Superkangelase lood

Superkangelase lood. Intensiiv. Viies päev.

See on seitsmes postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

31.07.2010

Tartu. Intensiiv, kuues päev.

Viis päeva on möödas. Viis rasket päeva, viis veel raskemat ööd. Meeleolu käib tõusude ja mõõnadega. Vahel olen nii udu sees, et ei saa arugi, miks me siin Tartus oleme, siin korteris. Miks ei maga Chris oma voodis, vaid põrandal paksude vatitekkide peal. Miks Kent ei ole tööl ja miks koristan mina võõraid põrandaid ja pesen kellegi teise nõusid. Jah…siis istun korra maha ja kõik saab selgemaks. Sellepärast vahel ei tahagi puhata. Puhkus annab aega mõtlemiseks ja mõtted käivad mul oma radu. Ei saa neid üldse käskida. Mõtted on ikka sellised, mida mina kuulata ei taha! Aga niisama nad minema ei lähe, tõusen jälle püsti ja hakkan rabelema. Nii on kergem. Kõige raskem on aga tuttavaid näha. Eile nägin Mariat ja Kaarelit, lootsin, et nad ei tule küsima, kus pisike poiss on. Süda hakkas kiiremini käima juba mõttest, kuidas ma neile seda kõike seletan. Hiljem nägime Kenti vana kooliõde, jälle süda puperdas..õnneks ei küsinud. Selle kõige pärast ei tahagi ma kedagi näda. Ei ema, isa, venda, endist klassiõde või mõnda juhuslikku tuttavat. Ei taha, sest ei suuda neid sõnu välja öelda ilma, et pisarad silmadesse ei tuleks. Ja siis see vaikus, mis teiselt poolt tuleb. Ja siis öeldakse: “Oh issand”, või midagi sellist. Ja nii valus on.

Ärkasin täna varem. Lubasin endale ühe öö ilma piima pumpamiseta. Muidugi oli uni rahutu. Ärkasin kell 7 ja hakkasin pudelit ja pumpa läbi keetma. Teisiti ei saa, sest poiss on nõrk. Juba enne külastust tuleb käed desinfitseerida ja palatis seebiga pesta ja uuesti desinfitseerida.

Poisid ärkasid hiljem ja Kent kohe helistas haiglasse. Seis sama, ehk isegi pisut halvem. Sellised uudised teevad alati meele kurvaks.

Täna käisime vaatamas varem, kui muidu. Chris ei tahtnud kuidagi magama jääda ja pidime korteri üle andma. Haiglasse jõudsime umbes 10 mintsa enne ühte. Kent läks enne, rääkis arstiga. Seis ikka sama. Õnneks pisut vähem paistes. Täna on meil üldse olnud üks kõige vähesema informatsiooniga päevi. Kõned on lühikesed, öeldakse, et sama..midagi pole muutunud. Öeldakse, et pole mõtet paari tunni pärast helistada..kui paremaks läheb, siis võtab aega. Kui halvemaks, siis helistavad ise. Igatahes läksin pärast Kenti. Täna oli esimene kord pärast Võru, kui ma poisi juures nutsin. Iga kord, kui ma midagi talle öelda üritasin, tuli nutt kurku. Rääkisin siis mõttes ja püüdsin paberiga pisaraid. Ei suutnudki kaua Kennethi juures olla. Pidin jälle lahkuma ja soovisin talle kõige head.

Siis toimus meil elukoha vahetus. Seega Chrisile jälle raske olukord. Jälle peab kohanema. Aga vähemalt ruumi on rohkem.

Õhtul läksime kell pool 8. Lasime kella, kedagi ei tulnud. Vahel tundub, et see kell ei tööta hästi. Lasime uuesti, ikka ei mingit vastust. Tekkis juba hirm..et kas kõik on korras. Kolmanda kella peale tuldi ja paluti ooteruumi minna. Kuulsime, et keegi viidi minema. Läbi uksepilu oli ka natuke näha. Siis sai Kent sisse minna. Jõudsin maha istuda, kui kuulsin meeletut nutmist. Ooteruumi tuli üks naine, nuttis kõvemini, kui ma eales kedagi nutmas olen näinud. Ei osanud sel hetkel midagi teha..kas välja minna, või oodata. Naine palus arstil endale nuuskpiiritust tuua ja ütles, et tahab välja värske õhu kätte. Arst läks tooma. Naine ütles, et ta teadis, et nii läheb. Mul oli meeletu segadus. Kas see on lapse ema, kes Kennethi kõrvalpalatis on. Siis tuli arst ja nad läksid koos välja. Kent tuli üsna ruttu tagasi. Selgus, et Kennethi kõrvalpalatis elustati ühte naist. Ja siis ma taipasin..see on esimene kord, kui ma näen inimest olukorras, kui kellegi lähedase elu on kustumas. Kujutasin paratamatult end tema asemele. Hirm hakkas, jube hirm. Kõndisime Kentiga haiglast välja ja veel raskem oli, kui enne. Täna ma ei näinudki õhtul poja.

Homseni kallis Kenneth!

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega ?

4 kommentaari

  • Taire

    Tere,
    loen su postitusi ja see on sarnane minu looga.
    Selle vahega, et mul oli lõpuni kantud rasedus ja juba neljas laps ja kerge sünnitus ja siis see juhtuski – kõik läks valesti.
    Kuna palateid ei olnud, ütles mees, et ta viib meid koju. Ämmaemand ütles, et tulgu 8 tunni pärast järgi. Kaks tundi peale sünnitust tuli keegi, kes ütles, et võtab lapselt proovid ja siis selgus, et hapniku tase madal. Kutsuti lastearst, kes viis lapse intensiivi, tehti röntgen, pandi rõhuaparaadi alla ja sinna jäi ta kolmeks ööpäevaks. Mehele paluti öelda, et kõik on korras laps on intensiivis.
    Praegu poiss viie aastane ja raske puudega.
    Saan aru su emotsioonidest ja ka ei saa aru, kuidas see nii läks
    Taire

  • Reet

    Minu lapsel oli peale sündi katkendlik ja kiire hingamine. Kuna ma olin üle 34 h kestnud sünnitusest nii kurnatud ja magasime beebiga koos, siis arstid avastasid selle alles õhtul(laps sündis kell 9 hommikul), kui kontrollima tuldi. Ja ka mina pidasin sellist hingamist “normaalseks”.
    Intensiivis oli poiss 4 päeva ja sai antibiootikume. Kahtluatati mingit põletikku või bakterit. Veresuhkur oli samuti kõikuv. Õnneks kõik proovid olid korras ja 6 päeva peale sünnitust saime koju.
    Meil läks õnneks kergelt.

    Aga väga jube on lugeda ja mõelda, et ka minu lapsel oleks võinud samuti minna.

    Aga nagu ma aru saan, siis Kenneth on nüüd 7a hiljem terve ja tragi poiss?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga