Superkangelase lood

Superkangelase lood. Intensiiv. Teine elupäev.

See on neljas postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

Sellest päevast on kõige eredamalt meelde jäänud see, kuidas ma autost välja ei tahtnud tulla, kui me Ene juurde läksime. Nii tühi oli olla. Vaatasin läbi autoakna Ene poole ning see kurbus, mis sealt vastu vaatas, oli minu jaoks talumatu. Ma tundsin, et ma ei suuda kedagi näha ja mitte kellegagi suhelda. Mingil põhjusel ehitasin endale kohe alguses suure müüri ümber ja ei lasknud kedagi sisse. Ju siis oli nii kergem. Tagasi vaadates ei oskagi hinnata, kas oleks võinud teistmoodi. Ma olen nii emotsionaalne inimene ning ehk oleks murdumine tulnud kiiremini, kui ma oleks ka teiste emotsioone läbi elanud.

Seega sai Kent kohe alguses endale kõvasti suurema koorma kanda, kui mina. Kõik ootasid ju pidevalt informatsiooni ning seda tuli jagada mitu korda päevas, sest Kennethi seisukord oli alguses peale nii kriitiline, et kõik võis muutuda mõne tunni jooksul. Iga päev oli tõusude ja mõõnadega. Hommik võis alata ilusti ja uudised olid head, aga õhtuks võis juba kõik väga kriitiline olla ning siis oli ju terve öö ees. Ja kõik need kõned tegi Kent. Mitte ainult lähedastele, vaid ka haiglasse. Ma mäletan, et ma mõtlesin, et ma ei saa ehk päris täpselt aru, mida haiglast öeldakse või ei oska õigeid küsimusi küsida. Ja hiljem tundsin, et ehk ma ei suuda korralikult seda infot, mida ma Kenti käest kuulsin, lähedastele edasi anda. 

Ma mäletan seda ka, et me leppisime lähedastega kokku, et keegi meile ei helista ja kui infot on, siis me ka kohe jagame seda. Seda eelkõige seetõttu, et iga kõne tegi ärevaks, sest see võis olla ju haiglast ning väga halbade uudistega. 

27.07.2010

Tartus. Intensiiv, teine elupäev.

Hommikul ärkasime, pakkisime ja hakkasime Tartu poole liikuma. Viisime Enele võtmed, et kass saaks toidetud ja lilled kastetud. Ei teadnud, kauaks jääma peame. Ene (ämma)  juures nägime samasugust nägu nagu peeglist vastu vaatas. See tegi jälle olemise pisut raskemaks.

Tartusse minek oli suhteliselt kerge. Kuulasime raadiot ja püüdsime normaalseid sagedusi leida. Kohale jõudsime umbes kell pool 1. Läksime sisse ja otsisime üles õige ukse. Lasime kella..selgus, et koos me sisse minna ei saa, sest Chrisi ei taheta lasta. Arusaadav. Mina läksin esimesena. Läksin ja vaatasin meie pisikest Põnni. Arst seletas mulle, et poisil on raske veremürgitus ehk sepsis. Poiss oli antibiootikumide mõju all ja neid oli umbes 10. Ütles, et neid on palju, sest ei teata, mis bakteriga tegu on..seega ravitakse igasuguste võimalike bakterite vastu. Küsisin, et kas ta on oma silmi ka avanud. Ütles, et ta on rahustite mõju all. Et ei ole vaja teda kiusata ja alateadvusesse halbu mälestusi jätta. Rõhutas ikkagi, et olukord on väga kriitiline, iga hetk võivad organid üles öelda ja äkksurm ei ole välistatud. Tahtsin teda puudutada. Pidin käed pesema ja mingi puhastava ainega üle loputama. Ja siis saingi meie pisitillukesele pai teha. Pisut ta liigutas varbakesi. Raske oli teda näha nende juhtmete, kanüülide ja muude vidinate küljes. Masin hingas 100% tema eest ja vererõhku kontrollis samuti masin. Mitte isegi masin..vaid masinad. Palusin poisil tugev olla ja lahkusin. Kenti juurde oli valus minna, puhkesin nutma ja rääkisin äkksurmast. Muud sõnad ei olnud alguses meeles. Sain kallistuse ja jäin üksi pisaraid valama. Kent läks sisse ja jäin ootama. Kui Kent tagasi tuli oli ikka veel väga raske olla. Kentile ei oldud midagi seletatud ja seega pidin ise seda tegema. Kallistasime ja lubasime teineteisele, et kõik saab korda. Jälle helistasime perekonnale ja jälle oli raske.

Läksime otse vanaema juurde. Sõime pisut. Ruumi oli vähe ja vajasime õhku. Pumpasin veel enne minekut piima ja siis lahkusime. Umbes kell 2 läksime välja. Jalutasime kesklinna, käisime Kaubamajas ja ostsime juua-süüa. Leidsime varjulise koha ja umbes kell 4 helistas Kent jälle haiglasse. Olukord oli lõpuks pisut parem. Midagi seoses vereringega oli paranenud. Öeldi, et tunneli lõpust vist paistab natuke valgust. Jälle helistasime(perele), oli juba pisut parem olla. Jalutasime edasi, Chris jäi magama. See hetk taipasin, et tunnen vist siiamaani, et Kenneth on mul kõhus. Ei teagi miks. Võib-olla on sellise tundega natuke lihtsam kogu olukorda taluda.

Saime umbes kella poole 7 paiku hea uudise. Nimelt saime mõneks päevaks sugulase Mai juurde kolida. Vanaema juures oli tõesti vähe ruumi ja see kergendas kogu olukorda. Omakeskis on pisut lihtsam. Raske on silma vaadata mõnele lähedasele, kes samuti väga mures on. Üksinda on kuidagi jõudu rohkem. Käisime Mai juures ja edasi läksime otse poisi juurde.

Kell oli umbes 8. Esimesena läks seekord Kent, olukord oli jälle pisut parem. Iga korraga oli midagi ikkagi natuke vähemaks keeratud. Siis läksin mina. See oli kõige imelisem hetk. Läksin poisi juurde ja esimest korda nägin pisut tema silmi. Arst ütles, et rahusteid on maha keeratud ja seetõttu ta natuke liigutas. Ütles, et nüüd ta tunneb küll pisut valu, aga rahustite vähendamine teeb talle head. Samuti ütles, et kui on näha, et ta väga rabelema hakkab, siis keeratakse jälle juurde. Aga poiss õrnalt kissitas ja liigutas sõrmekesi ja jalgu. See oli nii ilus ja nii eriline. Tema silmi ei olnud ma siiamaani näinud, sest pärast sündi ta neid lahti ei teinud. Rääkisime veel pisut arstiga ja soovisin poisile kõike head! Jälle oli ees öö.

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega ?

5 kommentaari

  • Liisbet

    Ma loen ja nutan.
    Oma last niimoodi intensiivravi palatis näha, teadmata, mida tulevik toob… Valus. Väga valus.

    Toob meelde kõik selle, mida tundsin, kui ma enda last esimest korda intensiivis vaatamas käisin.

  • Mammu

    Oeh.. avastasin juhuslikult Teie blogi. Olen 1,8a kaksikute ema, minu pisikesed sündisid erakorralise keisrilõikega 32. rasedusnädalal. Olen kuidagi enda sisse ära peitnud kõik selle, mis peale seda juhtuma hakkas.. Nüüd istun kodus diivanil, loen blogi ja nutan tagantjärele enda kui ka Teie eest!

    • Liisbett

      Ma tegin ise samamoodi. Ainuke viis, kuidas ma seda välja elasin, oligi neid postitusi kirjutades. Too hetk ise endale. Et kuidagigi kergemaks läheks. Tegelikult on siiamaani see kõik nö. läbi elamata..Lihtsalt surusin kõik alla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga