa on mu ema, et mina olen rase ja et ma võiks rohkem naeratada. Kui tal meiega enam midagi rääkida ei olnud, siis ta hakkas vestlema pühakute piltidega, mida ta oma süles hoidis. Lõpuks jäi ta magama. Pärast seda ei julgenud me Anna-Liisaga enam ühegi vanaprouga silmsidet luua. 

Lõpuks saime arsti vastuvõtule, kes küsis pisut detailsemat infot minu haiguse kohta ning saatis analüüsidele. Mida me ootasime jälle vähemalt pool tundi ja kui analüüsid olid tehtud, siis vastuseid veel poolteist tundi.

Pärast seda pikka pikka ootamist kutsuti lõpuks arsti juurde tagasi, kes seletas, et mul on väga äga neerupõletik ja kuna ta on nõnda äge, siis tuleb mind otsekohe tilgutite alla panna. Mis omakorda tähendas veel 3 tundi haiglas passimist. Ratastooliga viidi mind teisele korrusele tugitooli peale istuma, pandi juhtmed ja tilgutid külge ja nõnda ma seal siis istusin. 3 tundi! Kõige põnevam ajaviide oli vaadata, kuidas kotis tilk tilga haaval vedelik vähenes.

Kella 8 ajal tuli Anna-Liisa mind vaatama ja siis lasti mind lõpuks välja! See muidugi võttis ka tunnike aega, sest kõigepealt oli vaja Anna-Liisale kogu info edasi anda, seejärel paberimajandus korda ajada ja siis veel 15 minutit õdedega juttu ajada enne, kui lõpuks keegi püsti suvatses tulla, et mul kanüül välja võtta..aga pääsesime!

Laupäeva öö oli endiselt õudus kuubis ja pool ööd ma kirusin, et miks nad mind haiglasse ei jätnud, kui ma ikka nii suurtes valudes olen. Paar valuvaigistit lõpuks aitasid ning vähemalt pool ööd sain magada. Seejärel hakkas iga päevaga paremaks minema. Eile tundsin esimest korda, et midagi ei valutanud. 

Positiivne selle juures on see, et ma vedasin ennast esimest korda perearstikeskusesse. Ehk õnnestub nüüd ka lastele perearst siia Hispaaniasse saada. Midagi head ka selle neeruhaiguse juures. Ja ma olin täiesti veendunud, et kiirabis ma pean midagi maksma, aga isegi visiiditasu ei küsitud. Perearstikeskuses ka mitte. Eks nüüd uuel nädalal näha ole, kas ma pean midagi maksma, kui ma lähen uusi analüüse andma või mitte. 

 

 

 

2 Comments

  • Reply Pille 15. okt. 2017 at 07:57

    Tüüpiline. Siis kui lahkuminek aetakse ikka mingit hülgeloba, kuidas on “ületamatud erimeelsused”, reaalsus on see kuidas uus vänt on silmapiiril juba. Kuidas teil naistel kahju pole oma lapsi isadest lahutada, ma ei saa aru. Iga mure peale otsitakse juba uus ja perekond on tähtsusetu.

    • Reply Ann 15. okt. 2017 at 10:38

      Debiilik oled? Kent ongi isa neil lastel.

    Leave a Reply