Superkangelase lood

Superkangelase lood. Intensiiv. Muutusteta.

10. juuli 2017
www.liisbett.ee (10)

See on üheteistkümnes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

04.08.2010

Eile, kui haiglasse helistasime õhtul, siis seis oli sama. Aga huvitav oli see, kuidas arst küsis Kentilt, kas me oleme ikka Tartus. Ja siis rääkis sellest, kuids Kent on perepea ja peab tuleviku peale mõtlema ja tööle hakkama. Huvitav huvitav…Ütles, et elu ei saa seisma jääda.

Hommikul oli ikka sama. Aga ei midagi negatiivset, see on hea.

Täna saime võimaluse koos pisikest vaatama minna. Kutsusime Reelika Chrisi vaatama. Kell oli pool 3. Läksime ja lasime kella. Tuldi ukse vastu..öeldi, et tehakse protseduure, tulge tunni pärast. Andsin piima üle ja läksime siis Reelikale uudist teatama. Olin suhteliselt kindel, et ega täna siis koos minemisest midagi välja ei tule. Aga Reelika oli nõus ootama. Jalutasime, käisime poes ja pargis. Chris proovis pihlakaid ja ega Annigi sellest “rõõmust” ilma ei tahtnud jääda. Mõlemal olid vahvad hapud näod ees. Tunni pärast siis läksime uuesti ja tulime sama targalt tagasi. Öeldi, et tulge poole tunni pärast, protseduurid on küll läbi, aga pisikest pestakse, tõstetakse voodisse ja pannakse tekike peale. Passisime siis haigla taga, lapsed jooksid ja tatsasid ringi. Poole tunni pärast läksime jälle ja siis öeldi, et tulge 15 minuti pärast tagasi, kõik ju võtab aega. No siis läksime mänguplatsile, mis lastehaigla sees on. Mängisime pisut ja tagasi läksime igaks juhuks 20 minuti pärast. Siis lasti lõpuks sisse. Tuuli Metsvaht oli selles vahetuses..rääkis, et vahetati kanüüli. Võeti nabaveenist ära ja pandi kintsu veeni. Sellepärast ei saanudki enne minna. Esimene kord ei õnnestunud ja seetõttu läks palju aega. Aga Kennethil oli uus voodike ja tema ümber oli palju rohkem ruumi. Kuna väike verekaotus oli, siis riski vältimiseks tehti vereülekanne. Olid teinud ka röntgeni kopsudest. Poisil oli kopsudes sekreeti ja pisut oli seda välja tulnud juba. Ütles, et kui see nüüd välja saadakse, siis peaks kopsud ka kiiremini paranema hakkama. Pissinud on ilusti. Kakanud samuti, kuna kaka oli ka juba kollakas olnud, siis see tähendab, et mingi osa toidust on läinud õiget teed pidi. Bilirubiini tase on vaikselt langema hakanud ja loodetavasti langeb ilusti edasi.

Õhtu külastus tuli väga kiiresti. Jõudsime koju alles kell 6 ja tunni pärast oli juba minek. Pumpasin enne seda veel piima ja panin jääkuubikukotti, et saaksin selle kaasa võtta. Õhtul pisike ikka veel magas..ehk siis oli endiselt narkoosis. Tuuli oli eelmine kord öelnud, et hommikul oli poiss juba väga aktiivne olnud. Loodetavasti on ta homme meie külastuskäigu ajal üles ärganud. Aga arstil midagi uut öelda ei olnud, seis sama. Küsisin siis piima kohta. Et kui palju mul piima peaks kahest rinnast kokku tulema. Ütles, et nii palju kui tuleb ja et ma rinnad viimseni tühjaks pumpaksin. Saab tehtud! Pisike on väga tubli olnud.

05.08.10

Muutusteta

Nüüd juba viimased paar päeva on pidevalt seis muutusteta olnud. Täna vaatamas käies rääkis arst, et probleem on ühes veresoones, mis on kopsu ja südame vahel. Pärast sündi peaks see soon sulguma. Meie pisikesel see ei sulgunud. Muidu voolab veri läbi südame kopsu ja sealt edasi teistesse organitesse. Meie pisikesel aga laseb see soon kopsust verd tagasi südamesse, mistõttu südame vasakul poolel on ülekoormus ja süda ei jõua seda kõike välja pumbata. Teised organis jäävad seetõttu vähesema verevarustusega ja paranemist ei toimu. Südame vasak pool pidi juba laienenud olema ja seetõttu tuleb teha opp, mille käigus see veresoon suletakse. See peaks toimuma nüüd paari päeva jooksul või esimesel võimalusel, kui kardioloogid selleks valmis on.

Täna oli muidu hästi eriline päev. Käisime pisikest kaks korda vaatamas. Varem ma ei ole teda eriti puudutada julgenud. Täna ütles arst, et pisike ei ole enam rahustite peal ja teda peabki üles utsitama. Et võin julgelt teda puudutada ja talle pai teha või näiteks lutti pakkuda. Ma sain sellest ikka kulbiga julgust juurde. Paitasin Kennethit ja unustasin ennast täiesti tema juurde. Ta reageeris mu puudutustele ja ma sain teda rahustada, kui gaasid liiga tegid Esimene kord tundsin, et ei tahagi sealt ära minna. Paitasin ja paitasin, rääkisin talle, et emme on siin ja varsti saab kõik korda. Õhtul oli samamoodi..külastusaeg hakkas vaikselt lõppema ja mina ikka paitasin, panin talle tekki peale ja lihtsalt olin ja imetlesin. Nii mõnus oli!

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply