Määratlemata

Koti vargusest ja muudest katastroofidest

Ma olen vist kusagil midagi väga valesti teinud, sest absoluutselt kõik minu ümber laguneb! Nagu päris tõsiselt. Sõna otseses mõttes!

Paar nädalat tagasi tuli naabrionu, kes on ühtlasi ka selle üürikorter omanik, minu ukse taha ja ladus mulle ette pika hispaania keelse teksti, millest ma suutsin eristada sõnad “tere” ja “vesi”. Jah. Aasta aega Hispaanias ja ma olen ikka täiesti keeleoskamatu. Vabandused! Ma olen laisk ja mul pole raha keeletundide jaoks.

Igatahes! Kui sõnadega ei saanud, siis proovisime kätega. Selle aja jooksul, kui me seal aktiivselt oma kätega vehkisime, tuli ka alumine naabrimees ning kutsus endaga kaasa. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei saanud ikkagi mitte midagi aru. Kutsus mind oma korterisse (mis oli nii ilus ja hubane, et mul hakkas oma korteri ees pisut piinlik..#apartmentgoals) ja viis mind otse vannituppa ning osutas näpuga lae suunas. Siis ma tabasin ära. Minu vannitoast voolab vesi otse läbi lambikupli talle kaela. Küsis, et kas keegi käis kell 10 õhtul pesus ja no käis küll. Lapsed käisid nii, et terve vannituba ujus. Ujus ta sellepärast, et vesi ei tahtnud alla voolata ja kõik vuhises läbi dušikabiini vahede põrandale.

Minu imestuseks olid nad mõlemad ülimalt rõõmsameelsed. Ma hiljem mõtlesin, et kui mul oleks keset ööd vannitoas vesi kaela lennanud, et kas ma oleks seda ni positiivselt võtnud. Aga nad seal koos naersid ja viskasid nalja selle üle ning arutasid, et kuna remondimees kutsuda. Palusid mul nädalavahetusel vähem pesus käia ning juba esmaspäeval tehti kõik korda. Nad eeldasid, et äravoolu toru on katki ning kui esmaspäeval töömees suure relakaga kohale tuli, siis ma juba kujutasin ette, kuidas ma mitu nädalat pesus ei saa käia. Aga see hirm muutus üsna kiiresti piinlikuseks, kui ma nägin, kui suur karvahunnik sealt äravoolu torust välja tuli. See oli vetsupotti visatud, et ma ka ikka näeksin, kui palju juukseid mu peast ära kukub.

Ma tegelikult juba ammu arvasin, et mul on ummistus seal. Ma lihtsalt ignoreerisin seda, sest kogu aeg oli nii kiire-kiire ja nüüd oli tulemus käes. Oli mul siis raske sinna äravoolu torusse pisut hapet valada? Muidugi oli! Ma tihtipeale eeldan, et probleemid kaovad iseenesest ära! Ei ole elu mind õpetanud, et kui ise midagi ei ette ei võta, siis lähevad asjad aina hullemaks. Ju siis mulle meeldib katastroofi keskel olla.

Siis varastati mul kott ära. Rannas. Ise olin loll! Ausalt tunnistan. Kuidas saab üldse nii rumal olla, et lähed hilja öösel ujuma, jätad oma koti ranna liivale lebama ja arvad, et see tagasi tulles ikka sama koha peal on. Loomulikult oli see selle ajaga ööhämaruses pihta pandud ning minu kodu võtmed koos mõne eruo ja telefoniga oli igaveseks haihtunud! Telefonist mul tegelikult kahju ei olnudki, sest selle ekraan oli katki ning mul oli ammu tahtmine see vastu seina veel katkisemaks virutada. Ta lihtsalt jooksis pidevalt kokku ja tegi ilmatuma halva kvaliteediga pilte ning videode jaoks ei olnud seal kunagi ruumi. Selline kiviaja nutikas. Aga võtmed! Ja kott. Mulle nii meeldis see kott! Mis siis, et ma leidsin selle ühel hommikul prügikasti ääre pealt ja seega otseselt rahalist kadu ei olnud. Aga mulle nii väga meeldis see ja 60€ ei lähe ma küll Desiguali uut soetama. Aga no õnneks ei olnud kotis dokumente ega pangakaarti. Seega vargaid said endale ühe katkise kasutu telefoni, paar eurot, minu kodu võtmed ja prügikasti ääre pealt leitud koti. Seega ma ei tea..mulle tundub, et see polnud just nende kõige parem päev 😀

Summa, mille ma selle vargusega kaotasin, selgus alles järgmine päev. Sama numbrit ma enam ei saanud, sest Orange esinduses selgus, et kui Kenti(kelle nimel on leping) isiklikult kohal ei ole, siis nemad mulle sama numbriga uut SIM-kaarti väljastada ei saa. Aaah! Ei sobinud neile volitus, ei sobinud, et ta läbi Skype nendega suhtleb..midagi ei sobinud. Pidin siis 20€ välja käristama, et endale prepaid kaart soetada. Võtmete paljundamine läks maksma 15€, sest mu korteril on mingi uhke turvavõti. See võti, mis nad tegid muidugi ei tööta väga edukalt ja nüüd ma siis iga päev logistan selle võtmega seal lukuagus nii kaua kuni juhtub ime ja ta keerama hakkab. Ja telefoni parandus läks maksma 25€.

Aga iroolinile koht on see, et ma ju ise nii väga tahtsin oma iPhone tagasi. Ma lihtsalt olin nii kooner, et ei tahtnud seda 25€ välja käia. Muudkui jaurasin, et kui halb see asendustelefon on ja kui hea ikka minu iPhone oli. Ju siis tuli universum appi. Ma lihtsalt oleks pidanud täpsustama, et kuidas ma tahan selleni jõuda, et ma oleks sunnitud selle papi välja käristama. Või siis oli sellel prügikastist leitud kotil halb aura 😀 Aga nüüd ma olen ligi 60€ vaesem..

Aga sellega ei ole kõik veel lõppenud! Möödus vast nädalake, kui pesumasin andis otsad. Alguses mõtlesin, et vahet pole ja ajan asja ise nädala jooksul korda. Nii kaua pesin pesu üleval oma naabri juures. Aga siis hakkas gaasiboiler vett läbi laskma ja kogu köögipõrand ujus ning kuna ma tõsiselt kartsin, et äkki mul varsti plahvatab midagi, siis kutsusin naabrid appi. Praeguseks hetkeks on mõlemad korras. Gaasiboiler ainult streigib natuke ja kustutab iga natukese aja tagant tule ära. Seega lähed rahuliku südamega dušši alla ja korraga avastad ennast jääkülma vee all. Mõnus!

Sellised paar nädalat on olnud. Ma parem ei hakka siin mainima, et no enam hullemaks ei saa minna, sest siis alati läheb! 😀

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega ?

3 kommentaari

  • Janne

    Ma alles natuke aega jälgin su blogi ja võib-olla sa oma varasemates postitustes oled kirjutanud, aga millega sa ise igapäevaselt tegeled peale laste kasvatamise ja blogimise? Mulle nii meeldivad inimesed, kellel on julgust kuhugi mujale elama kolida, eriti veel lastega.

  • A

    Vaesekene. Aga ma olex ilmselt samad sõnad aru saanud ja ma 14 kuud siin olnud, nii et ära põe!☺
    Ilmad väga palavad?
    Nii äge blogi sul ikka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga