hispaania

Eestlane=venelane ehk siis kuidas me sünnipäeval käisime

Käisime eelmine nädal poistega sünnipäeval. See oli teine kord, kui mõni lapsevanem võttis julguse kokku, et meid Ida-Eurooplasi oma võsukese tähtsale päevale lubada. Ma tegelikult saan nendest aru ka. Kuigi lapsed oskavad vabalt ennast väljendada ning ei jää kordagi lolli näoga vestluspartnerile otsa vaatama, et mida see nüüd täpselt teada tahab, siis minul ongi enamus ajast selline küsiv pilk näkku kinni löödud. Kuigi ma saan juba üsna palju aru ning oskan ka vajadusel ennast väljendada, siis mul tekib iga kord suuremat sorti paanika, kui keegi minu poole pöördub. Pea läheb täiesti tühjaks ja ei suuda ühestki sõnast läbi närida. Ka kõige lihtsamatest.

Seega hirm oli jälle hästi suur enne sünnipäeva. Kui eelmine kord oli Kent ka olemas ja vähemalt sai võimalusel kellegagi natuke suhelda, siis seekord olin mina üksi. Lapsed loomulikult ka, aga ega nendel pole aega minuga juttu puhuda. Lootsin, et ehk on ka Johannes koos emaga kutsutud, sest nad on inglismaalt ja inglise keelt ma oskan, aga see lootus kustus üsna kiirelt, kui me kohale jõudsime. Kutsutud oli käputäis inimesi ning enamus nendest olid pereliikmed. Vanaemad, vanaisad ja tädid, onud. Manueli ema, kes mul tavaliselt tõlgiks on, ilmus küll kohale, aga pidi korraks ära minema. Korraks oli aga nii pikaks ajaks, et enne me pidime lastega ära minema, kui tema tagasi jõudis.

Sünnipäevast

Läksime kohale. Jäin hiljaks ja seda täiesti planeeritult. Esiteks on see siin täiesti ok! Kui õigel ajal kohal oled, siis võib juhtuda nii, et oled esimene ja pead lukus ukse taga ootama. Selline tund või poolteist hilinemist on täiesti tavapärane. Teiseks tundus 17.30-21.00 liiga pikk aeg sünnipäeval viibimiseks. Mitte lastel. Just minul. Seega jõudsime kohale tund hiljem.

Alguses oli hästi ebamugav olla. Taaskord minul. Mitte lastel. Lapsed läksid kohe laua taha sööma ning neil oli nalja kui palju. Kõigil oli väga hea meel neid näha ja mul oli jälle suurepärane võimalus imetleda, kui hästi nad hispaania keelt valdavad ning kui populaarsed nad teiste laste seas on. Eriti tüdrukute seas. Selle üle olin ma kohe eriti imestunud, et juba nii noorelt on väikestel tüdrukutel silmarõõmud ja Chrisi üle käis lausa võistlus, et kes rohkem tähelepanu endale suudab püüda.

Alguses ma lihtsalt seisin ja püüdsin olukorda hinnata. Pidu toimus hästi väikeses kohas, mis koosnes kahest ruumist. Tagumises oli ühes seinas pallimeri koos liumäega. Pisut oli võimalik ronida ka. Lastele mõeldud tegevust seal rohkem ei olnudki, aga kõik 10 last mahtusid sinna kenasti mängima. Eespool oli söögilaud. Ja oligi kõik. 

Mul oli plaan arvutis pisut tööd teha, aga seal ei olnud sellist kohta, kus viisakalt seltskonnast eralduda, seega matsin selle mõtte kohe maha. Siis juba juhatati mind lauda sööma. Proovisin ennast hästi väikeseks ja nähtamatuks muuta. Sõin vaikselt burgerit ja mõtlesin, et miks siin ei võiks nii olla, et tood oma lapsed sünnipäevale ja ise lahkud oma asju tegema. Siin peab kohal olema. Hispaanlastele on see vast lausa solvang, kui püüad minema hiilida. Esiteks ei taha keegi vastuda su lapse eest! Veel enam laste eest. Ja teiseks on täiesti arusaamatu, et mis mõttes sa ei tahagi seltskonnas olla ja suhelda nii palju, et lõualuud pärast pidu tunda annavad. Aga ma tegelikult tahaks ju, aga ei oska veel nii hästi. Oleks pidanud ikka juba Eestis hispaania keelt õppima. See on mu kõige suurem kahetsus. Et see tegemata jäi enne tulekut.

Lapsed sõid turbokiirusel kõik ette antud toidu ära ja jooksid mängima. Mingi hetk hakkas kuidagi eriti ebamugav ja ma palusin endale võimalust pisut eemal olla ning jalutamas käia. Nora ema vaatas mind suurte silmadega ja püüdis aru saada, et miks ma nüüd ära tahan minna. Kui kauaks. Ja kas üksi. Ilma lasteta? Kinnitasin, et olen kiirelt tagasi ja ärgu muretsegu.

See 15 minutit andis aega pisut koguda ennast. Lihtsalt mõelda ja oma hirmud maha suruda. Et tegelikult ei ole asi nii hull ja ma suudan vajadusel ju ennast väljendada küll. Selline halli hiirekesena kusagil nurgas istumine pole päris minu moodi. Peo lõpuni oli veel poolteist tundi ja ma otsustasin, et kõnnin pisut ringi ja vähemalt proovin natuke sotsialiseeruda. Kasvõi lastega.

Proovisi tagasi tulles veel pisut laua taga midagi süüa. Tegelikult ei olnud kõht enam tühi, aga ma lihtsalt ei osanud midagi paremat teha. Üks vanaisadest soovidas mul juustu proovida. Olevat muy bien! Proovisin ja oligi väga hea. Aga siis enam ei kannatanud seal nokitseda ja läksin laste juurde ning viskasin pallimerest välja kukkunud palle tagasi. Üks hiina tüdruk tuli mulle kohe appi. See oli üks nendest, kellele Chris väga meeldib. Koos jõudsime kõik pallid tagasi visata, kui juba hakkas üks poiss tuuleveskit mängima ja nullis meie töö ära. Aga vähemalt oli mul midagi teha.

Lõpuks tuli aeg kingitused lahti teha. Siin on kombeks, et kõik kingid avatakse koos külalistega ja nii on tegelikult rõõmu kõigil hästi palju. Kõik lapsed olid hästi elevil ja iga kord, kui uus kingitus avati, siis täitus ruum laste naeruga. Kadedust ei olnud kusagilt näha. Pigem oli näha suurt kaasa elamist ning ühist rõõmu, kui pakist tuli välja midagi sellist, mis sünnipäeva lapse suur soov oli olnud. Meie kinkisime Norale ühe pehme kaisukiisu, sest Chris ja Kenneth väitsid, et Nora armastab kaisuloomi. Kui kõik kingid olid jagatud, siis nõudis Nora just täpselt Chrisi kingitust ning käis kõikide sõbrannade juures seda näitamas. Ma arvan, et see oli eelkõige tema suure kiindumuse pärast Chrisi vastu. Kui ma hiljem küsisin, et kas Chrisile Nora ka meeldib, siis ta ütles, et Nora on väga ilus tüdruk aga ta jonnib liiga palju. Seega ma nüüd ei teagi, kas see kiindumus on kahepoolne. Natuke oli sünnipäeval näha, kuidas Chris käitus nagu härrasmees, kui üks poistest Nora lemmiku roosa palli pihta pani ja ta seda päästma läks ning isiklikult Norale tagastas. Endal näos kõige suurem naeratus.

Pärast kingituste jagamist jooksid kõik lapsed tagasi pallimerre mängima ja ma jälle ei osanud kuidagi olla.

Tegelikult oli tunda, kuidas ka teisel on pisut ebamugav minu läheduses olla. Tahetakse väga suhelda ja küsida, et kust ma pärit olen ja miks me hispaaniasse tulime. Kuulda minu elulugu ja küsida, kuidas lapsed harjunud on. Aga kuna ma nii õnnetult pidevalt maha vahtisin, siis nad ei julgenudki. Pisut enne peo lõppu võttis Nora ema ennast kokku, tuli minu juurde ja küsis inglise keeles, et kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist. Seejärel sibas ta kiirelt minema ja korraga läks jutuvadin kuidagi väga suureks. Chrisiga juhtus samal ajal väike õnnetus ning ta sai liumäest alla lastes pisut viga. Oli kuidagi õnnetult oma näpu kuidagi halvasti paigutanud ja see sai alla libisedes kõrvetada. Võtsime sügavkülmast jääkuubikuid, et natuke olukorda leevendada ja läksime laua taha, kus jutuvadin oli ikka veel suur.

Siit tuleb nüüd kaks vahvat lugu.

Esiteks olid kõik Chrisi pärast väga mures. Kogu seltskond püüdis aru saada, et mis juhtus ja mida saab teha, et Chrisi enesetunnet paremaks muuta. Seda oli tegelikult vahva vaadata, kui südamega nad neid asju võtavad. Isegi, kui on hästi pisike mure, siis ei jäeta seda tähelepanuta ja see ei ole ainult minu ja minu lapse asi. Keegi ei jäänud ükskõikseks ning kuni sünnipäeva lõpuni küsiti Chrisi käest veel mitu korda, et kas ta saab oma näppu liigutada ja kuidas ta ennast tunneb. Ka järgmine päev kooli minnes küsis Nora ema, et kas Chris tunneb ennast paremini.

Teiseks juhtus nõnda, et pärast seda, kui kõik olid teada saanud, et ma olen Eestist, siis pöördus minu poole üks venelanna, kes siis mulle pika venekeelse teksti ette ladus. Ma olin too hetk üsna hõivatud Chris näpu jahutamisega ja ma vastasin talle kiirelt, et “I don’t speak russian!” Hiljem ma natuke kahetsesin ning tundsin, et ma olin pisut ebaviisakas. Aga ma enam ei suuda kokku loendada neid kordi, kui keegi arvab, et eestlane on venelane ja need kaks riiki on ju üks ja sama. Kuigi tegelikult ei ole ja kõik eestlased ei oska vene keelt. Aga samas, kui ma oleks talle vene keeles vastanud, siis oleks juhtunud täpselt see, mis hispaanlastega. Nad ei usu sind, sest sa ju natuke oskad ja siis nad hakkavad sinuga veel kiiremini rääkima ja siis tuleb jälle see tunne, et mis kasu oli 8 aastat vene keelt õppida, kui nüüd midagi ei oska ja tahaks lihtsalt ära pageda kusagile peitu.

Rsmztga

Lõpuks hakkas kell juba 9le lähenema ning me lahkusime. Järgmine päev oli kool ning kodu oli 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Lapsed ei olnud minu otsuse üle küll eriti õnnelikud, aga siis hakati just komme jagama ning nad said oma taskud täis toppida ja kodutee oligi kohe palju mõnusam.

Mina jälle tundsin, et see kõik ei olnudki nii kohutav ning ehk järgmine kord lähen juba rahulikuma südamega.

2 kommentaari

  • Linnu

    Kusjuures mina pole kunagi jäänud kuskile sünnipäevale siin lapsega 😀 Ma olen alati öelnud, et mul on tegemist ja ei saa jääda ning olen varsti tagasi 😀 On alati läbi läinud ja pole probleeme olnud. Mitte et mul oleks hispaania keeles väga raske suhelda. Noh, väga vabalt veel ei räägi aga saab asjad aetud, mul on kuidagi ikkagi ebamugav olla karja võõraste sees. MA ei tea, pole mina 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga