hispaania

EBA2017- kniks ja kummardus

12. juuni 2017
Untitled design (19)

Ma nüüd lõpuks jõuan ka EBA-ni! Samal ajal, kui eile blogisfäär EBA postitustest kihas, siis mina istusin kodus teki all, põdesin pohmelli ja imestasin, et kas ma olen tõesti ainuke, kes pisut liiale läks või suudavad kõik ülejäänud ennast palju paremini kokku võtta ning ka kehvema enesetundega midagi asjalikku paberile panna.

No mina igatahes ei suutnud. Kui tulemused olid teada, siis oli vaja seda loomulikult tähistada, sest no kamoon! Kolmas koht!

Aga no enne sellest pohmellist, eks ole! 😀

Ma olin aastaid arvamusel, et mina ei taha pohmelli põdeda. See on kuidagi seotud minu ühe kõige suurema hirmuga- päeva raisku laskmisega. Kuna aga pohmell on kerge tulema ka vähesema joomisega, siis ma mingi hetk otsustasin, et ma ei joo üldse. See oli see periood, kui mulle meeldis hästi palju erineda kogu ülejäänud maailma rahvast. Hispaaniasse tulekuga hakkas see tasapisi hääbuma, sest üks pokaalike veini õhtul lauamängude kõrvale kulub ju ikka ära. Mingi hetk aga avastasin, et ma ei käi üldse väljas ja mul pole üldse mitte palju tuttavaid ja see nelja seina vahel istumine hakkas muserdama. Ma tean küll, et sõpru on võimalik ka teist teed mööda saada, aga no kui olla riigis, kus peaaegu kedagi ei tunne, siis õhtused väljas käimised on üks lihtsamaid viise. Seega kui mõne sellise õhtu tagajärjel peab pisut pohmelli kannatama, siis ma arvan, et hea seltskond ja elamused on seda ühte raisku läinud päeva väärt. Küll vanaduses on aega maksa ravida? 😀

Pidu oli äge! Me käisime tantsimas ja ma avastasin ennast kohast, mis oli tõeline peldik, aga samas kuidagi nii autentne. Nii päris. Nii mitte turistikas. Mõnes mõttes lausa getolik. Istusin seal laua taga ja vaatasin seda kirjut seltskonda, kes tantsuplatsi olid vallutanud. Geipaar ühes nurgas, teksatunkedega ja punase lehvikuga tüüp, kes hoogu sattudes ja käsi üles tõstes oma stringid paljastas, 80ndades vanem meesterahvas, kes hoogu sattudes oma pea vastu lauda ära lõi, gängsteri välimusega tüüp argentiinast, kes muretses minu koti turvalisuse pärast ning palus paremini oma asjadel piku peal hoida, sest iial ei tea. Oli hästi noori, keskealisi, oli inimesi igasuguse nahavärvusega. Kõike oli! Kui ma oleksin olnud endiselt oma “maeijookunagimidagijaolenalatihiljemaltkellkolmkodus” mentaliteediga, siis ma ei oleks ehk saanud kogeda seda põnevat maailma, mis hommikul kell 7 kusagil räämas klubis avaneb. Võite ju öelda, et sellist asja polegi vaja näha, aga minu arvates oli see nii huvitav! Midagi sellist, mida ehk Eestis ei olegi võimalik kohata!

Aga EBA! Blogiauhindadest tulin ju rääkima!

621 häält mu kallid lugejad! Kolmas koht reisiblogide kategooris. Kohe nii kõvade tegijate järel nagu seda on Birgit ja Anu. WOW! Ma olen sõnatu! Ma olen õnnelik! Ma olen tänulik! Aitäh, aitäh, aitäh! See on uskumatu, et aastaga olen jõudnud nii kaugele ja et teile läheb korda see, mida ma teen. See, et tulete ikka ja jälle siia tagasi lugema, et saada osa minu mõttemaailmast ja meie pere elust siin Hispaanias, see on minu jaoks nii oluline! Ilma teieta ei oleks ka seda blogi! Seega au ja kiitus teile mu kallid lugejad!

Kahjuks ma ei saanud see aasta isiklikult kohal olla, et auhinda üle võtta. Kes minu tervitusvideot nägid, siis ma seal mainisin, et poistel kestab kool jaanipäevani ja Kent on meil ju endiselt Indias. Kaks kuud on möödas ja kaks kuud veel minna. Vähemalt ei pea poistele enam rääkima, et peab veel üle 100 päeva magama enne, kui issi tagasi tuleb. Nüüd on juba alla 60ne 😀 Ehk järgmine aasta lendan kohale!

Samas positiivne külg on ka! Selline videotevitus tekitas mõnusa fookuse. Et näed! See seal videos ongi Liisbett ja ma sain rahulikult ilma üleliigsete kommentaarideta oma tänusõnad edasi anda. Kui oleks juhtunud aga nii, nagu mõnel teisel, et häält ei ole ja Ženja oleks enam-vähem ennustanud, mida ma öelda tahan, siis oleks küll katastroof olnud 😀 Ma juba kujutan ette, mis sealt tulnud oleks. Mina olen Liis, elan siin Hispaania palmide all, joon iga päev veini ja käin palju ujumas, päike on pea täitsa blondiks pleegitanud, oh jaa..pidu ja pillerkaar! 😀

Kui ma oleks kohal olnud ja minu käest oleks veel küsitud mingi tobe küsimus (ala stiilis: Liis, sa elad Hispaanias, miks sa tumepruun ei ole?…ausalt, seda küsimust kuulen ma kõige rohkem..ma ausalt ei ela solaariumis 😀 ), siis oleks mul lihtsalt kuulid peas kinni kiilunud ja sealt oleks raudselt mingi tobe vastus tulnud, mis siis mõneks ajaks sinna live videosse mind kummitama oleks jäänud. See videotervituse asi oli minu jaoks ideaalne variant pääseda piinlikust olukorrast 😀

Aga ma oleks ikkagi tahtnud kohal olla! Tutvuda kõikide nende vahvate tegijatega. Ma loen üsna paljusid blogijaid, aga silmast silma olen kohanud ainult Mallukat. Tahaks näha, kes erinevate blogide taga seisavad. Millised nad on ja kas nad on ka päris elus sellised, nagu nad läbi blogide välja näitavad. Mallukas küll oli 😀

Korralduse koha pealt ma ei hakka suurt midagi köbisema. Mind ei olnud kohal ja läbi live ei saa suurt midagi aru. Ainuke, mis mind häirima jäi oli see, kuidas Ženja kellegi kohta “titt” ütles ja aina viinasokke soovitas kasutada 😀 Aga asi võib olla ka lihtsalt selles, et mulle meeldib teistsugune huumor. Selline pissi-kaka naljad ei ole päris minu teema. Ahjaa..live kaameranurk oli ka natuke nadi. Selline perverdi tunne tekkis lõpuks, kui aina lühemate seelikutega neiud lavale tulid ja nurk selline oli, et natuke suurem kummardus ja kogu seelikualune kogu maailmale paljastatud 😀

Aga siit lõpetan. Aitäh veelkord! Aitäh Mari-Leenule ja tema korralduse tiimile. Aitäh hääletajatele ja lugejatele. Jehhuuu!

Leiad minu blogi ka Facebookist

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply