Suhted

Aastapäev on nüüd lihtsalt..päev

20. juuli 2017
Single-on-Valentines-day

Andke andeks, et kõik minu viimase aja postitused kuidagi negatiivse alatooniga on. Aga nagu mu inglise keele õpetaja alati öelda suvatses, et “life is hard and then you die”. Ja keegi veel kusagil mainis, et ära kunagi vabanda asjade eest, mida sa nagunii teed..seega võib-olla polegi vaja seda vabandust siia. Ma tean ise ka, et suht seosetu möla, aga mul oli sissejuhatust vaja ja lapsed röögivad. Üks ühe kõrva ja teine teise kõrva sisse. 

Eile oli siis see päev, kui meil oleks Kentiga 10 aastat täis saanud. (Kes rohkem infot vajab, siis SIIT leiab). Me oleme oma aastapäeval alati midagi põnevat korraldanud.

Ma mäletan, kui meil sai 1 aasta täis. Ma olin terve suve kõvasti tööd teinud ja omajagu raha kokku ajanud ning siis tekkis idee, et kingiks Kentile tätoveeringu. Kuna mulle meeldib üllatusi teha, siis ma otsustasin, et ma ei ütle talle sõnagi. Viisin ta lihtsalt kesklinna, käskisin silmad kinni panna ja siis tirisin teda mööda Hansapäevade melu tätoveerimise salongi poole. Kui me sisse astusime, siis ta sai muidugi kohe aru, sest metal muusika ja veidralt pirisevad masinad saavad ju tähendada ainult ühte asja. Valisime koos tätoveeringu disaini välja ja mõned tunnid hiljem oli minu kingitus igaveseks talle käe peale maalitud. Tagant järele mõeldes on ju üsna tore, et ta minu nime suurelt enda rinnale ei lasknud tätoveerida 😀

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

2 aastapäev Jurmalas

Iga aasta muiugi nii ekstreemne ei olnud. Üks aasta viis Kent mu paadiga järve peale sõitma. See oli üks väheseid kordi, kui tal õnnestus mind üllatad ja mind on tõesti väga raske üllatada. Uudishimu on suur, mis teha! Ilm oli imeilus, vesi sillerdas ja õhk lõhnas magusalt ploomide järgi. Nautisime rahu ja vaikust ning lihtsalt..olime.

Eelmine aasta viis Kent mind Estepona kõige kõrgema mäe otsa. See oli lihtsalt nii imeline! Absoluutselt kõik selle päeva juures oli imeline! Ma sain matkata mööda kiviseid ja kitsaid radu ja ma ARMASTAN matkamist. Ja mägesid. Ja kummikomme, mida Kent mulle terve kilo jagu kinkis. Ja see emotsioon, kui me mäe tippu jõudsime ja avastasime, et pilved on meist allpool ja kui lummavalt nad mööda mägede seinu üles ronisid. Aaah! No mul ei ole sõnu! Ahjaa. Ja see hetk, kui me meisterdasime paberlennukid ja need mäe otsast alla lennutasime ja kuidas nad tuule alla võtsid ja muudkui lendasid ja lendasid kuni silmapiirilt kadusid!

img_6718 img_6731

No ja loomulikult on meil olnud palju head veini ja palju head sööki!

Aga eile..eile ei olnud mitte midagi. Ma ei oskagi seda tunnet kuidagi kirjeldada, mis mind eile valdas. No see oli umbes midagi sellist, et kui oled terve elu jõule tähistanud ja siis korraga..ei olegi enam jõule. Istud keset tuba. Kuuske pole. Ühtegi jõulutulukest ei põle. Pole särisevaid verivorste ja krõbisevaid piparkooke. Ja jõuluvana ei tulegi. Selline tühi tunne. Nagu midagi SUURT oleks puudu.

Alguses ma mõtlesin, et ma teen midagi muud märkimisväärset sellel päeval. Midagi hästi põnevat, et siis järgnevatel aastatel saaksin ma hoopis midagi muud selle kuupäevaga seostada. Aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda tobedam see idee tundus. Tegemist on ikkagi kuupäevaga, mis 9 aastat oli täis armastust ja õnne ja igasugust muud roosamannat. Ja lõppude lõpuks tuleb ikkagi tunnistada, et ükskõik mida muud ma sellel päeval ka ei teeks..see ei muuda fakti, et sel kuupäeval sai minust ja Kentist midagi rohkemat, kui lihtsalt sõbrad. Ma oleks võinud ju vabalt langevarjuga lennukist alla hüpata või esimest korda konnajalgu süüa. Aga siis oleks 19 juuli olnud lihtsalt päev, kus ma esimest korda langevarjuga lennukist alla hüppasin, konnajalgu proovisin JA päev, mil meist sai Kentiga rohkem, kui lihtsalt sõbrad. Seega saate aru küll!

Siis ma mõtlesin, et äkki tähistaks. Miks mitte tähistada? Kurbasid päevasid võib ju ka tähistada! Aga see mõte jäi ka kusagile soiku ja lõpuks oli kell nii palju, et 2 öösel välja chupitosid jooma minna tundus ka kuidagi..uneaja ja raha raiskamisena.

Mida ma siis tegelikult tegin? Tegelikult ma ignoreerisin terve päeva fakti, et 19nes on. Ausalt. Sel põhjusel ma ei kirjutanud ka eile sellest. Ma lihtsalt ei tahtnud kurb olla. Ja ükskõik, kui positiivselt ma sellesse kõigesse ka ei suhtu, siis 19nes juuli on minu jaoks alati olnud väga suure tähtsusega. Üks minu kõige lemmikumaid päevi. Ja nüüd korraga ei ole sellel päeval enam mingit tähtsust. On ainult mälestused. On ainult emotsioonid. Aga põhjust tähistamiseks enam ei ole.

Ma tean ise ka, et iga aastaga läheb kergemaks. Haavad ei ole enam nii värsked ja emotsioonid nii tugevad. Aga ikkagi mõtisklen siin praegu, et mida järgnevatel aastatel teha. Kas samamoodi edasi ignoreerida või ikkagi sel kuupäeval midagi põnevat korraldada. Mis te arvate?

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

5 Comments

  • Reply Sigrid 21. juuli 2017 at 02:38

    Wow, see postitus on väga südamlik! Tunnen kaasa, aga seda meeldis mulle lugeda. Esimene postitus, mida loe sinu blogist. Aga võrratult hea ja samas ka kurb.
    Vastus sinu küsimusele: Igal ühel on erinev arvamus ja sina ei pea muutma ennast teiste pärast. Tee seda, mida sina pead õigeks! Mina isiklikult ei teeks midagi erilist, aga läheks sõbrannadega välja, et saaks mõtted mujale.
    (Ah, mida ma siin targutan!) 😉

    Soovin sulle palju edu ja jaksu!
    Loen hea meelega edaspidigi sinu postitusi! <3

    • Reply Liisbett 22. juuli 2017 at 03:27

      Aitäh! Eks järgnevad aastad näitavad, mida ma tegema hakkan. Sõbrannadega välja minek on väga hea idee 🙂

  • Reply Kadi 21. juuli 2017 at 07:57

    Ma olen üsna uus lugeja ja ei oska sellele kuskilt vastust otsida, aga mis Kentiga siis juhtus?

  • Reply S. 15. okt. 2017 at 04:39

    Mul oli ka kuupäev. Või õigemini on mu elus kaks kuupäeva, mis pidevalt donineerivad. Need on 17 ja 28. Üks 17s on mu enda sünnipäev ja teine, nii nagu sul, oli aastapäev. Teised kaks on laste sünnikuupäevad ja sel on mingi imelik mõju veel. Tavaliselt juhtuvad mõned sündmused mu elus just neil kuupäevadel.
    Aga tulles tagasi 17 juurde siis see on selline kuupäev, et mõlemal juhul on see mulle olnud pigem närvesööv. Kui meil sai 17 juuni täis 5 aastat siis….siis sel päeval see ka lõpu sai. Eks lahkuminekud ole alati rasked ja jätavad omamoodi jälje. Kellele kuidas, aga tore on lugeda ja enda puhul teada, et see ei lõppenud katastroofiliselt.
    Väga hästi kirjutatud postitus 🙂

  • Leave a Reply