Lapsed

Laps otsustab ise, mida ta süüa tahab! 6/7, 7/7

Istusime poistega laua taha ning panime plaani paika. Nii nagu ikka! Ainuke erinevus oli see, et välja tuli mõelda kahe päeva toit, sest pühapäeviti on meil siin toidupoed kinni. Chris tellis praemakarone ja kooki. Kenneth oli koogiga nõus, aga teise päeva õhtuks soovis burgerit friikartulitega. Hommikusöök jäi samaks. Teate ju ise ka mis! Ikka puder banaanide ja maasikatega. Mulle hakkas tunduma, et äkki ma ise teen midagi valesti. Äkki nad ei saa täpselt aru, et nad võivad poest ükskõik mida kaasa haarata. Või äkki nad ongi nii mõistlikud. Kui ma seda testi alustasin, siis ma olin veendunud, et lapsed hakkavad sööma iga päev krõpse, komme ja friikartuleid. Aga miks ma sedasi arvanud olin? Kui me siiamaani selliseid asju õhtuks pole söönud, siis miks nad nüüd korraga peaks jäätist õhtusöögiks tellima. Lapsed ei ole spontaansed. Seda on Chrisi pealt hästi näha. Kui ma tahaksin teda mõnda uut teed mööda kooli viia, siis ta satuks segadusse ning nõuaks, et me läheks vana tuttavad teed mööda. Seega on ju iseenesest täiesti loogiline, et nad tellivad asju, mida nad on harjunud sööma ning mis nende mõistes on õhtusöök. Kommid ei ole ju õhtusöök..neid võib tee peale kaasa osta, aga õhtusöök on kartulid, makaronid, supp. Vahel pitsa ja miks mitte ka kook. Need asjad on päris söögid.

Seega ma tegin otsuse, et muudame natuke mänguplaani. Läksime poodi ning ma palusin neil mõlemal poest välja valida kaks asja. Ükskõik mida. Seletasin, et õhtusöök on juba söödud ning nüüd on neil vaba voli võtta seda, mida nad tegelikult tahavad. Proovisin läheneda teise nurga alt. Mõtlesin, et kui ma kaotan ära sõna õhtusöök, siis ehk näen ära, mida nad tegelikult sooviksid. Või mida nad tahavad, kui piiranguid pole..

Esimese asjana suundus Chris riisileti juurde ja haaras paki riisi. Vaatasin teda küsiva näoga. Riisi? Sa võid poest ükskõik mida võtta ja sa valid riisi? Selle peale teatas Chris, et tema ju tahab täna riisi süüa!! Oeh. Vastasin, et meil kodus on riisi ja seda pole vaja juurde osta! Hästi! Siis kartuleid..

Seletasin uuesti, et õhtusööki ei ole vaja osta. Ta võib poest valida ükskõik mida ning see ei pea olema soolane. Tõin pisut näiteid ka ja pakkusin välja, et ta võib osta jäätist, kartulikrõpse, puuvilju, komme, pitsat. Ükskõik mida!

Läks jooksis siis kommileti juurde ja võttis endale üllatusmuna. Kenneth ei tahtnud kehvem olla ja valis ka üllatusmuna. Siis vaatasid mõlemad mulle otsa ja ütlesid, et valmis! Ütlesin, et nad võivad mõlemad veel ühe asja võtta, lubatud sai kaks asja! Chris ütles, et ongi ju kaks asja. Tema tahab riisi! See on üks asi. Ja üllatusmuna on teine!

No mida ma teen selliste lastega? 😀

Vastasin, et kuna riis on kodus olemas, siis nad võivad vabalt veel ühe asja valida. Ma sõna otseses mõttes sundisin neid veel midagi ostma, sest vastasel juhul oleksime me poest lahkunud selle üllatusmunaga. Aga ma ju lubasin kaks asja ja ma mõtlesin jälle, et äkki ma seletasin kuidagi valesti.

Nad jäid mõttesse ja siis Kenneth korraga teatas, et tema tahab siis komme. Seejärel lõi Chrisi pea kohal ka mingi pirnike põlema ning ta lippas jäätiseleti juurde. Nõnda saigi mõlemal kaks asja korvi. Aga mina otsustasin, et aitab sellest testist! Mulle tundus, et ma olin oma lapsi alahinnanud ning mul oli pisut piinlik ja need kaks asja olid preemia selle eest, et nad nii tublid ja asjalikud on! Isegi, kui ma luban neil võtta ükskõik mida, siis nemad valivad ikka riisi ja kartuleid!

Kokkuvõte!

Ma pean alustama sellest, et ma tegin selle testi sellepärast, et Mari-Leen mainis oma postituses, kuidas lapsed teavad ise väga hästi, mida nad süüa tahavad ning meie peaksime andma neile võimaluse iseseisvalt otsuseid teha. Ja mina mõtlesin too hetk, et Mari-Leen on peast soe ja ma teen ühe testi tõestamaks vastupidist. Kui anda laste vaba valik süüa mida nad ise tahavad, siis suure tõenäosusega valiksid nad krõpse ja komme! Mis selgus? Hoopis mina olin peast soe, et ma oma lastest nii kehvasti arvasin!

Mida rohkem me üheskoos poistega arutasime, mida õhtuks või hommikuks süüa, seda enam ma sain aru, kui asjalikud ja tähelepanelikud nad on. Neil on kujunenud arusaam, mida hommiku- ja õhtusöök tähendab ning see arusaam on alguse saanud kodust. Minust! Kui ma oleksin palunud neil valida poest snäkke, siis oleksid nad tõenäoliselt hulluks läinud ning krabanud krõpse ja komme, aga jutt käis ju õhtu- ja hommikusöögist ning kuna mina pole kunagi varem neile sel ajal kommisuppi või krõpsuputru pakkunud, siis on ju täiesti loogiline, et nad ka seekord midagi sellist ei soovi! Mis siis, et vaba valik ja osta mida tahad. Kui nad on harjunud õhtuks makarone sööma, siis nad ei oskagi midagi muud soovida ning shokolaadisaid ei sobi ju õhtusöögiks.

Samas sain ma aru, kui ühekülgset toitu ma lastele pakkunud olen. Makaronid, riis, kartulid, makaronid, kartulid, riis. Mina näitan neile teed ning nemad järgnevad. Ma sain aru, et kui vajalik on toidust rääkida ning kui oluline on, et mina nende arvamust kuulaks. Siis nad tunnevad, et toit on midagi tähtsat ning neil tekib huvi selle vastu. Sest toit ongi tähtis! Sa oled see, mida sööd! Meie kujundame oma laste harjumusi ning kui mina teen neile ees aina makarone ja kartuleid, siis hilisemalt on neil juba palju keerulisem leida tee põneva ja suure toidumaailma juurde.

Sellest ka minu järgmine test! Mul endal on vaja mugavustsoonist välja astuda ning uusi maitseid proovida ja miks mitte teha seda koos lastega! Katsetame poistega uusi põnevaid maitseid ning seda koos teiega! Päris hästi pole plaani paigas aga minimaalselt kord nädalas toon teie ette video, kus me maitsetesti teeme. Sellega seoses on mul vaja teie abi! Mis teie lastele süüa ei meeldi?

Aga selleks korraks kõik! Aitäh kõigile, kes lõpuni vastu pidasid ning loodan, et kohtume juba järgmine nädal, kui maitseme lastega merekarpe! Nende reaktsioon oli nii lahe!! Ning väike nõuanne! Rääkige rohkem lastega toidust ning andke neile võimalus ise valikuid teha.

Kui sulle minu blogi meeldib, siis hääleta minu poolt siin: http://eba.marimell.eu/

Leiad mind reisiblogide kategooriast. Aitäh! ?

Leiad minu blogi ka Facebookist.

One Comment

  • Inksu

    asi ei ole ainult lastega toidust rääkimises, vaid ka neid kokkamisse kaasata. kui alguses ei julge nuga kätte anda siis lase neil salatit segada , tainast kokku segada jne lase neil võileibasid teha.
    Mul kõige pisem 2 a kui kartulit koorin istub juures ulatab mulle kartuleid või siis võtab neid potist välja ja paneb tagasi 😀 ta maitseb isegi issi kõrvalt põltsama kanget sinepit 😀 sibulat närib ka kui lõikan jne.

    ja see ühekõlgne toitude tegemine see on minul ka. ikka ja jälle samasid toite. vaikselt üritan sellest välja tulla aga pole nii lihtne 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga