Superkangelase lood

Superkangelase lood. Operatsioon.

23. juuli 2017
www.liisbett.ee (12)

See on kolmeteistkümnes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

10.08.10

Operatsioon

Täna oli terve päev väga rahutu olla, väikesel Kennethil tuleb operatsioon ja infot kuuleme alles kell 4. Hommik kulges venivalt. Koristasin ja pakkisin asju. Lõpuks saime Chrisi lõunaunne ja pärast ärkamist otsustasime aja sisustuseks oma asjad uude kohta kolida. Jälle kolimine, nüüd juba kolmandasse kohta kahe nädala jooksul. Steffi juurest oli eriti raske lahkuda, sest sealne oli väga koduseks saanud. Asjad olid heale kõrgusele pandud, Chrisil oli palju jooksuruumi ja aeg-ajalt sai muru peale end tuulutama minna. Nüüd pidime aga jälle korterisse minema. Anette juurde jõudes avastasime, et nüüd pole meil ei netti ega telekat. See pluss teadmatus, kuidas opp möödus tegi olemise väga närviliseks.

Lõpuks tiksus kell nelja peale ja saime helistada. Liinile saime alles kell 5. Aga info oli ootamist väärt. Operatsioon möödus ilma komplikatsioonideta, kops oli pisut veritsenud, aga see olevat normaalne, sest opi õnnestumiseks oli vaja kops kokku suruda. Öeldi, et operatsioon õigustas end. Nimelt oli see veresoon juba väga suur ja arvati, et see on poisil mitte bakteri tekitatud vaid nö. kaasasündinud defekt. Juba pärast operatsiooni olid näidud paranenud ja poisi nahavärv ilusam. Hapnik oli 34 peal, mis isegi parem, kui enne oppi! Öeldi, et proovitakse ta täna õhtuks/homseks üles ajada. Helistasime perele ja saime rõõmu jagada.

Õhtul läksime pisikest vaatama. Alguses oli teda väga raske vaadata, sest pisikesel tundus meeletud valud olevat. Õde pani rahusteid juurde ja siis ei tikkunud enam pisarad silmi. Istusin tema kõrval päris pikalt. Kentile oli arst öelnud, et homme-ülehomme proovitakse ta ise hingama saada. Mis on supper uudis, sest see tähendab seda, et ei lähe enam kaua, kui ma pisikese juurde minna saan ja ka ise poisiga toimetada!

Õhtuks olid närvid maha jahtunud ja sain juba värskema pilguga korteris ringi vaadata, enam ei tundunudki nii hull. Ostsime poest tordi ja tähistasime opi õnnestumist!

11.08.10

Täna hommikul helistasime. Arst ütles, et öö läks plaanipäraselt. Hapnik on kusagil 30ne kandis. Ütles, et loodetavasti täna saab toru välja(toru, mis tal seal opereeritud kohas on). Hingama proovitakse ise ta saada alles homme.

Õhtul käisime poissi vaatamas. Tundus, et pisikesel oli juba parem. Toru oli välja võetud ja Kenneth ise oli väga(võrreldes varasemaga) aktiivne. Haaras näpust kinni ja avas pisut silmi. Proovis väga jõudsalt hingamistoru ära ajada, nii et üks hetk pidin isegi õe kohale kutsuma ja küsima, et kas see toru ikka võib nii ära vajunud olla. Õde ütles, et kohe kindlasti ei tohi, sest pisike ei saa muidu hingata ja sättis selle ilusti korda. Hästi raske oli jälle põnni juurest ära minna…

12.08.10

Taastumine

Öö oli läinud plaanipäraselt ja rahulikult.

Kui me õhtul pisikest vaatamas käisime siis hapnik oli 27 protsendi peal. See on juba supper!! Ainult 6 numbrit veel kukkuda!! Pisike ise oli väga rahulik.

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply