Suhted

Facebook staatus: single AF

4. juuli 2017
fdb8526d7021dba1b265e920402565c8--love-quotes-funny-amazing-quotes

Aaaaah!

Teate, kui raske on praegu vaadata pensionäre, kes on 50 aastat koos olnud. Mööda maailma reisinud ja üheskoos kõike kogenud. Suutnud elada nii, et jäädakse kokku ja ei lasta elu madalseisudel võitu saada. Mina arvasin, et mina olen ka selline. Koos Kentiga. Minu unistus oli osta vanaduses majake kusagile metsa sisse ja siis seal koos Kentiga kaminatule ees kallist konjakit juua. Not gonna happen!

Nii palju on viimasel ajal juhtunud. Nii palju on juhtunud, sest vallalise elu juba on kord selline. Lased asjadel minna ja teed, mida tahad. Aga ei ole saanud rääkida, sest sel juhul oleks ma pidanud selle teema ette võtma. Ja selle teema ette võtmine on nii keeruline ja raske olnud. Ma ei tea, kust alustada. Ma ei tea, mida rääkida. Ja mida mitte. Juttu on tegelikult viimase kahe aasta jagu, aga no kuidas ma võtan selle kõik kokku? Lihtsalt ütlen, et me läksime lahku? Aga mida see info annaks? See tekitaks ainult küsimusi. Palju küsimusi. Miks lahku? Nii kaua olite ju koos..10 aastat. Kaks last on ju? Mis nendest saab? Kas jäädki Hispaaniasse või tagasi Eestisse. Kas Kent jääbki Indiasse või tuleb siia. Tahaks nii rääkida, et kõik aru saaks, mis juhtus ja miks juhtus. Tahaks nii, et ei jääks vastamata küsimusi. Et kõik saaksid aru, et kumbki ei teinud midagi valesti ja kumbki ei ole süüdi. Aga sel juhul peaksin ma alustama otsast peale ja sel juhul võiksin ma ju raamatu parem kirjutada. Sest üks asi viis teiseni ja see jälle kolmandani ja nüüd ongi nii, et oleme lahus. Oh, ma ei tea, sõbrad! Ma ei tea, kuidas ma selle kokku võtan, aga ma tean, et ma tahan sellest rääkida! Ma proovin..lühidalt. 

Need, kes on minuga algusest peale olnud, need teavad, kes Kent on. Minu elu armastus. Me saime kokku, kui ma olin 17. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, aga kui see lõpuks tuli, siis nii, et jääda. Kunagi ma mõtlesin, et ma alustan suhteblogi. Meil oli lihtsalt kõik nii hästi. Me klappisime algusest peale ja meil polnud kunagi neid tüüpilisi probleeme, mis paljudel on. Mees ei korista. Naine ei tee süüa. Mees on kogu aeg välja sõpradega õllet joomas ja ei pööra naisele tähelepanu. Tülid ja vaidlused pisikestest asjadest. Ei! Meil oli kõik hästi. Kui sõbrannad veinipudeli taga rääkisid oma raskest armastusest, siis mina aina kiitsin, et mul on kodus lotovõit. Ideaalne mees. Ja nii oligi. Hästi. Ligi 8 aastat oli kõik väga hästi!

Me toetasime teineteist. Õpetasime. Motiveerisime. Julgustasime. Ilma teineteisete oleks me kindlasti hoopis teises kohas. Me olime selles mõttes ideaalsed teineteisele. Kaks hullu, kes kunagi alla ei anna. Kes tahavad elult kõike. Koos alustasime iseseisvat elu. Võtsime kassi. Koos saime kaks last. Jätsime standartse töö selja taha ja alustasime ettevõtlusega. Kirjutasime projekte. Ostsime maja. Kolisime Hispaaniasse. Elu koos Kentiga oli nagu Ameerika mäed. Kiired tõusud ja veel kiiremad langused. Ja siis jälle raske mäkketõus. Aga see oli võimas! Me kogesime nii palju. Õppisime ja arenesime koos. Avastasime, et elul ei ole piire ja kõik on võimalik, kui ainult tahtmist on. Kui ainult julgust on!

Aga siis juhtus nii, et Kent leidis midagi, mis talle väga meeldib. Proovisime seda ka koos. Aga mina väsisin ära. Kaotasin oma motivatsiooni ja langesin..sügavale põhja. Mitte tagasi algusesse, sest ma olin ju pikal teekonnal palju õppinud. Aga kohta, kus ma ei teadnud enam, mida ma teha tahan. Ja sealt hakkas kõik allamäge minema. Kenti rong liikus kiiresti ja mina..mina jäin maha. Enam ei olnud koos. Tuli India ja tuli üksindus ja tulid tülid ja tähelepanu puudus. Tuli segadus ja hirm, mis aina süvenes ja süvenes. Ja me proovisime kuidagi seda olukorda parandada ning mina proovisin sellest august välja ronida, aga üksinda oli see raske ning elu oli ju vaja elada. Ei olnud justkui aega maha istuda ja ennast koguda. Ja ma ju proovisin Kenti rongile järgi jõuda. Proovisin ise ennast jälle üles leida, aga nii palju segavaid faktoreid oli pidevalt ja mida rohkem ma pingutasin, seda rohkem ma väsisin. Mingi hetk istusin maha ja avastasin, et mul on vist depressioon. Vist. Ma siiamaani päris täpselt ei tea. Aga mul oli kogu aeg paha olla. See oli minu jaoks nii võõras. Ma olen tavaliselt selline, kes näeb igas asjas midagi head. Vahet ei ole, kui halb seis on. Ma leian alati võimaluse sellest välja tulla ning mitte lasta ennast sel alla tirida. Aga nüüd oli korraga ka kõige pisemad asjad nii keerulised. Kõik oli kogu aeg halvasti. Ma olin pidevalt ärevil ja kergesti ärrituv. Selline tunne, nagu midagi väga rasket oleks südamele pandud ja hingata ei saa.

Ma tean väga täpselt, miks see kõik nii läks. Ma tundsin, et meil pole Kentiga enam hästi. Ma nägin, et ta pole enam see mees, kellega ma kokku sain. Mitte halvas mõttes. Me muutume elu jooksul pidevalt. Erinevad sündmused ja kogemused muudavad meid. Aga korraga ta polnud enam see, kes enne. Ja mina polnud oma suures masenduses enam see, kes enne. Ja korraga..me ei klappinud enam. Ja ma teadsin. Ma teadsin, et see lõppeb halvasti. Aga ma südames nii väga tahtsin, et need asjad korda saaksid. Et ma ei jääks temast ilma. Aga ma kogu aeg kusagil sügaval sisimas teadsin, et me liigume kuristiku suunas ja seda üsna kiirelt. Tema nägi elu korraga hoopis teistmoodi ja mina tahtsin ikka vanast veel kinni hoida. Ja see kõik tekitas suurt kurbust. Mina tahtsin tähelepanu ja tema tahtis tööd teha. Areneda. Ikka edasi ja edasi. Mina oleks ka ehk tahtnud, aga ma ei tahtnud temast ilma jääda ja nii ma hakkasin korraga elama elu ainult ühe eesmärgiga. Et kokku jääda. Ja see lihtsalt ei toiminud niipidi. Praegu tagasi vaadates saan ma sellest aru. Ma kaotasin selle käigus ise enda ära. Ei osanud enam unistada ega tulevikku näha. Elasin ainult hetkes ja see hetk oli halb hetk, kus elada. Justkui pime tunnel, mille lõpus valgust ei näe ja seega ei oska kusagile suunda astuma hakata.

Igatahes. Hispaaniasse tulek oli ühest küljest ka soov asju paremaks muuta. Ehk keskkonna muutus aitab. Aga tema oli ikkagi palju eemal ja mina olin ikkagi masenduses. Keskkond muutus, aga me ise jäime samasse kohta. Pigem hakkasid asjad veel kiiremini allamäge minema. Veel rohkem tülisid ja veel rohkem pingeid. Kuni üks hetk ma otsustasin restardi teha ja paariks kuuks Eestisse pageda. Mõnes mõttes oli sellest abi. Ma rahunesin maha ja suutsin natuke ennast kokku võtta. Aga tagasi tulles oli õhus tunda, et midagi on puudud. Armastus? Kes seda enam päris täpselt teab, aga kaks aastat rasket aega oli oma töö teinud ning üks hetk Kent teatas, et ehk oleks aeg nö. kotid kokku pakkida ja teistmoodi edasi liikuda. Too hetk oli see minu jaoks nagu nuga südamesse. Ma ei tea. Ma tundsin, et kõik pole korras ja seda juba pikka aega, aga ma ei tahtnud alla anda. Ma tahtsin veel võidelda. Veel pingutada. See ahastus, mida ma too päev tundsin. Et nüüd ongi kõik. Enam ei olegi “meid”. Ainult mina ja sina. Võtsin ennast kokku ja teatasin, et mina ei ole nõus. Mina tahan veel proovida. Ja proovisimegi. Aga Kent oli juba oma otsuse teinud ja minu enda mõtte liikusid vaikselt sama rada mööda. Kuigi see esimene shokk oli suur, siis see kuidagi lõi pea selgeks. Äkki tõesti oleks aeg elus restart teha. Võtaks pinged maha ja prooviks eraldi elada.

Ja siis läks Kent Indiasse. See lõplik lahkuminek on kuidagi nii veider ja sobib ideaalselt kokku minu kreisi eluga. Paar nädalat tagasi rääkisime Kentiga juttu ja siis kuidagi tuli välja, et Kent on juba mitu kuud vallaline olnud. Ta oli nimelt aru saanud, et me enne tema Indiasse minekut rääkisime, et võtame aja maha. Mina sain sellest aja maha võtmisest natukene teistmoodi aru ja nõnda siis juhtuski nii, et Kent on juba 3 kuud vallaline olnud ja mina 3 kuud hõivatud 😀 Aga see lõpp tuli kuidagi nii loomulikult ja me ei osanudki midagi muud teha, kui ainult naerda selle üle. Vähemalt olen ma ka nüüd siis teadlik, et saab sellele loole juti alla tõmmata. Läbi siis läbi! Ma olin tegelikult ise oma peas juba nii kaugele jõudnud, et ega ma ka teist väljapääsu enam ei näinud. Kaua sa ikka pingutad. Mingi hetk on mõistlikum lihtsalt lahti lasta ja vaadata, mis juhtub. Ja nii ongi. Lasime lahti! Need olid suurepärased peaaegu 10 aastat ja ma ei kahetse mitte midagi. Elu on seiklus ja mul on hea meel, et sellest 10 aastat sain ma koos veeta sellise inimesega nagu Kent.

Mis nüüd edasi?

Mina jään ikka Hispaaniasse ja ei kavatse siit kusagile minna. Mulle meeldib siin, lastele meeldib siin. Ma tunnen ennast siin keskkonnas hästi.

Kent suure tõenäosusega hakkab enamuse ajast elama Indias oma töö tõttu. Eks tulevik näitab.

Me oleme ikka sõbrad. Väga head sõbrad! Me toetame teineteist ning kasvatame lapsi ikka koos! Nii nagu enne. Lihtsalt me ei ole enam..koos.

Ja sõbrad! Ma olen nüüd vallaline..ja Hispaanias. Elu on seiklus ja mul on hea meel, et ma saan uue lehekülje keerata just siin! Sellises keskkonnas.

Kui teil on küsimusi seoses meie lahkuminekuga, siis andke tuld! 😉

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

You Might Also Like

11 Comments

  • Reply Raske 4. juuli 2017 at 05:03

    Mingil määral tunnen ära enda hetke suhet. Oleme viimane aasta pingutanud,et kõik saaks korda. Proovime ühte ja teistpidi et pereelu ikka töötaks. Kahjuks on siiski pidevad tülid ja tunnen et enam ei jõua. Samas alla andma ka pole nõus. Ikka üritad parandada..kuni järgmise korrani.
    Ei ole ma enam see tüdruk,kes vanasti. Sõbrannad peaaegu ei tunne mind äragi. Olen langenud kuristikku ja ei oska seal välja tulla. Ei üksi ega koos perega. Iseennast ei tunne ma ise ka enam ammu ära. Peeglist vaatab vastu hoopis teine naine.

    Olen mitmeid kordi arvanud et parem õudne lõpp,kui lõputu õudus. Aga see õudne lõpp tundub liiiga hirmuäratav ja..lõplik.

    • Reply Liisbett 4. juuli 2017 at 06:09

      Ma tunnen, et see ongi see probleem. Et ei taha alla anda. Ise vaikselt murdud ja hääbud, aga ikka ei taha alla anda. Vahel on parem lihtsalt asjad kokku tõmmata ja eluga edasi minna. Või veel enam. Uuesti elama hakata. Aga samas vahel on parem pingutada ja mitte alla anda. Edasi proovida. Ühest vastust tegelikult ei olegi. Inimesed on erinevad ja suhted on erinevad. Ise enda seest peab selle vastuse leidma. Meie jaoks oli parim variant restart teha.

  • Reply K 4. juuli 2017 at 05:52

    Üheaegselt on see lugu kurb ja teisalt jälle positiivne, sest vähemalt now you know were you stand. Jaksu ja rahu! 🙂

    Ahjaa, üks küsimus tekkis – mis see miski oli, mida Kent leidis ja proovis ja hakkas meeldima ja Sina jäid n-ö rongist maha?

    • Reply Liisbett 4. juuli 2017 at 06:11

      Aitäh! See ongi rõõmus ja kurb. Ühest küljest uus algus ja uus hingamine. Teisest küljest millegi väga suure ja ilusa lõpp. Aga Kent tegeleb võrkturundusega juba pikka aega. Talle meeldib see ja talle sobib see ideaalselt. Lihtsalt see töö nõuab tugevat pingetaluvust ja enese motiveerimist. Ja see on midagi sellist, mis meeletult kasvatab ja arendab. Sellest tulenevalt tuligi tema elus suured muutused seesmiselt ja mina jäin justkui ühe koha peale tammuma. Nüüd on aeg mul ka edasi liikuda ja see oma asi leida 🙂

  • Reply A 7. juuli 2017 at 02:26

    Kahju kuulda ikkagi aga tore et rahu oled leidnud. kuidas sa hakkama saad? Otsid tööd? Õpid rohkem keelt?
    Edu edaspidiseks!

    • Reply Liisbett 10. juuli 2017 at 07:30

      Rahu on kõige olulisem 🙂 Aga pigem sotsialiseerun rohkem…ja läbi selle tuleb ka keeleoskus 🙂 Aitäh sulle!

  • Reply G 7. juuli 2017 at 04:52

    Seda lugedes oleks sa kirja pannud nagu minu mõtted. Olime mehega koos peaaegu 4 aastat. Viimased pool aastat läks kõik allamäge. Vaikselt hakkasime üksteisest eemalduma. Kodus olime küll koos ja õhtusöögid möödusid koos, rääkides oma päevadest aga see ei olnud enam selline rääkimine nagu kunagi. Mitmeid kordi ta ütles mulle, et lähme lahku aga mina ei suutnud. Hoidsin kinni veel sellest, mida tegelikult ju enam ammu ei olnud. Siiani on raske leppida, et kuidas ja miks ja ehk saaks teisiti. Hetkel viibin mina välismaal kui aga naasen tagasi kodumaale peame kohtuma ning leppima kokku, mis saab meie ühisest kodust mis koos ostetud sai.

    Olen su blogi alles uus lugeja aga soovin sulle kõike kõige paremat 🙂 Päikest. 🙂

    • Reply Liisbett 10. juuli 2017 at 07:36

      Loodame, et kõik läheb sujuvalt! Mul ka veel need jutuajamised alles ees. 🙂

  • Reply anu 14. juuli 2017 at 02:26

    ma lahutasin 20a abielu. eelmisel kevadel lihtsalt enam ei jaksanud. suvel tekkis uus suhe ning sügisel veel proovisin võimaluse anda aga ei suutnud. talvel lahutasime.
    vahel on nii parem, kuigi laste jaoks oleks olnud parem veel koos püsida kuni nad koolid läbi saavad ning oma elu peale lähevad.

    • Reply Liisbett 15. juuli 2017 at 03:59

      Laste nimel aastaid koos olla ei tundu just eriti mõistlik mõte.

  • Reply Ave 11. aug. 2017 at 10:39

    Nii ilusasti kirjutatud.

  • Leave a Reply