Superkangelase lood

Superkangelase lood. Sünnilugu

See on esimene postitus “Superkangelase lugude” seeriast. See on lugu minu noorema poja Kennethi võitlusest ellujäämise nimel, millest kõige pingelisem osa kestis kokku kolm kuud. Kõik lood on kirja pandud 7 aastat tagasi.

Ma ei ole kunagi päris täpselt rääkinud kõige tähtsamast põhjusest, miks me Hispaaniasse kolisime. Seda eelkõige sellepärast, et sellel põhjusel on taga pikk ja keeruline lugu ning ma ei ole olnud päris kindel, kas ma tahan seda avalikustada.. Aeg-ajalt on see teema esile kerkinud ning ma olen mõelnud, et kas selle loo avalikustamine võiks Kennethile kunagi tulevikus kahju teha ning millised on need põhjused, mis paneksid mind seda lugu teile rääkima.

Eile rääkisime Kennethiga pikalt sel teemal. Ta on nüüd piisavalt vana, et mõista, mis temaga juhtus ning kui õnnega koos ta on. Kui eriline ta on ning kuidas temaga juhtunud lugu võiks paljudele lootust anda ning aidata. See on lugu, kus ei ennustatud õnnelikku lõppu, aga kus üks pisike poiss, kes maailmast veel midagi arvata ei osanud tõestas, et temal on teistsugused plaanid.

Ja see kõik on väärt jagamist! Kenneth on ise nii pisike, aga tema lugu on suur. Iga päev, kui ma teda vaatan, siis ma mõtlen, et kui tugev ta on ning kui palju mul temalt õppida on. Seda, kuidas iial ei tohi alla anda ning kui väärtuslik elu on. Ja palju muudki!

Kenneth räägib tihti, et ta tahaks, et tal oleks superkangelase võimed. Siis ma olen talle öelnud, et ta ongi superkangelane. Ma mäletan siiamaani, kuidas üks intensiivi osakonna töötaja ütles, et nii kaua, kui tema seal töötanud on, ei ole ükski laps nii tõsisest olukorrast eluga välja tulnud. Ning tema oli töötanud intensiivis selle avamisest saadik. Ma olen talle seda rääkinud ning öelnud, et sul ju peavad olema superkangelase võimed. Kuidas siis teistmoodi sa täna siin minu ees oled?

See lugu on tegelikult mingis osas juba varem avalikustatud. Aga tookord kõvasti väiksemale seltskonnale ning paljud ei saanudki teada, kuidas see kõik lõppes. Enamus nendest lugudes on kirjutatatud nö. sahtlisse. Kuna ma toona kellegagi suhelda ei suutnud, aga pingeid oli vaja maandada, siis ma pidasin päevikut.

Ma pole veel päris täpselt läbi mõelnud, kui suurt osa ma sellest 3 kuulisest perioodist avaldan ning kui tihti ma postitan. Kui ma selle välja mõtlen, siis ma anna teile teada. Seeria saab pealkirjaks Superkangelase lood.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Kenneth sündis. Ehk siis läheme tagasi ligi 7 aastat.

26.07.2010

Sünnilugu.

Kõik algas sellest, et 26nda juuli öösel, kell 4 ärkasin ja tundsin, et pean vetsu minema. Seal selgus, et veed on nirisema hakanud. Suure õhinaga siis kontrollisin uuesti ja uuesti, et kas ma kujutan seda ette või ongi minek. Läksin siis tagasi magamistuppa, et issile ka uudist teatada. Kuna mõned päevad tagasi oli valehäire, siis issi ikka mitu korda küsis, et kas ikka nirisevad või tuleb sealt midagi muud. Olid ikkagi veed ja oli ikkagi minek…

Helistasime ämmale, et ta Chrisi vaatama tuleks. Ämm aga ei tahtnud kuidagi vastu võtta. Umbes kaheksanda kõne järel otsustasime Rollule helistada. Rollu võttis vastu ja telefonist kostus “Ma ei tea!” Kuigi ma ei olnud veel midagi küsinud. Katkestasin kõne, et ehk kui tagasi helistan jagab Rollu rohkem maast ja ilmast, aga telefon oli hoopis välja lülitatud. Siis tuli küll paanika. Läksin vist korraks vetsu ja õnneks oli issi selle ajaga Rollu kätte saanud ja meie päästeingel kihutas kohale. Pakkisin veel viimased asjad ja natuke enne kella 5 saime minna.

Kella viieks jõudsime haiglasse. Meid võttis vastu dr. Linnamägi. Küsis mõned tavapärased küsimused ja viis läbivaatusele, kus tegi ka UH. Avatust oli 3-4cm, lootekott oli rebenenud kusagilt külje pealt ja veepõis oli veel ees. Esialgu tahtis veekotti katki teha ja saatis meid KTG alla kusagile kahtlasesse palatisse. Mõne hetke pärast selgus, et sellest saabki meie palat, sest kõik ülejäänud olid hõivatud. Ootel oli peale minu veel kolm sünnitajat ja ülejäänud olid kõik värsked emmed. Nii et meil polnud lootustki paremale palatile. Nalja sai meil igatahes issiga palju, sest seal toas krohvi kukkus, lauad ja voodi oli väga nõukaaegsed. Valusid ei olnud ja vaikselt tuksusin seal KTG all. Siis tuli Linnamägi ja teatas, et ta ikkagi ei tee veepõit katki, sest poisi pea pole veel fikseerunud ja nii võib koos selle veega ka midagi muud välja tulla. Nii et jäi üle ainult oodata.

Mõne aja möödudes saime ka ämmaga ühendust, kes pärast kaheksat vastamata kõnet kodu poole kimas. Lubas kiirelt poisi juurde minna ja Rollu koju saata. Issi käis vahepeal veel kodus ja tõi Eesti mälumängu ja UNO kaardid. Kell 6 läbi oli issi tagasi ja saime mängima hakata. Kaks korda mängisime Eestit ja paar-kolm korda UNO-kaarte. Mina võitsin kõik korrad Aga eks see pidigi nii minema, tol hetkel olin mina natuke nõrgemas olukorras.

Umbes kell 9 tuldi meie “palatisse” ja öeldi, et praegu tehakse mu “sviiti” korda ja siis tehakse läbivaatus ja arvatavasti avatakse ka veed. Tol hetkel ei saanud ma veel aru, et mis selle “sviidi” all mõeldi. Kas me saame nüüd siis perepalati? Igaks juhuks panime mängud kokku ja asjad ka enam vähem kotti. Umbes kell pool 10 saime siis “sviiti”..mis oli muidugi see nõukaaegne Võru sünnituspalat. Avatust oli ikka umbes 3-4cm ja läbivaatusel tundus, et poisi pea on fikseerunud. Ämmakas tegi veed lahti ja hakkasime Kentiga valusid ootama. Saime veel raadio ka, et Paha Polly plaati kuulata…see viis mõtted mujale. Mäletan täpselt, et kell 10 oli mul esimene valu. Selline hästi nõrk, aga täitsa valu moodi. Saime plaadi peaaegu lõpuni kuulata ja enamus laulud suutsin isegi kaasa laulda. Viimased lood on praeguseks juba ähmaseks muutunud, sest selleks ajaks pidin juba valu ajal Kenti paluma masseerima ja ise hoidsin aknalauast kinni. Kell võis olla umbes 12, kui mind pandi jälle KTG alla. See tundus esialgu küll üks suur piinapink, sest püsti oli valusid kergem üle puhuda. Aga selgus, et pole hullu. Valud olid umbes 5-minutiliste vahedega ja päris tugevad. Poole tunniga läksid valud juba tihedamaks ja mina puhusin juba päris häälekalt oma valusid üle. Meeletu kiirusega läks see lõpp, sest kui just olid valud 3-minutiliste vahedega, siis ühtäkki olid vahed ainult 1 minut. Ämmakas kontrollis avatust, mis oli 7 cm. Minul aga tulid juba pressid peale ja kärmelt tõsteti mind sünnitulaua peale. See kõik läks tõesti KIIRELT! Pressid olid peal, minul kästi valu oodata. Valu ei tulnudki ja poiss oli umbes 2 pressiga väljas. Tegelikult mingit kindlaid presse ei olnudki, poiss lausa libises välja. Kell oli 13.14.

Sain Kennethi kohe oma kõhu peale ja issi lõikas nabanööri läbi. Saime natuke tutvuda ja siis viidi poiss kaalumisele-mõõtmisele. 2940g ja 48cm pikk. Meie ilus Kenneth! Siis lasti meil rahulikult koos lamada, pisike Kenneth minu öösärgi sees ja issi voodi kõrval. Proovisime rinda anda, ühe korra päris alguses hakkas imema ja pärast seda enam kuidagi ei õnnestunud. Mäletan, et mõtlesin, kui tugev poiss meil on! Hakkas ju ikkagi kohe imema ja hiljem tõukas mu rinda urisedes eemale. Iseloomuga poiss..arvasime. Sai terve ring perekonnale helistatud ja kõik õnnitlesid ja olid uhked!

Et mitte magada maha järgmist postitust, liitu minu blogi facebooki lehe fännidega 🙂

Kui sulle minu blogi meeldib, siis hääleta minu poolt siin: http://eba.marimell.eu/

Leiad mind reisiblogide kategooriast. Aitäh! ?

4 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga