Lapsed

Laps otsustab ise, mida ta süüa tahab! 4/7

Eilne päev oli senise challengi jooksul kindlasti üks raskemaid.

Ma ei oleks iial ette kujutanud, et iga päev poes käimine nii kurnav on! Ma satun sinna tavaliselt kord nädalas. Tihemini on mul asja puuviljapoodi, mis on aga siin samas nurga taga ning seal käimine võtab aega maksimaalselt 15-20 minutit. Ainuüksi toidupoodi kõndimine võtab sama palju aega ning tavaari koju tassimine ilma käru või autota on väsitav. Ma juba tegin endale lubaduse, et ma ostan üsna pea selle ratastega koti. Siin on see peamiselt vanematel prouadel, aga no mul on ausalt öeldes täiesti ükskõik, kui keegi minu poole selle koti pärast viltu hakkab vaatama. Peaasi, et mu õlad pärast poeskäiku ennast hästi tunneksid (käin poes seljakotiga).

Aga mis ma ikka halan siin! Kuidas meil eile läks siis?

Vist ei ole mõtet hakata jälle kordama, et ma lastega juba koolist koju jalutades nendega õhtusöögist, hommikusöögist ja koolitoidust rääkisin. Seekord aga lisasin juurde, et toidunimekiri on vaja neil täna enne poodi minekut valmis teha, sest tänu sellele saab meil kiiremini poes käidud, emotsioonioste on vähem ning midagi ei unune!

Jõudsime koju, võtsime paberi ja pliiatsi ette ning arutasime kõik plaanid korralikult läbi. Taaskord oli rõõm näha, kui asjalikult nad kahekesi on! Kuidas nad samm-sammult läbi mõtlesid, mida nad süüa tahavad ning mis neil selle jaoks vaja on. Mitte kumbki ei hoidnud oma suud kinni ning mõlemad võtsid listi koostamisest väga aktiivselt osa. Ehk siis olid südamega asja juures.

Lisaks sellele on näha, et iga päevaga mõistavad nad aina enam ülesande olemust ning pisut on näha juba avanemist. Juba on näha pisut julgemaid otsuseid, mida enne ei olnud. Mõnes mõttes teeb see mind kurvaks, sest ma pole neile varem piisavalt otsustusõigust andnud ning seetõttu on neil väga raske kastist välja astuda ja iseseisvalt otsuseid teha. Samas ongi kõige olulisem mõista enda vigu, et neid seejärel parandada.

Mida me siis eile sõime?

Chris otsustas, et õhtusöögiks teeme keedukartuleid värske salatiga ning Kennethil selles osas vastuväiteid ei olnud. Samas pean ma taas ennast kordama ja mainima, et mitte kumbki nendest tavalises olukorras iial keedukartuleid ei eelistaks. Alati tellivad nad pigem praekartuleid. Nad eelistavadki kõike praetud kujul. Nii, et oleks hästi krõbe. Ja nüüd siis keedukartulid. Täpselt seda ma mõtlesingi, kui ma ütlesin, et ma pole varem neile piisavalt otsustusõigust andnud. Ma olen neile liiga palju enda isiklikku arvamust peale surunud ja nüüd, kui nad saaksid ise otsustada, siis paljud valikud on just sellised, mida ma ise teeksin. 

Kennethi vanus on selle testi juures pisut põnevam. Ta ei analüüsi asju üle ning ütleb seda, mis tal pähe tuleb. Näiteks tellis Kenneth õhtuks hoopis kooki! Selle peale teatas Chris, et õhtusöök peab soolane olema (täpselt midagi sellist, mida mina ütleks) ning üheskoos otsustasime, et keedukartulid on siis pearoaks ja koogi teeme magustoiduks.

Nüüd on see koht, kus ma peaksin mainima, et eile oli mu sõbrannal sünnipäev ning kui ma üldjuhul oleksin pigem midagi kerget ja kiiret valinud, siis poiste valik läks minu omast suure kaarega mööda. Keedukartulid ja kook..oeh!

Hommikusöök oli taaskord puder maasikate ja banaanidega, aga koolitoit oli mõlemal tavapärasest erinev. Chris tellis tarretist ning Kenneth burgeri ning küpsiseid. Ja kuigi nad ka seekord otsustasid kõrrejookide kasuks, siis Kenneth soovis shokolaadimaitselist ja Chris maasika oma. Neid jooke nad on mulle varem ka maininud ning nüüd lõpuks julgesid teha otsuse, mis minu omaga ehk vastuollu läheks. Jälle olen uhke!

Kui nimekiri valmis sai, siis läksime poodi ning sellest oli tõesti väga palju kasu. Kui esimesed päevad läks meil poes umbes 25-30 minutit, siis seekord saime juba 10 minutiga kassasse! Emotsioonioste oli täpselt üks! Midagi tee peale läks ju meelest kirja panna. Ja mida nad tee peale kaasa võtsid? Kummikomme loomulikult! Tegin lastele ettepaneku, et pool pakki võiks koogi kaunistamiseks ning õnneks olid nad mõlemad nõus! Seekord vähemalt ei söönud kõike korraga ära!

Neljanda päeva kokkuvõte.

Tegelikult on minu mõtted tänase päeva kohta väga hästi kirjas juba! Selline kurb tõdemus, et kui liiga kaua oma arvamust lastele peale suruda, siis on hiljem väga raske avaneda ning kastist välja vaadata. Tõenäoliselt sellepärast ma armastan siiamaani searasvas praetud pooltooreid keedukartuleid, snitšleid ja kapsasuppi. Kolm põhilist asja, mida mu kallis Mamma meile lapsepõlves söögiks pakkus. Samas on mul olnud väga raske harjuda erinevate mereandidega. Midagi, millega ma lapsepõlves kokku ei puudunud. Ma jõudsin selle jutuga nüüd hoopis teise mõtte juurde, aga ma tahan öelda, et edaspidi lasen ma kindlasti oma lastel palju rohkem iseseisvalt otsustada, mida me sööme ning olen ise ka julgem ja teen valikut mitmekesisemaks.

Aga see sünnipäev. Kui ma olin lapsed magama pannud ja korrus kõrgemale sünnipäevalaua taha istusin, siis mul oli kõht juba nii täis, et ma suutsin ainult väikeste ampsudega seda imelist kartulisalatit süüa ning isegi vein ei tahtnud kõhtu ära mahtuda. Koogist rääkimata…

Kui sulle minu blogi meeldib, siis hääleta minu poolt siin: http://eba.marimell.eu/

Leiad mind reisiblogide kategooriast. Aitäh! ?

Leiad minu blogi ka Facebookist.

5 kommentaari

  • Janeli

    Jube põnev! Olen täiesti uus lugeja, aga see eksperiment on täiesti hämmastavalt välja kukkunud. Ma kahtlen, kas mu aasta vanemad kaksikvennad saaksid nii hästi hakkama 😀

  • A

    Ei olegi mingit retsepti☺ need on poes kilepakendis müügil seal letis kus on valmis lõigatud juurviljad. Aga kuna see meil kohalik toode siis äkki mandril ei müüdagi?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga