Superkangelase lood

Superkangelase lood. Kaua veel?

12. okt. 2017
www.liisbett.ee

See on viieteistkümnes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

15.08.10

Jälle pisut parem.

Kui eile oli pisut halvem, siis täna oli jälle natuke paremal järjel.

Maksanäitajad olid paranenud, kops vaikselt taastub ja kõht käib päris korralikult läbi. Kenneth joob nüüd juba pool liitrit piima päevas. Piimavarud hakkavad lõppema ja nüüd homme saan juba uut viima hakata.

Pisike ise oli väga ilus ja armas. Kent oli poisi silmi mitu korda näinud, mulle millegipärast ei tihanud näidata. Aga pole hullu, küll mul on aega neid imetleda. Öeldi, et kolme kuni nelja päeva pärast võiksin ma valmis olla, et haiglasse minna. See on supperuudis! See tähendab, et pisike saab intensiivist välja!

Aga elame päev korraga

16.08.10

Pisarad…

on kerged tulema. Täna, kui pisikest vaatamas käisime, siis ta oli täitsa ärkvel. Paitasin ja jutustasin Kennethiga, kui ta äkki nutma hakkas. Rahustasin ja rahustasin, aga kasu ei olnud. Siis tuli õde, proovis natuke kiigutada aga ikka ei rahunenud maha. Ja siis mässis pisikese teki sisse ja võttis kätele ja kiigutas edasi. Sel hetkel oli mul selline tunne, et süda murdub tuhandeks killuks. Minu pisike Kenneth nutab ja ma ei saa mitte midagi teha. Ta on 24 tundi päevas võõraste tädidega, teda lohutavad ja võtavad sülle võõrad tädid. Ja mina ei saa mitte miagi teha, et aidata. Nii väga oleks tahtnud ise pisikest sülle võtta ja teda kiigutada, aga ei julgenud isegi küsida. Kui poiss maha rahunes, siis läksin ruttu Kenti juurde ja hakkasin nutma. Nii kasutu tunne oli…Pisarad on kerged tulema!

Aga poisiga on juba päris hea seis! Kõik antibiootikumid on nüüd lõppenud! Ehk siis ta ei saa enam ühtegi ravimid kanüüliga..ehk siis pidevalt. Ainukesed rohud, mis ta saab on sissehingatavad või siis piima sisse pandavad. Nt. poiss sai täna viagrat, mis on tegelikult südamerohi..aga naljakas ikka. Pisikese kops taastub ja tänase kopsupildi pealt vaadates pidavat juba paremas seisus olema. Varsti varsti saan poja juurde!

Ja see piimamajandus ajab hulluks. Ma olen nüüd viimase nädala jooksul meeletult piima kraanikausist alla valanud. Ja nüüd siis öeldi, et ei oleks tarvis olnud ära visata, et neil on küll ja küll seda külmikuruumi. Ja kui muidu öeldi, et jääkuubikukottides ei tohi…et tuua kasvõi nendes külmutuskarpides. Siis nüüd öeldi, et tohib ikka küll ja neid külmutuskarpe nad ei taha. Oh appi!

17.08.10

Ja nii lihtsalt kaovadki pisarad.

Täna sain LÕPUKS oma pisikese sülle võtta. Tunne oli suurepärane ja poja oli süles veel pisem, kui seal voodi peal. Juba siis, kui õde küsis, et kas ma tahan poisi sülle võtta, hakkas süda puperdama. Ja siis ma hoidsin ja kiigutasin teda. Minu pisike Kenneth! Kogu see aeg oli pisike ainult hingamismaskiga..ehk siis hingas täiesti ISE. Ja täna oli ta 3 tundi veel juba olnud ilma “vuntsideta”, aga siis väsis ära Nüüd on lootust juba varsti varsti intensiivist välja saada ja ehk siis septembriks jõuab ka koju!

Täna oli supper päev! Kõige ilusamad 20 minutit viimase kolme nädala jooksul

18.08.10

Supper!

Täna on üks supper päev. Saime hommikul uudise,et poiss eilsest õhtust saati ilma vuntsideta. Ehk siis hingas täitsa ise.

Teine suurepärane uudis oli see, et Kent sai Klicki tööle! Täna õhtul tähistame.

Ja kolmas supperuudis oli see, et saime mõlemad pisikese sülle võtta Kent oli nii õnnelik ja säras, kui poisi juurest tuli

Kõik hakkab õiget rada pidi minema

24.08.10

Oi, kallis Kenneth!

Vahepeal on palju juhtunud.

Saime endale korteri. 3-toalise vaikses Karlova piirkonnas. Rõdu ei ole, aga otse omanikult ja hea hinnaga. Avatud köögiga. Pisut tuleb remonti teha, aga muidu oleme väga rahul.

Kenti kaks proovipäeva möödusid ilusti ja tundub, et temaga jäädi rahule, sest ta sai tööle!! Nüüd on meil esialgu kaks töökohta: Klicki klienditeenindaja ja Forseliuse majahoidja.

Ehk siis vahepeal on olnud kolimine, töö, koristamine, ostlemine(ostsime külmkapi ja pliidi) ja selle kõige vahepeal veel Chrisiga tegelemine ja Kennethi külastamine.

Kennethil läks vahepeal juba suurepäraselt. Ta hingas ise ja väga järjekindlalt, köhis(meile öeldi, et haige laps ei köhi, terve laps köhib), saime teda mitu päeva sülle võtta ja tutvuda. Anti lootust esmaspäevaks(23.august) välja saada intensiivist. Siis aga muutus kõik. Poiss oli rahutu ja kopsu röntgenpildist selgus, et üks osa kopsust on jälle kokku kukkunud. Mindi tagasi vuntside peale ja nüüd siis juba hingamisaparaadile. Eile oli pisikest jälle nii raske vaatamas käia. Ta nuttis hääletult, aga väga visalt. Ma ei saanud talle isegi lähedale, sest arstid püüdsid teda maha rahustada, et hingamine taastada. Täna öeldi, et kahtlustatakse uut infektsiooni.

Kui palju peab üks pisike hing kannatama?

Kallis Kenneth, palun saa terveks!

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply