Superkangelase lood

Superkangelase lood. Sünnitusmajast koju. Ilma Kennethita.

See on kolmas postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

Kodus.

Koju jõudes läksin kohe Chrisi tuppa. Ta oli just ärganud (edit. ma arvan, et lõunaunest. tegemist oli kindlasti õhtupoolikuga, sest Kenneth sündis 13.14) ja uneles veel voodi peal. Enest kõndisin kiirelt mööda. Valus oli isegi silma vaadata kellelegi. Istusin Chris voodi kõrvale ja tundsin, et jube valus on. Tahtsin olla Kennethi kõrval. Chris ronis voodi pealt maha ja tuli mind kallistama. Kent rääkis samal ajal olukorrast emale. Natuke aega hiljem Ene lahkus, soovis mulle jõudu ja palus, et ühenduses oleksime.

Kell sai pool 10, kui Kent esimest korda helistas. Selgus, et olukord on endiselt väga kriitiline ja et poisil on raske veremürgitus ehk sepsis. Vereringe oli väga halb ja ta oli 100% hapniku peal! Öeldi, et IGA HETK võivad organid üles öelda. Veremürgitus kõlas kohutavalt. Nii kohutavalt, et sõnu ei suutnud öelda ja ainult pisaratemeri jõudis minust välja. Kent pani Chrisi magama. Natuke uurisin internetist sepsise kohta, aga see tegi olukorra ainult hullemaks. Lugeda, et võib lõppeda surmaga..ei kõlanud kohe kuidagi. Püüdsin aru saada, et kuidas see juhtus, aga mõistus enam ei töötanud ja inglise keelseid sõnu oli raske läbi närida. Mäletan, et midagi lugesin uriini või vere kaudu saavast nakkusest..mäletan sõnu infektsioon ja kopsud, neerud..

Ka siis sai jälle helistatud. Mina ei suutnud enam telefoni kätte võtta ja kõik jäi Kenti õlule. Helistas ja ma tundsin, kuidas sõnad “raske veremürgitus” meie pereliikmeid ükshaaval võpatama panid. Saatsin ise mõned sõnumid ja palusin pöidlaid hoida ja palvetada. Helistada suutsin ainult Reelikale ja siis sain aru, et Kent on kuulanud väga palju vaikust teiselpool toru..mida ongi sellise uudise peale öelda?

Alguses arvasin, et ma ei suuda magada. Aga kui olin pea padjale pannud, siis silmad vajusid kinni ja juba olingi natuke rahulikumas kohas. Kell helises meil iga 3 tunni tagant. Kent helistas ja küsis olukorra kohta. Öösel oli paremaks läinud, aga hommikuks jälle pisut halvemaks. Vahel paranes hingamine ja siis jälle halvenes. Olukorrast ei saanud ikka korralikku pilti.

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega ?

Kui sulle minu blogi meeldib, siis hääleta minu poolt siin: http://eba.marimell.eu/

Leiad mind reisiblogide kategooriast. Aitäh! ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga